3-2-1-48-97 · Riigikohus

3-2-1-48-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. aprillil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 7. aprillil 1997. a.

Jelena Nazarova kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

23. jaanuari 1997. a. otsuse Mustamäe Linnaosa Valitsuse hagis Jelena Nazarova vastu

eluruumist väljatõstmiseks ning Jelena Nazarova vastuhagis üürnikuks tunnistamiseks ja

temaga eluruumi üürilepingu sõlmimise kohustamiseks.

Mustamäe Linnaosa Valitsuse bilansis on 2-toaline korter Tallinnas Tammsaare tee 59-38. Korteri

üürnik Valeri Nazarov suri 29. novembril 1995. a. Tallinna Linnakohtule 20. mail 1996. a. esitatud

hagis palus linnaosa valitsus ES §-de 4 lg 1 ja 62 alusel nimetatud eluruumist välja tõsta Jelena

Nazarova, kes pärast V. Nazarovi surma hõivas selle omavoliliselt. J. Nazarova esitas vastuhagi,

milles viitega ES §-dele 35, 36 ja 40 taotles enda tunnistamist vaidlusaluse korteri üürnikuks ning

kohustada linnaosa valitsust temaga sõlmima üürilepingu. Vastuhagi põhjenduste kohaselt oli ta

V. Nazarovi abikaasa, neil oli ühine majapidamine, kooselu ja laps. 1993. a. oktoobris kirjutas ta end

küll vaidlusalusest eluruumist välja ning registreeris end korterisse Tallinnas Mustamäe tee 86-27,

mille erastas, kuid samaaegselt jätkas elamist Tammsaare tee 59-38 korteris.

Linnakohus jättis 14. oktoobri 1996. a. otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata. Otsuse

kohaselt registreeris J. Nazarova end vaidlusalusest korterist välja vabatahtlikult, asudes elama

korterisse Mustamäe tee 86-27. ES § 40 lg 1 kohaselt on üürniku surma korral ühel temaga koos

elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist

üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. J. Nazarova ei ole tõendanud, et

ta elas pärast lahkumist koos N. Nazaroviga vaidlusaluses korteris. Kohus ei arvestanud J. Nazarova

vaidlusaluses korteris elamist tõendava asjakohase tõendina Tallinna Linnakohtu 29. augusti 1996. a.

otsust tsiviilasjas nr. 2/5/27-3246/96, millega tuvastati juriidiline fakt, et J. Nazarova võttis

27. novembril 1995. a. surnud abikaasa V. Nazarovi pärandi vastu selle avanemisele järgnenud kuue

kuu jooksul, kuna eelnimetatud fakti tuvastamisel ei olnud hageja protsessiosaliseks ning tal puudus

võimalus esitada vastuväiteid kostja tegeliku elukoha kohta.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võttis

kostja esindaja ringkonnakohtu istungil õigeks, et kostja lahkus vaidlusalusest eluruumist 1993. a.,

kui suhted abikaasaga halvenesid. Asja materjalidest ei nähtu, kas ja millal kostja vaidlusalusele

elamispinnale uuesti elama asus. Samuti võttis J. Nazarova omaks, et ta ei ole tasunud üüri ja

kommunaalmakseid Tammsaare tee 59-38 asuva eluruumi kasutamise eest. Seega ei ole ta surnud

üürniku perekonnaliikmena üle võtnud üürniku kohustusi, s.t. asunud täitma üürilepingut surnud

üürniku asemel.

Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus jättis õigesti tõendite hulgast välja erimenetluses

kohtuotsusega tuvastatud asjaolud. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja TsKS § 91

lg 2 kohaselt tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Nimetatud

tsiviilasjas ei olnud protsessiosaliseks Mustamäe Linnaosa Valitsus.

Kassatsioonkaebuses palus J. Nazarova ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus jättis TsKS § 92

lg 1 rikkumisega tõendite hulgast välja ega hinnanud kogumis teiste tõenditega kohtuotsusega

tsiviilasjas nr. 2/5/27-3246/96 tuvastatud asjaolu, et kassaator elas V. Nazaroviga koos. Seetõttu jättis

kohus põhjendamatult kohaldamata ES § 40 lg 1, mille kohaselt temal kui üürniku V. Nazaroviga

koos elanud perekonnaliikmel on üürniku surma korral õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks

esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi.

Mustamäe Linnaosa Valitsus ei saa olla kohtus hagejaks ega kostjaks, kuna ta ei ole juriidiline isik

(TSÜS § 6 lg 3; KOKS § 56 ja TsKS 68 lg 2).

Mustamäe Linnaosa Valitsus palus kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Väär on kassatsioonkaebuse väide, et asjas oleks pidanud hagejaks olema linnavalitsus. KOKS § 30

lg 4 kohaselt esindab linna avalik-õigusliku juriidilise isikuna kohtus linnavalitsus. Vastavalt TsÜS §-

le 6 lg 3 teostab kohalik omavalitsus juriidilise isiku tsiviilõigusi ja täidab tsiviilkohustusi oma

asutuste kaudu. Tallinna põhimääruse § 52 lg 2 kohaselt on linnaosa valitsused linna ametiasutusteks

ja § 87 lg 1 kohaselt lahendab linnaosa oma haldusterritooriumil talle Tallinna õigusaktidega pandud

ülesandeid.

Tallinna Linnavolikogu 26. augusti 1993. a. otsusega "Elamumajanduse korraldamine linnaosades"

otsustati anda linnaosade valitsuste haldusse nende haldusterritooriumil asuvad

munitsipaalomanduses olevad elamufondi kuuluvad hooned, ehitised ja rajatised hiljemalt

1. oktoobriks 1993. a. Tallinna Linnavalitsuse 21. oktoobri 1993. a. korralduse nr. 1118-k alusel anti

Mustamäe Elamuekspluatatsiooni Valitsuse bilansis olevad hooned, ehitised ja rajatised üle

Mustamäe Linnaosa Valitsuse bilanssi. Seoses ülaltooduga on linnaosa valitsus õigustatud ja

kohustatud linna huvides lahendama oma territooriumil tekkinud vaidlusi munitsipaalelamufondi

kuuluvuse ja kasutamise üle.

Kohtud on hinnanud tõendeid kogumis, juhindudes TsKS §-st 92 lg 2, mille kohaselt ühelgi tõendil,

sealhulgas jõustunud kohtuotsusel, ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus

märkis õigesti, et jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja TsKS § 91 lg 2 kohaselt

tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Sellega ringkonnakohus

andiski Tallinna Linnakohtu 29. augusti 1996. a. otsusele kui tõendile hinnangu, leides, et asjas ei saa

seda kasutada asjakohase tõendina, kuna hageja juriidilise fakti tuvastamise asjast osa ei võtnud ning

ja tal puudus võimalus vastu vaielda kostja väitele, et ta elas vaidlusaluses korteris koos

V. Nazaroviga. Kaebuses ei vaidlustatud apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt

J. Nazarova esindaja võttis apellatsioonikohtu istungil õigeks, et J. Nazarova lahkus vaidlusalusest

korterist 1993. a., kuna suhted abikaasaga halvenesid. Asjas ei ole tõendeid, millest nähtuks, kas ja

millal J. Nazarova sinna korterisse uuesti elama asus.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 1997. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik