3-1-1-50-97 · Riigikohus

3-1-1-50-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. aprillil 1997.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

R. J. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber ja R. J. kaitsja

vandeadvokaat Raivo Pert.

Pärnu Linnakohtu 7. jaanuari 1997. a otsusega tunnistati R. J. süüdi KrK § 140 p-de 1, 2, 3 järgi ja karistati

ühe aasta kuue kuu vabadusekaotusega KrK § 47 rakendamisega tingimisi kaheaastase katseajaga.

R. J. mõisteti süüdi selles, et ta 24. septembril 1996. a kella 16 ajal Pärnus koos J. S. (Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses ekslikult S.) ja R. P.-ga käskis peatuda alaealisel J. R.-l,

misjärel J. S. tungis kannatanule kallale, haaras tal rinnust, surus vastu piirdeaeda ning võttis temalt jõuga

260 krooni. Kui J. R. oli lahkumas, jooksis R. J. talle koos R. P.-ga järele, käskis peatuda ja keelas peksuga

ähvardades juhtunust kellelegi rääkida.

R. J. esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus end õigeks mõista KrK § 140 lg 2 p 3 järgi,

kuivõrd puudub jõustunud kohtuotsus, mis kinnitaks, et ta oleks kuritegusid eelnevalt toime pannud. Ühtlasi

palus ta vähendada talle mõistetud karistust, kuna pidas seda liiga karmiks karistuse määra ja ka katseaja

pikkuse tõttu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 1997. a otsusega R. J.-i apellatsioonkaebus

rahuldati - ta mõisteti õigeks KrK § 140 lg 2 p 3 järgi ning seoses süüdistuse mahu vähenemisega vähendati

mõistetud tingimuslikku karistust kuue kuu võrra. Oma otsust põhjendas ringkonnakohus asjaoluga, et enne

vaidlustatud kohtuotsust ei olnud R. J.-i suhtes süüdimõistvat kohtuotsust mõnes teises KrK § 140 lg 2 p-s 3

loetletud kuriteos ning et põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui

tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Sellise apellatsioonikohtu järeldusega ei nõustu riigiprokuröri asetäitja J. Naaber. Ta leiab, et ringkonnakohus

on ilma piisava põhjenduseta mõistnud R. J.-i õigeks KrK § 140 lg 2 p 3 järgi ning rõhutab, et see säte ei

nõua kvalifitseeriva tunnuse esinemiseks jõustunud kohtuotsust, vaid varem mingi varavastase kuriteo

toimepanemist. Kassaatori arvates võiks informatsiooniallikaks kuriteo varasema toimepanemise kohta olla

juurdleja või uurija poolt allakirjutatud ning prokuröri poolt kinnitatud süüdistuskokkuvõte, samuti

süüdistatava kohtu alla andmise määrus teises kriminaalasjas, mitte vaid jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

See ahendaks põhjendamatult kriminaalvastutust varavastaste kuritegude korduva toimepanemise eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kõigi kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, kes selgitas kassatsioonprotestis käsitletud seisukohti ning kaitsja, kes esitas vastuväiteid kassaatori

seisukohtadele ja taotles ringkonnakohtu otsuse jõussejätmist,

l e i d i s:

KrMK § 262 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mis on läbi vaadatud kohtuistungil.

See nõue kehtib ka kuriteo korduva toimepaneku tuvastamise kohta, mida kohus on konkreetses asjas pädev

ise tegema, ootamata ära kronoloogiliselt esimese kuriteo kohta süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kui

andmed varem toimepandud kuriteo kohta pärinevad mõnest teisest sama isiku süüdistusasjast, on oluline, et

andmed tuleneks kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest, mis on aluseks kohtuotsuse või -määruse

järeldustele. Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium jätkuvalt seisukohal, et järeldused kuriteo korduva

toimepanemise kohta saavad tuleneda kohtu poolt tuvastatud asjaoludele rajanevast kohtuotsusest või -

määrusest, mitte kohtueelse uurimise käigus vormistatud menetlusdokumentidest (ka mitte teise

kriminaalasja süüdistuskokkuvõttest).

R. J. süüdimõistmisel nõutaval tasemel tuvastatud andmed tema varasema õigusvastase tegevuse kohta

puudusid, mistõttu on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 1997. a otsus

lõppjäreldustelt õige ega vaja tühistamist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 1997. a otsus R. J. suhtes jätta muutmata.

Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 29. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep