3-1-3-14-97 · Riigikohus

3-1-3-14-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. aprillil 1997. a

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Herbert Lindmäe ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

O.Š. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Narva Linnakohtu 24. jaanuari 1996. a otsusega mõisteti O.Š. süüdi

KrK § 140 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kolmeks kuuks, kusjuures KrK

§ 47 alusel vabastati üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Seoses O.Š. vahi all

viibimisega teises kriminaalasjas tühistas linnakohus tõkendi allkiri elukohast mittelahkumise kohta ja

asendas selle vahi all pidamisega. Karistuse kandmise alguseks loeti kohtuotsuse jõustumise päev.

Narva Linnakohtu 20. veebruari 1996. a otsusega mõisteti O.Š. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja

teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 alusel liideti mõistetud karistusele

osaliselt sama kohtu 24. jaanuari 1996. a otsusega mõistetud kandmata karistus ja lõplikuks karistuseks

mõisteti kaks aastat vabadusekaotust noorte vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 8. juuni 1995. a ,

millisest kuupäevast O.Š. viibib vahi all.

Avalduse kohtuvea parandamiseks Riigikohtule on esitanud süüdimõistetu O.Š., kes taotleb Narva

Linnakohtu 20. veebruari 1996. a otsuse tühistamist mõistetud lõpliku karistuse osas. Avaldaja leiab, et

karistuste liitmine oli seadusevastane ja kuna KrK § 139 järgi mõistetud karistus on kantud, taotleb ta enda

vahi alt vabastamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes toetas

avaldust,

l e i d i s:

Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et O.Š. avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud. Narva

Linnakohtu 20. veebruari 1996. a otsusega mõisteti O.Š. süüdi kuritegude eest, mis olid toime pandud enne

24. jaanuari 1996. a Narva Linnakohtu poolt süüdimõistmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt kooskõlas oma 23. aprilli 1996. a otsusega J.K. ja A.B.

süüdistusasjas ning 21. jaanuari 1997. a otsusega A.R. süüdistusasjas seisukohal, et kui süüdimõistetu, kes on

KrK § 47 alusel vabadusekaotuslikust karistusest tingimisi vabastatud, oli enne kohtuotsuse tegemist toime

pannud teise kuriteo, mis moodustab kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi, pole võimalik mõista

lõplikku karistust KrK § 40 lg 3 alusel. Tingimisi mõistetud karistust ei saa liita ega lugeda kaetuks reaalselt

ärakandmisele kuuluva karistusega.

Seega on Narva Linnakohus alusetult liitnud 20. veebruari 1996. a otsusega mõistetud karistusele osaliselt

varasema otsusega mõistetud karistuse. 20. veebruari 1996. a otsusega KrK § 139 järgi mõistetud karistus on

O.Š-l kantud ja ta tuleb vabastada kinnipidamiskohast.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKs § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja § 779, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Narva Linnakohtu 20. veebruari 1996. a otsus O.Š-le mõistetud lõpliku karistuse osas ja

lugeda ta karistatuks 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. Mõistetud vabadusekaotuslik karistus lugeda

kantuks ja vabastada O.Š. viivitamatult kinnipidamiskohast.

2. Iseseisvalt kuulub täitmisele Narva Linnakohtu 24. jaanuari 1996. a otsusega mõistetud

vabadusekaotus üks aasta ja kolm kuud, millise karistuse kandmisest O.Š. vabastati KrK § 47 alusel

tingimuslikult ühe aastase katseajaga.

3. Muus osas jätta Narva Linnakohtu 20. veebruari 1996. a otsus muutmata.

4. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 17. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Herbert Lindmäe, Peeter Vaher