3-1-1-51-97 · Riigikohus

3-1-1-51-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. aprillil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja

J. L. (M.) süüdistuses KrK § 114 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kohtuistungist võttis osa tõlk Lüüli Lomp.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti J. L. (M.) kohtu all süüdistatuna KrK § 114 järgi järgmistes

kuritegudes:

1. 8. aprillil 1995. a Kohtla-Järvel S. asulas T. tn X. isiklike suhete pinnal tekkinud tülis kiskus J. L. (M.) L.

M.-i juustest ja tekitas kannatanule näkku ja kehasse kriimustusi ning siniseid plekke;

2. 27. mail 1995. a eelnimetatud kohas lõi J. L. (M.) tülis L. M.-i ning rebis teda juustest;

3. 26. juunil 1995. a lõi J. L. (M.) tülis L. M.-i, tekitades kannatanule kergeid terviserikketa kehavigastusi.

Kohtla- Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1997. a otsusega mõisteti J. L. (M.) süüdistuses KrK § 114 järgi

õigeks.

Linnakohus tuli järeldusele, et J. L. (M.), tõrjudes kannatanu õigusvastaseid ründeid, tegutses

hädakaitseseisundis. Kohus leidis, et kannatanu oli tülitsemisest majanduslikult huvitatud ning kohtualuse

poolt tekitatud kahju oli õiguspärane, kuna kaitse oli vastavuses ründe iseloomule.

Esitatud apellatsioonkaebuses taotles kannatanu L. M. Kohtla-Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1997. a otsuse

tühistamist kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tõttu.

Apellant ei nõustunud kohtu seisukohaga, et kohtualune tegutses hädakaitseseisundis ja väidetavalt

puuduvad tõendid tema õigusvastase ründe kohta. Apellant leidis, et kohus ei arvestanud piisavalt

objektiivselt temapoolseid ütlusi kriminaalasja tehiolude kohta. Ta taotles kohtualuse süüdimõistmist KrK

§ 114 järgi.

Esitatud apellatsioonkaebuse kohta esitas kohtualune J. L. (M.) kirjaliku seletuse, milles palus jätta

linnakohtu õigeksmõistev otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtualune kinnitas veelkord,

et ta tegutses hädakaitse seisundis, kaitstes end kannatanu ründe eest.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1997. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu

16. jaanuari 1997. a õigeksmõistev otsus ning J. L. (M.) mõisteti süüdi KrK § 114 järgi. Teda karistati 1-

aastase vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati ta 1-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse

kandmisest ühes kohustusega teatada elukohajärgsesse politseiasutusse oma elukoha muutusest.

Kriminaalkolleegium leidis, et on tõendatud J. L. (M.) poolt kannatanule kolmel korral kallaletungimine

otsese tahtlusega tekitada talle füüsilist valu. Ringkonnakohus tuginedes oma otsuses kannatanu ütlustele ja

leidis, et ei ole alust kahelda nende ütluste objektiivsuses. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsuse kohaselt

leidnud tõendamist kannatanu majanduslik huvi tülide algatamiseks.

Esitatud kassatsioonkaebuses taotleb süüdimõistetu J. L. (M.) Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

28. veebruari 1997. a otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator taotleb enda

õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse lõpetamist KrMK § 5 lg 1 p 6 alusel.

Kasssator põhistab oma kaebust asjaoluga, et tal puudus tahtlus põhjustada kannatanule piinava iseloomuga

kannatusi ning et ta oli sunnitud end kaitsma kannatanu vägivaldsete rünnakute eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et J. L.

(M.) poolt toimepandu on usaldusväärselt tõendatud ja tema teod tuleb kvalifitseerida KrK § 114 järgi. Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1997. a otsuses on KrMK § 50 nõuetele vastavalt

hinnatud kõiki tõendeid nende kogumis ja põhjendatult jõutud järeldusele, et kohtualune ei tegutsenud

hädakaitses KrK § 13 mõttes. Nõustudes ringkonnakohtu otsuses toodud tõendite analüüsi ja järeldustega,

nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium , et piinamise all mõistetakse kriminaalseaduses kerge kehavigastuse

tekitamist või vägivallategusid, kui need pandi toime piinaval viisil. Kannatanu korduv juustest kiskumine

kuni nende peast väljarebimiseni ja kehaosade hammustamine tekitab tavalisest suuremat füüsilist valu ja

kannatusi ning on käsitletav piinava viisina kehavigastuste tekitamisel.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1997. a otsus J. L. (M.) süüdistuses KrK § 114

järgi jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 29. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe