3-1-1-52-97 · Riigikohus

3-1-1-52-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. mail 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Herbert Lindmäe

ja

Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

P. K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p- de 2, 3 järgi.

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et P. K. mõisteti süüdi Harju Maakohtu 12. novembri 1996. a

otsusega KrK § 139 lg 2 p- de 2 ja 3 järgi ja karistati ühe aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega,

millele liideti KrK § 40 lg 3 alusel Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 1996. a otsusega mõistetud

karistus. Kohus luges kergema karistuse kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks mõisteti 4

aastat 6 kuud ja 17 päeva kinnises vanglas. P. K. tunnistati süüdi kahes varguse episoodis, mis ta

oli toime pannud 2. märtsil 1995. a ja 17. aprillil 1995. a Harju maakonnas Keilas. Süüdimõistetu

esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles ta taotles määrata karistuse kandmise

aja alguseks tema vahi alla võtmise kuupäev 29. mai 1995. a. Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 1997. a otsusega täpsustati Harju Maakohtu 12. novembri

1996. a otsuse resolutiivosa ja P. K. lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 aastat

ja 72 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas, kusjuures karistuse kandmise aja alguseks loeti

30. mai 1995. a.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas P. K. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb temale mõistetud

ärakandmisele kuuluvast karistusest maha arvata eelvangistuses viibitud aeg 1 aasta 3 kuud ja 28

päeva. Samuti taotleb ta Riigikohtult kergemat karistust, kusjuures karistuse mõistmisel palub ta

arvestada puhtsüdamlikku kahetsust ning karistusaja lõpu kuupäevaks lugeda 14. aprill 1999. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, kelle arvates kaebus ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s:

Tallinna Linnakohtu 16. oktoobri 1995. a otsusega mõisteti P. K.-le KrK § 139 lg 3 p 1 järgi 5

aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 29. mai 1995.a ja

karistuse kandmise ajast arvati maha vahi all viibitud aeg 19. juulist 1993. a kuni 16. novembrini

1994. a. Seega jäi P. K.e ärakandmata karistuseks 3 aastat 8 kuud ja 1 päev vabadusekaotust.

18. märtsi 1996. a Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti P. K. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3

järgi ja karistati üheaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Juhindudes KrK § 41 lg-st 1,

liitis kohus mõistetud karistuse täies ulatuses P. K.-le Tallinna Linnakohtu poolt 16. oktoobri

1995. a otsusega mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmata osale. Kohus arvestas, et P. K.

on kinni peetud 30. maist 1995. a ja luges lõplikuks karistuseks 5 aastat ja 72 päeva

vabadusekaotust. Nimetatud kohtulahendi peale P. K. apellatsioonkaebust ei esitanud.

Riigikohus märgib, et karistuste liitmisel tegi linnakohus vea. Süüksarvatud kuriteo - avaliku

varguse, pani P. K. toime 29. novembril 1994. a, seega enne 16. oktoobri 1995. a süüdimõistvat

kohtuotsust. Kuna tegemist on hiljem tuvastatud kuritegude kogumiga, oleks pidanud Tallinna

Linnakohus karistuste liitmisel juhinduma KrK § 40 lg 3 sätetest. Lähtudes kohtuotsuse tekstist

nähtub, et ärakandmata karistusele 3 aastat 8 kuud ja 1 päev vabadusekaotust liideti 1 aasta

vabadusekaotust. Järelikult P. K.-le oli võimalik mõista lõplikuks karistuseks 4 aastat 8 kuud ja 1

päev vabadusekaotust ning karistuse kandmine pidi algama eelmises kohtuotsuses märgitud

kuupäevast, s.o 29. maist 1995. a.

12. novembril 1996. a tunnistati P. K. süüdi Harju Maakohtu otsusega KrK § 139 lg 2 p-de 2, 3

järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud. Mõlemad vargused olid toime pandud

enne 16. oktoobri 1995. a süüdimõistvat kohtuotsust, vastavalt 2. märtsil 1995. a ja 17. aprillil

1995. a. Seega on antud juhul tegemist kuritegude hiljem tuvastatud üheliigilise konkurentsiga,

s.t kuritegude toimepanemisega raskendavatel asjaoludel, mida kohus esimese otsuse tegemisel

ei saanud arvestada. Enne 18. detsembri 1996. a redaktsiooni kehtestamist ei olnud hiljem

tuvastatud üheliigilise konkurentsi korral KrK § 40 lg 3 kohaldatav. Harju Maakohus on aga

liitnud KrK § 40 lg 3 alusel Tallinna Linnakohtu poolt 18. märtsil 1996. a mõistetud karistuse,

lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks 4 aastat 6 kuud ja 17 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise

aja alguseks loeti 12. november 1996. a.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on jätnud Harju Maakohtu otsuse sisuliselt

muutmata, tehes ainult täpsustuse karistuse kandmise aja alguse osas, lugedes selleks 30. mai

1995.a. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on loetud 5 aastat ja 72 päeva

vabadusekaotust kinnises vanglas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et põhimõtteliselt on Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium otsustanud õigesti lugeda karistuse kandmise aja alguse kuupäevaks

eelmises kohtuotsuses märgitud kuupäeva, kuid kuna kõik kuriteod olid toime pandud enne

16. oktoobri 1995. a otsusega süüdimõistmist, siis tuleb lähtuda selles otsuses fikseeritud

kuupäevast, s.o 29. maist 1995. a. Ringkonnakohus on aga seadusliku aluseta soostunud

maakohtu poolt KrK § 40 lg 3 sätete kohaldamisega üheliigiliste kuritegude kohta mõistetud

karistuste liitmisel. Samas Riigikohus tõdeb, et ringkonnakohtul puudus võimalus parandada

Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 1996. a jõustunud kohtuotsuses tehtud viga lõpliku karistuse

osas, mis kandus edasi Harju Maakohtu 12. novembri 1996. a otsusesse. Seetõttu teeb

Riigikohus ise uue otsuse, raskendamata samas süüdimõistetu olukorda.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, 64 p-st 3 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 1997. a ja

Harju Maakohtu 12. novembri 1996. a otsused P. K.-le mõistetud lõpliku karistuse ja

karistuse kandmise aja alguse osas.

2. Lugeda P. K.-le lõplikuks karistuseks 4 (neli) aastat 8 (kaheksa) kuud ja 1 (üks) päev

vabadusekaotust kinnises vanglas.

3. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 29. mai 1995. a.

4. Muus osas jätta kohtulahendid muutmata.

5. P. K. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 6. mail 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Herbert Lindmäe, Peeter Vaher