3-1-1-43-97 · Riigikohus

3-1-1-43-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. aprillil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

K. R. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p- de 1, 2, 3 ja § 195 lg 3 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et K. R. mõisteti süüdi Kohtla - Järve Linnakohtu 11. novembri 1996. a

otsusega KrK § 139 lg 2 p- de 1, 2, 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 2 aastat ja 6 kuud; KrK § 195 lg 3

järgi karistati teda samuti vabadusekaotusega 2 aastat ja 6 kuud. KrK § 40 lg 1 järgi mõisteti kuritegude

kogumi eest karistuseks 4 aastat vabadusekaotust ja kohtuotsuste kogumi eest KrK § 40 lg 3 järgi 5 aastat ja

3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. september 1995. a.

K. R. tunnistati süüdi selles, et ta pani ajavahemikul 24. märtsist 1995. a kuni 11. augustini 1995. a toime

Kohtla - Järvel ja J. C. salajast vargust ning 11. augustil 1995. a huligaanitsemise käigus Kohtla - Järvel L. X

korteris tekitas noaga kerge kehavigastuse I. V.-le.

Kohtla - Järve Linnakohtu otsuse peale esitas K. R. apellatsioonkaebuse, kus ta taotles enda õigeksmõistmist

enamikus varguse episoodides, samuti leidis ta, et huligaansuses süüdimõistmisel on linnakohus tuginenud

ainult kannatanu ütlustele.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a otsusega apellatsioonkaebus rahuldati

osaliselt. Tühistati K. R.-le KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi mõistetud karistus ja KrK § 40 lg 3 järgi

mõistetud lõplik karistus. K. R.-le mõisteti KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi 1 aasta ja 6 kuud

vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 1 alusel loeti 4 aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja

Jaan Naaber. Vaidlustamata ringkonnakohtu poolt tehtud muudatusi linnakohtu otsuses, ei nõustu prokurör

sellega, et karistuse alguseks linnakohtu 11. novembri 1996. a otsuse järgi on sama kuupäev, mis linnakohtu

25. märtsi 1996. a otsuses. Kassaator leiab, et lugedes karistuse alguseks eelmises otsuses määratud

kuupäeva, on ringkonnakohus sisuliselt osaliselt liitnud kaks otsust, rikkudes omakorda enda poolt

väljendatud seisukohta, et need otsused liitmisele ei kuulu. Prokurör taotleb Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a otsuse tühistamist, millega jäeti muutmata Kohtla - Järve

Linnakohtu 11. novembri 1996. a otsus karistusaja alguse osas ja kriminaalasja tagastamist uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, samuti kannatanu J. Z.-i poolt

Riigikohtule esitatud kirjalike vastuväidetega, mille kohaselt kohtualusele mõistetud karistus on leebe, ning

ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes toetas esitatud protesti,

t u v a s t a s:

K. R. on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Esmakordselt mõisteti ta süüdi 17. septembri 1993. a Tallinna

Linnakohtu otsusega KrK § 139 lg 2 p- de 1, 2, 3 ja § 195 lg 2 järgi ning karistati kaheaastase

vabadusekaotusega. 24. novembril 1994. a ta vabanes seoses karituse ärakandmisega.

30. mail 1995.a mõisteti ta süüdi Ida - Viru Maakohtu 30. mai 1995. a otsusega KrK § 139 lg 2 p- de 1, 2, 3

järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega ning KrK § 202 järgi 2 aasta vabadusekaotusega.

Lõplikuks karistuseks KrK § 40 alusel loeti kaks aastat vabadusekaotust. K. R.-i suhtes kohaldati KrK § 47

sätteid ja kohus määras, et tingimuslikult vabadusekaotust tema suhtes ei kohaldata, kui ta ei pane kahe aasta

kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

25. märtsi 1996. a Kohtla - Järve Linnakohtu otsusega mõisteti ta süüdi võõra vara korduva salajase varguse

eest KrK § 139 lg 2 p- de 1, 2, 3 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel liideti

mõistetud karistusele Ida - Viru Maakohtu 30. mai 1995. a otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks

karistuseks mõisteti 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks

loeti A. R. vahi alla võtmise kuupäev - 13. september 1995. a. Kohtla - Järve Linnakohus eksis siin A. R.-le

lõpliku karistuse mõistmisel. Kuna kohtualuse poolt olid kõik kuriteod toime pandud enne 30. mai 1995. a

otsusega süüdimõistmist, oleks linnakohus pidanud lõpliku karistuse mõistmisel juhinduma KrK § 40 lg 3

sätetest. Kuid 30. mai 1995. a otsusega oli K. R. vabastatud tingimuslikult vabadusekaotusest ja seetõttu

oleks pidanud mõistetud karistused jääma iseseisvalt täitmisele, sest vabadusekaotuse tingimuslik

mittekohaldamine ei ole iseseisev karistusliik.

11. novembri 1996. a otsusega mõistis Kohtla - Järve Linnakohus K. R.-i süüdi KrK § 139 lg 2 p- de 1, 2, 3

järgi ja karistas teda 2 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. Süüditunnistamisel KrK § 195 lg 3 järgi karistati

teda samuti 2 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel liideti osaliselt mõistetud karistused ja

kuritegude kogumi eest mõisteti 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Liites osaliselt Kohtla - Järve

Linnakohtu otsusega 25. märtsil 1996. a mõistetud karistuse 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotuse ärakandmata

osa, mõisteti K. R.-le lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi KrK § 40 lg 3 alusel 5 aastat ja 3 kuud

vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks arvati 13. september 1995. a.

Kuriteod, mille toimepanemise eest K. R. 11. novembril 1996. a süüdi mõisteti, olid toime pandud nii enne

kui ka pärast 30. mai 1995. a süüdimõistvat kohtuotsust. Järelikult tuli karistuse mõistmisel kohaldada nii

KrK § 40 kui ka § 41 sätteid, sest osa salajasi vargusi ja kuritahtlikud huligaansused olid toime pandud ajal,

mil kohtualune kandis vabadusekaotuslikku karistust tingimisi.

Kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et isik on süüdi veel teistes kuritegudes, millest ühed on

toime pandud enne, teised aga pärast esimese kohtuotsuse tegemist, siis määratakse karistus kindlaks

teise kohtuotsuse järgi, kohaldades nii KrK § 40 kui ka § 41 sätteid - algul kuritegude kogumi eest, mis

on toimepandud enne esimest süüdimõistvat otsust KrK § 40 lg 3 alusel, seejärel kuritegude kogumi

eest , mis on toime pandud pärast esimese kohtuotsuse tegemist KrK § 40 lg 1 ja 2alusel ning lõpuks

kohtuotsuste kogumi järgi KrK § 41 alusel.

Riigikohus rõhutab, et KrK § 40 lg 3 kohaldamisel ei või lõplik karistus kuritegude kogumi eest olla

väiksem esimese kohtuotsusega mõistetud karistusest, sest neil juhtudel peab kohus karistuste kaetuks

lugemisel või karistuste liitmisel lähtuma kogu mõistetud karistuse suurusest esimese kohtuotsuse

järgi, mitte aga selle ärakandmata osast.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, leides, et K. R.-le Kohtla - Järve Linnakohtu 11. novembri

1996. a otsusega KrK § 40 lg 3 alusel karistuste liitmine on ebaõige, jättis tähelepanuta, et osa kuritegusid

olid toime pandud ajal, mil K. R. kandis tingimuslikult vabadusekaotuslikku karistust. KrK § 47 lg 1 alusel

tuleb süüdimõistetule, kes paneb katseaja kestel toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse

vabadusekaotusega, mõista karistus vastavalt KrK § 41 sätetele ja eelmise otsuse järgi kandmata karistus

tuleb kas täies ulatuses või osaliselt liita uue otsusega mõistetud karistusega. Osundatud viga tehti juba

linnakohtu käsitletavas kohtuotsuses.

Karistuse kandmise aja alguseks on linnakohus lugenud 13. september 1995. a, s. o väidetavalt K. R.-i vahi

alla võtmise kuupäeva. Kriminaalasja materjalidest nähtub aga, et 27. novembril 1995. a on kohtunik

O. Bibik keeldunud loa andmisest K. R.-i vahi all võtmiseks ja samal kuupäeval on temalt võetud allkiri

elukohast mittelahkumiseks (tl. 489 - 490 III kd). Kuidas on võimalik isiku suhtes, kes viibib vahi all

kohaldada tõkendina allkirja elukohast mittelahkumiseks, jääb Riigikohtule selgusetuks. Kohtla - Järve

Linnakohus ei ole sellele ilmsele vastuolule tähelepanu pööranud ja toimikus puuduvad usaldusväärsed

dokumendid, mis lubaksid seaduslikult kindlaks määrata K. R.-le mõistetud karistuse kandmise aja alguse.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, millega seoses K. R. alates 13. septembrist 1995. a vahi all viibis, - kas

seoses temale mõistetud eelneva karistuse kandmisega või seoses 11. novembril 1996.a kohtus arutatavate

kuritegudega. Sõltuvalt tema vahi alla võtmise asjaoludest, tuleb kindlaks määrata ka K. R.-le mõistetud

karistuse kandmise aja algus.

Kuna kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine lõpliku karistuse mõistmisel ja karistuse kandmise aja alguse

kindlaksmääramisel on toimunud linnakohtus, siis lähtudes AKKS § 47 lg- st 3, § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja

3 ning § 63 lg- st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a ja Kohtla-Järve

Linnakohtu 11. novembri 1996. a otsus K. R. süüdistusasjas, temale mõistetud lõpliku karistuse

osas KrK § 40 lg 3 järgi ja karistuse kandmise aja alguse osas.

2. Saata kriminaalasi selles osas uueks sisuliseks arutamiseks Kohtla-Järve Linnakohtule.

3. Muus osas jätta kohtulahendid muutmata.

4. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 22. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Jüri Ilvest, Lea Kalm