3-1-1-57-97 · Riigikohus

3-1-1-57-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. mail 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbet Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. M. ja V. T. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 ja 5 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti M. M. kohtu alla süüdistatuna KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi selles, et ta 6. märtsi 1995. a õhtul kella 19.00-20.00 paiku joobnud olekus X Maakonnas X vallas X külas AS Y soojakus koos kaaskohtualuse V. T. isikliku tüli pinnal peksis M. V. M. M. lõi kannatanut 2-3 korral rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus külili maha. Seejärel lõi V. T. M. V. rusikaga näkku ning hüppas maaslamavale M. V. 2-3 korda saabastega rinnale ja kõhule ning lõi kannatanut rinnust kinni hoides 2-3 korda vastu seina. Peksmise tagajärjel põhjustati M. V. ajukolju ja kehatüve kinnine tömptrauma. 7. märtsi hommikul viisid kohtualused kannatanu sõiduautoga X linna ning jätsid ta autosse magama. Samal päeval kella 16.00 paiku talutasid nad M. V. X tn N asuvasse tühja korterisse, kus kannatanu ööl vastu 8. märtsi 1995. a saadud vigastustesse suri. Jõgeva Maakohtu 21. jaanuari 1997. a otsusega kvalifitseeriti M. M. eelkirjeldatud tegevus ümber KrK § 113 järgi ning teda karistati 3-kuulise arestiga. KrK § 43 lg 4 alusel arvestati mõistetud karistus ümber 3- kuuliseks vabadusekaotuseks. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta 7 kuud ja 19 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti V. T. süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 ja 5 järgi ning teda karistati 6- aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Maakohus asus seisukohale, et kriminaalasjas puuduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et M. M. 2-3 löögist näkku põhjustati kannatanule aju-kolju trauma, mis ekspertide hinnangul oli ka muude kehavigastuste kõrval M. V. surma põhjuseks. Maakohus tuli järeldusele, et M. M., tegutsedes konkretiseerimata tahtlusega, pani toime kannatanu tahtliku löömise ning selline tegevus tuleb kvalifitseerida KrK § 113 järgi. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti M. M. süüdimõistmist KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi, kuna maakohtus leidis tõendamist asjaolu, et M. V. surma põhjustasid mõlema kohtualuse poolt ühiselt tekitatud ülirasked kehavigastused. Protestis viidati Riigikohtu lahendile 15. augustist 1995.a nr III-1/1-52/95 D. T. süüdistusasjas, mille kohaselt konkretiseerimata kaudse tahtluse tuvastamisel kehavigastuse tekitamiseks kvalifitseritakse kuritegu, lähtudes tegelikult saabunud tagajärjest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 1997. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu 21. jaanuari 1997. a otsus M. M. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 113 järgi, M. M. ja V. T. karistuste liitmises KrK § 41 järgi ning tsiviilhagi väljamõistmises. M. M. tunnistati süüdi KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi ning teda karistati 5-aastase vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti KrK § 41 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks loeti 6 aastat 4 kuud ja 19 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium tuli muuhulgas järeldusele, et M. V. suri M. M. ja V. T. poolt ühiselt tekitatud üliraske kehavigastuse tagajärjel ning nende mõlema tegevus tuleb kvalifitseerida KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus M. M. väiksemat osavõtuastet kuriteo toimepanemisel. Esitatud kassatsioonkaebuses palub süüdimõistetu M. M. Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Jõgeva Maakohtu otsuse muutmata jätmist. Kassaator ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga KrK § 107 lg 2 pde 1 ja 5 järgi, eitab eriti piinaval ja julmal viisil tegutsemist ning väidab, et tegutses hädakaitseseisundis. Kassaator ei eita M. V. rusikaga näkku löömist, kuid kinnitab, et kannatanul esinenud rasked vigastused võisid tekkida V. T. tegevuse tagajärjel. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, l e i d i s: Tartu Ringkonnakohus on kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et M. V. suri M. M. ja V. T. poolt ühiselt tekitatud üliraske kehavigastuse tagajärjel. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende järeldustega ning lisaks rõhutab järgnevat. Kohtualuste eneste ning tunnistajate ütlustega on vaieldamatult kindlaks tehtud, et kannatanu ei olnud tekkinud konflikti initsiaatoriks ega asunud ka esimesena kohtualuseid ründama. Sellises olukorras ei saa M. M. ja V. T. käitumist hinnata hädakaitsena. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolud näitavad, et kohtualuste tegevus pole eristatav ajas ega ruumis, samuti tegutsesid nad ühtsel motiivil ning ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks. Seda kinnitab ilmekalt asjaolu, et peale ühiseid süüdistusi, et kannatanu töötavat liiga vähe, ründasid nad järjest M. V. Juba esimesed, M. M. poolt sooritatud löögid olid sellise intensiivsusega, et kannatanu kukkus pingilt maha ning tal hakkas ninast verd jooksma. Vahetult peale seda, andmata kannatanule võimalust toibuda, ründas teda V. T., kes jätkas kehavigastuste tekitamist. Ülaltoodud asjaoludel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 1997.a otsus M. M. ja V. T. süüdistusasjas jätta muutmata, M. M. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 15. mail 1997.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep