3-1-1-58-973-1-1-58-97 · Riigikohus

3-1-1-58-97 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. mail 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Herbert Lindmäe ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. N. ja R. K. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 141 lg 2 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. N. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, R. K. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti T. N. ja R. K. kohtu alla süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et nad 1. septembril 1996. a kella 16.00 paiku X linnas X tänaval, joobnud olekus, nõudsid K. K., T. H. ja A. M. igaühelt 10 krooni, ähvardades maksmisest keeldumisel füüsilise vägivallaga. Seejärel lõi T. N. T. H-le rusikaga näkku ning tõukas K. K. teeäärsesse põõsasse, milline vägivald ei olnud ohtlik elule ja tervisele. Kannatanutel õnnestus põgeneda. Samas süüdistuses anti kohtu alla T. N. ja R. K. selles, et nad 1. septembril 1996. a kella 17.00 paiku X Reaalgümnaasiumi internaadis, joobnud olekus, nõudsid füüsilise vägivalla tarvitamise ähvardusel R. N. ja Ü. N. kummaltki 10 krooni. Seejärel väänas T. N. R. N. kätt ning lõi teda lahtise käega näkku. Kartes füüsilise vägivalla edasist kasutamist, andis R. N. kohtualustele 25 krooni ning Ü. N. 10 krooni. T. N. ja R. K. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nad 1. septembril 1996. a kella 17.30 ajal, olles joobnud olekus eelnimetatud internaadis, ähvardades füüsilise vägivallaga, nõudsid I. A-lt ja L. V-lt kummaltki 10 krooni. I. A. andis nõutud 10 krooni, L. V. keeldus raha andmast. Seejärel tungisid kohtualused L. V-le kallale ning põhjustasid kannatanule rusikatega näkku lüües tervisele ohtliku vigastuse, s. o 1,4 cm pikkuse haava ülahuulel. Tartu Maakohtu 5. veebruari 1997. a otsusega mõisteti T. N. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mille eest teda karistati vabadusekaotusega 1 aastaks ning KrK § 141 lg 2 p 1 järgi, mille eest teda karistati vabadusekaotusega 3 aastaks. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 3 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, kohaldades KrK § 39 sätteid. Sama otsusega mõisteti R. K. süüdi KrK § 140 2 p-de 1 ja 2 järgi, mille eest teda karistati vabadusekaotusega 3 aastaks ning KrK § 141 lg 2 p 1 järgi, mille eest teda karistati vabadusekaotusega 6 aastaks ja 6 kuuks. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistseks 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust. KrK 41 alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Maakohus kvalifitseeris kohtualuste kuriteod ümber, jättes mõlema süüdistusest välja KrK § 140 lg 2 p 3 ja § 141 lg 2 p 2. Karistuse mõistmisel arvestas kohus raskendava asjaoluna mõlema kohtualuse tegutsemist joobnud olekus. Kergendava asjaoluna arvestati T. N.puhul süü puhtsüdamlikku kahetsust ja R. K. puhul tema alaealisust kuriteo toimepanemise ajal. T. N. KrK § 39 sätete kohaldamisel võttis kohus arvesse tema isikut. R. K.

karistuse mõistmisel ei tuvastatud asjaolusid, mis võimaldaksid KrK § 39 sätete kohaldamist. T. N. on varem kriminaal- ja halduskorras karistamata, R. K.on kriminaalkorras karistatud ühel korral. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles R. K. karistuse kergendamist, selgitades, et ta on aru saanud oma kuritegelikust käitumisest, kahetseb seda ning on kannatanutele raha samal päeval tagastanud. T. N. vaidlustas oma apellatsioonkaebuses talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni ning palus mõista kergem karistus. Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti kohtualuste süüdimõistmist süüdistuses, mis neile oli esitatud kohtueelsel uurimisel, jättes mõistetud karistused muutmata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 5. veebruari 1997. a otsus osaliselt. T. N. ja R. K. tunnistati süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, jättes mõistetud karistused muutmata. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi mõisteti R. K. karistuseks 6 aastat vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks KrK § 40 alusel mõisteti 6 aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel loeti R. K. eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et maakohus on T. N. karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KrK §-des 20, 36 ja 39 ettenähtud asjaolusid ning puudub alus mõistetud karistuse kergendamiseks. R. K. karistuse mõistmisel võttis ringkonnakohus kergendava asjaoluna arvesse kahjude hüvitamist, puhtsüdamlikku kahetsust ja süü ülestunnistamist. Lähtudes eeltoodust kergendas ringkonnakohus R. K. KrK § 141 lg 2 järgi mõistetud karistust, kohaldades sanktsiooni alammäära ning vähendas lõplikku karistust 1 aasta võrra. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks R. K. suhtes KrK § 39 ja § 47 sätete kohaldamist. Taru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu T. N., tema kaitsja vandeadvokaat S. Must ja süüdimõistetu R. K. kaitsja vandeadvokaat A. Saar. Oma kassatsioonkaebustes taotlevad kassaatorid süüdimõistetutele mõistetud karistuste kergendamist, mõistes karistused tingimisi. Kaitsjad on seisukohal, et karistuste mõistmisel on rikutud KrK § 20, KrMK § 40 lg 2 ja § 263 sätteid. Vandeadvokaat S. Must leiab, et kuna ringkonnakohus jättis rahuldamata tema taotluse R. K. suhtes kohtupsühholoogia- ja kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi läbiviimiseks, puudus kohtul võimalus kohtualuse isiksusega seotud asjaolude väljaselgitamiseks ning sellega seonduvalt vastava karistuse mõistmiseks. Veel leiavad kaitsjad, et karistuste mõistmisel tulnuks lähtuda kannatanute arvamusest, mille väljaselgitamine oleks olnud ringkonnakohtus vajalik. Vandeadvokaat A. Saar leiab, et kuna T. N. oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, ta kahetseb toimepandut ja kahju on hüvitatud, tulnuks tema suhtes kohaldada KrK § 47 sätteid. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, t u v a s t a s: Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes kassatsioonkaebustes toodud seisukohtadega karistuste osas, leiab et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsus tuleb osaliselt tühistada kohtu poolt mõistetud karistuste mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isiksustele. Ringkonnakohtu otsuses ei ole käsitletud kõiki arvestatavaid kohtualuste vastutust kergendavaid asjaolusid, mida oleks karistusmäära valikul tulnud arvesse võtta. KrK § 37 lg-s 2 sätestatud alusel võib kohus karistuse mõistmisel arvestada ka selliseid vastutust kergendavaid asjaolusid, mida ei loetleta KrK § 37 lg-s 1. Nii ei ole arvestatud ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud H. K. ütlusi alaealise R. K. kohta. Tunnistaja ütlustest nähtub, et isa peksis R. K. julmalt iga väiksema üleastumise eest ja see mõjus poja käitumisele ja psüühikale. Seetõttu ei sobinud ta arstide soovitusel õppima üldhariduslikus koolis, ta vajas individuaalõpet ja selle puudumisel haridustee katkes peale seitsmenda klassi lõpetamist. R. K. näol on

tegemist isikuga, kelle väärtushinnangud ja arusaamad olid väärad vähese hariduse ja ebaõige koduse kasvatuse tagajärjel. Kuritegudega tekitatud kahjude ulatus on väike - kokku nõuti 7 kannatanult 10 krooni ja saadi 35 krooni, kahjud on hüvitatud. Kannatanud I. A. ja L. V., kelle suhtes toimepandu kvalifitseeriti röövimisena, on kohtualustele andestanud ja paluvad T. N. mõista kergem karistus. L. V. tekitatud kehavigastus - haav ülahuulel paranes kiiresti ja mingeid pretensioone kannatanul kohtualuste vastu ei ole. Karistuse mõistmisel R. K. on tehtud viga karistuse liitmisel. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsusega loeti KrK § 40 lg 3 alusel R. K. Tartu Maakohtu 24. oktoobri 1996. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti talle kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt oma 21. jaanuari 1997. a otsuses A. R. süüdistusasjas väljendatud seisukohta, et kui süüdimõistetu, kes on KrK § 47 alusel vabadusekaotuslikust karistusest tingimisi vabastatud, oli enne kohtuotsuse tegemist toime pannud kuriteo, mis moodustab kuritegude nn hiljem tuvastatud konkurentsi, pole võimalik mõista lõplikku karistust KrK § 40 lg 3 alusel. Tingimisi mõistetud karistust ei saa liita ega lugeda kaetuks reaalselt ärakandmisele kuuluva karistusega, sest vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine ei ole iseseisev karistusliik ja karistuste liitmisel puudub üks liidetav. Tartu Maakohtu 24. oktoobri 1996. a otsusega karistati R. K. vabadusekaotusega üks aasta ja neli kuud ning KrK § 47 alusel vabastati karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga tegude eest, mis ta oli toime pannud 1995. a septembrikuus. Kuivõrd Tartu Maakohtu 24. oktoobri 1996. a otsus on jäetud kohtuvea parandamise korras tühistamata, siis kuuluvad mõlemad kohtulahendid iseseisvalt täitmisele. Lugedes R. K. mõistetud karistuste liitmise seadusevastaseks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks vähendada ka talle mõistetud lõplikku karistust. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 4 ja § 65 lg-st 3 ning KrK §-st 39, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsus T. N. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 1 järgi. 2. Mõista T. N. karistuseks KrK § 141 lg 2 p 1 järgi KrK § 39 alusel üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõista T. N. üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. 3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsus R. K. KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning KrK § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 1 ja § 40 lg 3 järgi. 4. Mõista R. K. karistuseks KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kaks aastat vabadusekaotust ja KrK § 141 lg 2 p 1 järgi KrK § 39 alusel kolm aastat vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel, lugedes kergem karistus kaetuks raskema karistusega, mõista R. K. kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. 5. Iseseisvalt kuulub ärakandmisele R. K. Tartu Maakohtu 24. oktoobri 1996. a otsusega mõistetud vabadusekaotus üks aasta ja neli kuud, mida ei pöörata tätmisele KrK § 47 alusel kaheaastase katseaja jooksul. 1. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a otsus muutmata.