3-1-1-44-97 · Riigikohus

3-1-1-44-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. aprillil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ja liikmed Jüri Ilvest ning Lea Kalm

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

L. B. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et L. B. anti kohtu alla Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu

21. oktoobri 1991. a määrusega süüdistuses ENSV KrK § 139 lg 3 ja § 107 lg 2 p 1 järgi. Sama määrusega

anti kohtu alla N. B. jt.

Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 1992. a otsusega mõisteti L. B. süüdi ENSV KrK § 139 lg 3 järgi, karistades

teda 3-aastase vabadusekaotusega koos kogu vara konfiskeerimisega. Karistusaja alguseks loeti vahi alla

võtmise kuupäev, s.o 21. märts 1991. a.

Sama kohtu 9. märtsi 1992. a määrusega eraldati sellest kriminaalasjast L. B. ja N. B. kriminaalasi

süüdistuses ENSV KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, kuna N. B. oli kuulutatud tagaotsitavaks.

Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 1992. a määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 1992. a

otsus muuhulgas ka L. B. osas ning tema kuritegu kvalifitseeriti ümber KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. L.

B.-d karistati 3-aastase vabadusekaotusega range reiimiga parandusliku töö koloonias, jättes karistusest välja

kogu vara konfiskeerimise. L. B. vabanes seoses karistusaja lõppemisega 21.03.1994.a.

Tallinna Linnakohtu 4. novembri 1996. a otsusega mõisteti L. B. süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, karistades

teda 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti süüdi ka N. B.

Esitatud apellatsioonkaebuses taotles L. B. õiglase kohtuotsuse tegemist, väites, et ta ei tahtnud tekitada

kannatanule üliraskeid kehavigastusi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 1997. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

4. novembri 1996. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuse süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud tõendamist, kuid

nentis, et esimese astme kohus on ekslikult jätnud L. B.-le karistuse mõistmisel kohaldamata KrK § 40 lg 3

sätted. Kuna KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteod on tema poolt toime pandud enne

viimase kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toimepanemist, tulnuks linnakohtul mõista karistus hiljem

tuvastatud konkurentsi põhimõtete alusel KrK § 40 lg 3 järgi.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et linnakohus rikkus KrMK § 335 sätteid, kuid apellatsioonikohtul

puudub seaduslik alus taolise vea parandamiseks.

Esitatud kassatsioonkaebuses väidab süüdimõistetu L. B. jätkuvalt, et tal puudus tahtlus tekitada kannatanule

üliraskeid kehavigastusi ning arvestades tema puhtsüdamlikku kahetsust, palub kergendada talle mõistetud

karistust. Veel leiab kassaator, et linnakohus oleks pidanud talle karistuse mõistmisel lähtuma KrK § 40 lg 3

sätetest ning, et tema karistusaja alguseks tulnuks lugeda varguses kahtlustatavana vahi alla võtmise kuupäev

s.o 21. märts 1991. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes

taotles jätta kuriteo kvalifikatsioon muutmata, kuid kohaldada L. B.-le karistuse mõistmisel KrK § 40 lg 3

sätteid,

l e i d i s :

Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on kontrollinud L. B. väiteid selle kohta, et tal

puudus tahtlus tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi, analüüsinud nõuetekohaselt kõiki esitatud

tõendeid ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ning lisab, et lüües teist isikut rusikaga sellise jõuga, mis

põhjustab kannatanu kukkumise, möönab isik igasuguse kehavigastuse tekkimise võimalust. Seetõttu järgneb

kriminaalvastutus tekitatud tagajärje raskuse järgi.

Tallinna Linnakohus on aga jätnud arvesse võtmata, et kuna L. B. pani kõik talle inkrimineeritud kuriteod

toime enne esimese kohtuotsuse tegemist, tulnuks 4. novembri 1996.a kohtuotsuse puhul kohaldada hiljem

tuvastatud konkurentsi põhimõtteid ning lõplik karistus mõista KrK § 40 lg 3 sätete kohaselt, arvestades

samaaegselt lõplikust karistusest maha eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on eelnimetatud asjaolu küll õigesti tuvastanud, kuid teinud

eksliku järelduse selle kohta, et apellatsioonikohtul puudub võimalus sellise vea parandamiseks. Vastavalt

AKKS § 32 lg 1 p-le 4 võib ringkonnakohus tühistada esimese astme kohtu otsuse karistuse mõistmise osas

ja mõista kohtualusele kergema karistuse. Küsimuse lahendamine, kas on vajalik karistuste mõistmine mitme

kuriteo eest, kuulub obligatoorselt lahendamisele iga kohtuotsuse tegemisel, nagu seda nõuab KrMK § 263

lg 2.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 4. novembri 1996. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 1997. a otsus L. B.-le mõistetud karistuse osas.

2. Mõista L. B.-le KrK § 107 lg 2 p 1 järgi karistuseks 5 /viis/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

3. Lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3 alusel mõista viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, millest

maha arvata Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 1992. a otsuse järgi ära kantud karistus 3 aastat vabadusekaotust

ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks 2 /kaks/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise

alguseks lugeda 27. september 1996. a.

Kohtuotsus jõustub 22. aprillist 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Ilvest