3-1-1-60-97 · Riigikohus

3-1-1-60-97 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. mail 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi. Läbivaadatavas kriminaalasjas on veel KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi tunnistatud B. O. ja F. G., kuid nemad pole kassatsioonkaebusi esitanud. Kriminaalasi vaadati läbi süüdimõistetu V. K. piiramatu kassatsiooni õiguse kasutamisega esitatud kassatsioonkaebuse alusel. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kohtu alla antud V. K. tunnistati Harju Maakohtu 13. veebruari 1997. a otsusega süüdi KrK § 203 lg 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses s.o. 4400 krooni. Kohtualused B. O. ja F. G. mõisteti KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi selles, et nad, olles varem toime pannud salajasi vargusi, tungisid 1. juulil 1996. a mutrivõtmega ukseluku purustamise teel xxxxxmaal X linnas X tn. N-N korterisse, kust varastasid kannatanu M. F. kuulunud 4500 kroonise väärtusega televiisori "Samsung", tekitades ukse purustamise ja vargusega kannatanule varalise kahju 4700 krooni. Kohtualune V. K. tunnistati süüdi KrK § 203 lg 1 järgi selles, et ta toimetas turustamiseks edasi teadvalt kaaskohtualuste B. O. ja F. G. poolt varastatud televiisori ning omandas selle müügist 800 krooni. Harju prokuröri abi H. Veinberg leidis oma apellatsioonprotestis, et esimese astme kohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vastanud tegelikele asjaoludele, V. K. käitumise kvalifitseerimine KrK § 203 lg 1 järgi oli vale ja kõigile kohtualustele mõistetud karistused olid isiksustele mittevastavalt liberaalsed. Apellant asus seisukohale, et V. K. kuriteost vabatahtliku loobumise versioon ei ole kooskõlas tema tegeliku osavõtuga kuriteost KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 tunnustel ja ta osales uues kuriteos eelmise kuriteo eest talle mõistetud katseajal. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma 17. märtsi 1997. a otsuses sisukohaselt analüüsinud V. K. käitumist kuriteo eel, ajal ja järel, ning põhjendanud tema osavõtu kuriteost KrK § 17 lg 6 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 mõttes. Ta toimetas kuriteo täideviijad kuriteopaigale, sai aru varguse toimepanemisest, aitas kaaskohtualustel koos varastatuga kuriteopaigast varjuda ja telerit müüa ning sai selle müügist 800 krooni kuriteolist kasu. Kriminaalkolleegium ei aktsepteerinud ka kohtualustele mõistetud karistuste ilmset leebust. Järjekordset kuriteost osavõttu katseajal rõhutades pidas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vajalikuks karistada V. K. reaalse vabadusekaotusega. Harju Maakohtu 13. veebruari 1997. a otsus tühistati V. K. süüditunnistamises KrK § 203 lg 1 järgi ja mõistetud karistuse osas: ta mõisteti KrK § 203 lg 1 järgi õigeks, kuid tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks 6 kuud vabadusekaotust, millele KrK § 41 lg 1 alusel liideti osaliselt Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 1995. a otsusega mõistetud kandmata karistus ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti neli aastat ja üks kuu vabadusekaotust kinnises vanglas. Kassatsioonkaebuses taotleb V. K. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 1997. a otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Väidetult loobus ta kuriteo toimepanekust vabatahtlikult, sest on

varasematest karistustest tõsised järeldused teinud. Kaasaaitamisega ta kuriteost osa ei võtnud ja raha sai võla katteks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seisukoha, kes pidas ringkonnakohtu otsust põhjendatuks ning seaduslikuks l e i d i s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti tuvastanud varguse faktilised asjaolud ja andnud V. K. osavõtule põhjendatud õigusliku hinnangu. Karistuse valikul ja lõpliku karistuse piiritlemisel on rakendatud õigesti kriminaalseadust ning V. K. kriminaalõiguslik kohtlemine vastab tema suhtumisja käitumislaadile. Läbivaadatav kriminaalasi on viies tema varavastaseid kuritegusid käsitlev kriminaalasi. Tema ja kaaskohtualune B. O. osalesid järjekordses korterivarguses katseajal, mis oli neile kohaldatud tingimisi karistusest vabastamisel varem ühiselt toimepandud korduvate korterivarguste eest. Reaalse vabadusekaotuse mõistmisel on arvestatud karistuse mõistmise üldiste põhimõtete ja isiksust iseloomustavate andmetega. Kriminaalasja läbivaatamisel ei tuvastatud materiaalega menetlusnormide rikkumist. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 1997. a otsus muutmata. 2. V. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 20. mail 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher