3-2-1-43-97 · Riigikohus

3-2-1-43-97

M Ä Ä R U S

Tartus 10. aprillil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, Postipankki

OY, Okobank Osuuspankkien Keskuspankki OY ja Ost-West Handelsbank AG esindaja vandeadvokaat

Andres Alasi ja RAS-i Ookean esindaja vandeadvokaat Maria Mägi osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 31. märtsil 1997. a.

Postipankki OY, Okobank Osuuspankkien Keskuspankki OY, Ost-West Handelsbank AG esindaja

vandeadvokaat Andres Alase erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

30. detsembri 1996. a. määruse apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks RAS-i Ookean hagis

Postipankki OY, Okobank Osuuspankkien Keskuspankki OY ja Ost-West Handelsbank AG vastu

lepingu ja pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning 33 137 440 krooni saamiseks.

Tallinna Linnakohtu 28. augusti 1996. a. otsusega rahuldati RAS-i Ookean hagi 17. septembril

1993. a. sõlmitud lepingu ja 4. märtsil 1994. a. sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja

kostjatelt mõisteti välja hageja kasuks kehtetu tehingu alusel saadud 33 137 440 krooni ning nõuti

sisse riigituludesse riigilõiv 14 518 464 krooni põhjendusega, et lepingu hind oli 172 623 545 krooni

ja sellelt riigilõiv 5 179 405 krooni; pandilepingu hind oli 278 117 800 krooni ja sellelt riigilõiv

8 344 234 krooni; regressinõue oli 33 137 440 krooni ja sellelt riigilõiv 994 823 krooni, kokku 14 518

464 krooni. Kohus leidis, et sellise riigilõivu pidanuks hageja tasuma hagi esitamisel. Kuna kohus oli

vabastanud pankrotistunud hageja riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu, siis nõuti riigilõiv

riigituludesse sisse kostjatelt.

Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid kohtuotsuse tühistada. Apellatsioonkaebuselt

tasusid kostjad riigilõivu 200 krooni.

Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 1996. a. määrusega jäeti apellatsioonkaebus TsKS § 285 lg 1 alusel

käiguta, kuna riigilõiv oli tasumata. Kostjatele anti aega riigilõivu tasumiseks kuni 15. oktoobrini

1996. a. Määrust põhjendati sellega, et riigilõivuseaduse lisa 1 p. 1.13 ja TsKS § 45 lg 2 kohaselt

tasutakse riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamisel samas ulatuses, kui avalduse esialgsel esitamisel

esimese astme kohtule.

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 1996. a. määrusega jäeti linnakohtu määrus muutmata.

Ringkonnakohus vaatas kostjate erikaebuse läbi ilma menetlust jätkamata. Määruse põhjenduste

kohaselt on tehingute kehtetuks tunnistamise nõude sisuks varalised ja rahalised nõuded. Seega on

hagil hind ning apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda lõiv seadusega sätestatud määras

(riigilõivuseaduse lisa 1 p. 1.1 ja TsKS § 46 p.-d 1, 2, 10). Asjast ei nähtu, et kostjad oleksid

taotlenud riigilõivust täielikku või osalist vabastamist TsKS § 54 alusel. Erikaebuse viide

Riigikohtu 5. juuni 1996. a. määrusele ei ole asjakohane, kuna seal esitas erikaebuse isik, kellel ei

olnud varalist nõuet. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus ei rikkunud määruse tegemisel

protsessiõiguse norme.

Riigikohtule esitatud erikaebuses palusid kostjad apellatsioonikohtu määruse tühistada. Kostjad

leidsid, et määrus ei vasta menetlusseaduses esitatud nõuetele. Määruses puuduvad motiivid ja viited

seadusele. Kohus ei viidanud seadustele ega põhjendanud, mille alusel ja miks asuti seisukohale, et

tegemist on varaliste ja rahaliste nõuetega. Kohus tuli ilma põhjendamata ja seadustele viitamata

järeldusele, et linnakohus määruse tegemisel protsessiõiguse norme ei rikkunud. Kohus jättis

seisukoha võtmata, kas linnakohus kohaldas õigesti TsKS § 46 lg 2 sätteid, kui määras kohtuotsuses

uue hagihinna. Kohus jättis ebaselgeks riigilõivu suuruse ega märkinud, kui palju tuleb riigilõivu

täiendavalt tasuda.

Kaebuses leiti, et hageja vaidlustas kahe lepingu kehtivuse sõltuvalt nende sõlmimisest. Üks leping

oli põhileping, teine leping sõlmiti põhilepingu tagamiseks (pandileping). Varalise nõudega oleks

olnud tegemist siis, kui hagi sisuks olnuks lepingu kohase täitmise nõue (vara või raha nõue). Hageja

kolmas nõue tulenes põhilepingu kehtetusest (regress 33 137 440 krooni), mis ei ole iseseisev nõue

ning ei ole seetõttu lõivustatav TsKS § 46 lg 1 alusel. Kohtud leidsid ekslikult, et kõik kolm nõuet on

varalised.

Kostjad pidasid põhjendamatuks, et erikaebuse läbivaatamine toimus apellatsioonikohtus TsKS §-de

292 lg 1 ja 298 p. 3 alusel kirjalikult. Sellise tegevusega rikkus ringkonnakohus inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6, mille kohaselt on igaühel õigus oma tsiviilõiguste ja -

kohustuste üle otsustamisel õiglasele ja avalikule asja arutamisele. Asja arutamise avalikkus hõlmab

suulise läbivaatamise nõude. Kohus pidanuks TsKS § 9 lg.-te 1 ja 4 alusel kohaldama nimetatud

konventsiooni sätteid.

RAS Ookean palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata. Vastustaja leidis, et ringkonnakohus ei

ole määruse tegemisel seadust rikkunud. Apellatsioonikohtu määrus ei pea olema motiveeritud. TsKS

§ 213 on kohaldatav ainult esimese astme kohtu määrusele. Vaidlustatud määrus sisaldab viiteid

seadusele. Kohtuotsusega uue hagihinna määramine on vaidlustatav apellatsioonkaebuses,

erikaebusega kohtuotsuse sisu õigsust vaidlustada ei saa. Apellatsioonkaebuses vaidlustatud summa

lõivustatakse.

Kolleegiumi istungil palus kostjate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada erikaebuses märgitud

põhjustel. RAS-i Ookean esindaja jäi kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Linnakohtu määruses ei ole märgitud, kui palju tuleb kostjatel täiendavalt riigilõivu tasuda.

Ringkonnakohus viitas määruses seadustele, millistest juhindudes tuleb kostjatel apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõiv tasuda, kuid jättis tegemata järelduse täiendavalt tasumisele kuuluva riigilõivu

suuruse kohta. Sellega rikkus ringkonnakohus TsKS §-s 213 lg 1 p. 5 sätestatud protsessiõiguse

normi, mille järgi peavad määruses kirjas olema põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis,

ja seadus, millest kohus juhindus.

Vastavalt riigilõivuseaduse lisa 1 p.-le 1.13 tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu samas

ulatuses kui hagi esitamisel esimese astme kohtule ning varalises vaidluses tasutakse lõivu

riigilõivuseaduse lisa 1 p. 1.1 järgi apellatsioonkaebuses vaidlustatud summast lähtudes.

Kolleegium leidis, et tehingu kehtetuks tunnistamise nõue on hindamisele mittekuuluv ning riigilõivu

tuleb tasuda kui mittevaralise hagi eest (riigilõivuseaduse lisa 1 p. 1.5). Kui tehingu kehtetuks

tunnistamise hagis taotletakse tehingu järgi saadu tagastamist või selle võimatuse korral saadu

hüvitamist rahas, siis tuleb tasuda riigilõivu samas ulatuses kui varalise või hindamisele kuuluva hagi

esitamisel (lisa 1 p. 1.1). RAS Ookean hages kostjatega sõlmitud kahe lepingu kehtetuks tunnistamist

ning kostjatelt kehtetu tehingu alusel saadu väljamõistmist. Kohus rahuldas hagi ning tunnistas

kehtetuks kostjatega sõlmitud lepingud ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja kehtetu tehingu

alusel saadud 33 137 440 krooni ning nõudis sisse riigituludesse riigilõivu 14 518 464 krooni, kuna

kohus oli hageja riigilõivu tasumisest vabastanud. Apellatsioonkaebuse esitamisel kohtuotsuse peale,

millega tehing tunnistati kehtetuks, tuleb tasuda riigilõivu riigilõivuseaduse lisa 1 p. 1.5 järgi, s.o. 40

krooni ühe tehingu kehtetuks tunnistamiselt. 33 137 440 krooni väljamõistmise vaidlustamisel tuleb

riigilõivu tasuda riigilõivuseaduse lisa 1 p. 1.1 järgi. Apellatsioonkaebuselt kohtukulude

väljamõistmise peale riigilõivu võtmist riigilõivuseadus ja tsiviilkohtupidamise seadustik ette ei näe.

Tähelepanuta tuleb jätta kostjate väide, et erikaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus on rikutud

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6, kuna nimetatud konventsioon ei ole

kohaldatav juriidiliste isikute õiguste tagamisel.

Erikaebuse uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda kostjatele täiendava riigilõivu tasumiseks

uus tähtaeg.

Juhindudes TsKS §-dest 346 p. 2 ja 347 p. 2, kolleegium

m ä ä r a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. detsembri 1996. a. määrus ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Erikaebus rahuldada.

Tagastada Õigusbüroole Hedman 14. jaanuaril 1997. a. tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat)

krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik