3-1-1-41-97 · Riigikohus

3-1-1-41-97

K O H U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. aprillil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

P. V. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3; § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 142 lg 3 p 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu P. V. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Pärnu Linnakohtu 11. oktoobri 1996. a otsusega :

1. tunnistati P. V. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega kuueks

aastaks;

2. tunnistati P. V. süüdi KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks;

3. mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel P. V.le lõplikuks karistuseks kuus aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga;

4. mõisteti P. V. õigeks süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi N. B., mõisteti õigeks Vahur Tamman ning mõisteti N. B.ilt ja P.

V.-lt solidaarselt välja A. K. kasuks 16200.- kr ja E. K. kasuks 6000.- kr. A/s "M." ja kannatanu M. D.

tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17 jaanuari 1997. a otsusega tühistati Pärnu Linnakohtu

11. oktoobri 1996. a otsus P. V. õigeksmõistmise osas KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, tema

süüditunnistamises KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning talle mõistetud karistuse osas, samuti selles osas,

millega a/s "M." ja kannatanu M. D. tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. P. V.

tunnistati ringkonnakohtu poolt süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistati üheaastase

vabadusekaotusega, samuti KrK § 142 lg 3 p 4 järgi ja karistati seitsmeaastase vabadusekaotusega. KrK § 40

lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus P. V.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaheksa aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas. P. V.-lt mõisteti M. D. kasuks välja 700 kr ja solidaarselt koos N. B.-ga a/s

"M." kasuks 55147 kr ja 95 s.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 1997. a otsuse peale on kassatsioonkaebused

esitanud süüdimõistetu P. V. ja tema kaitsja vandeadvokaat Paul Järve.

Süüdimõistetu P. V. rõhutab oma kaebuses, et kogu süüdistus tema vastu on fabritseeritud ja et kriminaalasja

menetlemisel on rikutud süütuse presumptsiooni. P. V. taotleb enese kohest õigeksmõistmist.

Ka vandeadvokaat P. Järve taotleb oma kassatsioonkaebuses P. V. õigeksmõistmist ja seda järgmistel

kaalutlustel.

Kõigepealt leiab P. Järve, et P. V. süüditunnistamine KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ei ole tõendatud ja on ka

õigusteoreetiliselt ebaõige. Nimelt on kassaatori arvates üheselt tuvastatud, ja seda ka kannatanu M. D. enese

ütlustega, et P. V. ei ole võtnud M. D.-lt 700 kr suurust rahasummat.

Teiseks ei nõustu P. Järve sellega, nagu oleks kohus tuvastanud suure varalise kahju tekitamise a/s-le "M.".

Kassaator rõhutab, et a/s "M." ei ole esitanud kohtule kahju suurust tõendavaid dokumente ja väidab, et

ringkonnakohus on kahju suuruse kindlaksmääramisel ekslikult lähtunud vaid kannatanute ütlustest.

Kolmandaks rõhutab vandeadvokaat P. Järve, et P. V. kinnituste kohaselt ei viibinud ta kuriteo

toimepanemise ajal Pärnus. P. Järve heidab ringkonnakohtule ette seda, et ringkonnakohus ei ole üldse

hinnanud P. V. väidet, et ta ei ole kuritegu toime pannud.

Ning lõpuks rõhutab P. Järve, et kui tema kaitsealune olekski talle inkrimineeritud kuriteod toime pannud, on

talle mõistetud karistus ilmselt liiga raske.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat P. Järve kassatsioonkaebustes esitatut. Prokurör

taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, kuid märkis, et kuna P. V. oli Lääne Maakohtu 16. novembri

1994. a otsusega 27. detsembril 1993 a toimepandud väljapressimise eest KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi

karistatud kaheaastase vabadusekaotusega, siis ei olnud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma

17. jaanuari 1997. a otsuses 30. septembril 1993. a toimepandud väljapressimise eest õigustatud mõistma

seitsmeaastast vabadusekaotust, sest see ei ole kooskõlas KrK § 40 lg 3 ja § 43 lg 3 mõttega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on P. V. õigesti süüdi tunnistanud KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi M. D.-lt 700 kr suuruse rahasumma varguses. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu

otsuses esitatud seisukohaga, et M. D.-lt rahakoti hõivamise hetkest läks P. V. ebaseaduslikku valdusse üle ka

kõik rahakotis sisalduv ning see, et M. D. ei näinud täpselt P. V. tegevust hõivatud rahakoti sisu edasisel

kasutamisel, ei oma P. V. tegevuse kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel tähtsust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat P. Järvega ka selles, et juriidilisest isikust

tsiviilhageja õiguslik seisund kriminaalmenetluses peaks kardinaalselt erinema füüsilisest isikust tsiviilhageja

õiguslikust seisundist. Tulenevalt KrMK § 41 lg-st 2 on kõigil tsiviilhagejatel kriminaalmenetluses õigus,

mitte aga kohustus esitada tõendeid, vastavalt KrMK § 46 p-le 4 kuulub tõendamisesemesse ka kuriteoga

tekitatud kahju iseloom ja suurus ning kooskõlas KrMK §-s 50 ja § 58 lg-s 3 sätestatuga saab

kohtupoolne tõendite vaba valik olla piiratud vaid nende tõendamiseseme asjaolude puhul, mille

tuvastamine eeldab obligatoorselt ekspertiisi määramist. Seega oli ringkonnakohus käsitletava

kriminaalasja menetlemisel õigustatud ka iseseisvalt otsustama, millistele tõenditele tuginedes loeb ta

tuvastatuks aktsiaseltsile "Main" kuriteoga tekitatud kahju.

Nii süüdimõistetu P. V. kui ka tema kaitsja väidet, et P. V. ei viibinud talle inkrimineeritud kuritegude

toimepanemise ajal üldse Pärnus, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks ei kontrollida ega ka

mitte hinnata. Nii esimese kui ka teise astme kohtud, tunnistades P. V. süüdi on mõistetavalt lugenud

tuvastatuks ka P. V. viibimise sündmuskohal. Riigikohtu kriminaalkolleegium oleks kassatsioonikohtuna

pädev kontrollima kassaatorite käsitletavat väidet vaid siis, kui kassatsioonkaebuses oleks märgitud, milles

seisnes kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine selle

tuvastamisel, et P. V. viibis talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemise ajal Pärnus.

Seoses kassator P. Järve väitega, et kui tema kaitsealune olekski talle inkrimineeritud kuriteod toime pannud,

on talle mõistetud karistus ilmselt liiga raske ning arvestades ka prokuröri poolt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi istungil öeldut peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli P. V. Lääne Maakohtu 16. novembri 1994. a otsusega süüdi

mõistetud KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ja karistatud kaheaastase vabadusekaotusega väljapressimise

eest, mis oli toime pandud 27. detsembril 1993 a - so enne käesolevas kriminaalasjas vaidlustatud

kohtuotsuse tegemist. Seega oleks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidanud P. V.-le karistuse

mõistmisel lähtuma KrK § 40 lg-s 3 sätestatust ja lõpliku karistuse mõistmisel liitma hiljem mõistetud

karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa. Kuna aga käesolevas kriminaalasjas vaidlustatud

kohtuotsuse tegemise ajaks oli P. V. Lääne Maakohtu poolt mõistetud karistuse juba täielikult ära kandnud,

tuleb see karistus - kaks aastat vabadusekaotust - arvata maha Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi poolt KrK § 40 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud karistusest. Selline

tõlgendus lähtub ka KrMK § 189 p-s 5 sätestatust, et süüdistatava kohtu alla andmisel peab talle olema

esitatud süüdistus kõikides tema poolt toimepandud kuritegudes ning seega peaks tema karistamise

küsimust otsustatama ühel kohtuistungil. Selle põhimõtte järgimata jätmist õiguskaitseorganite poolt ei saa

tõlgendada kohtualuse kahjuks.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 17. jaanuari 1997. a otsus P. V.-le

mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista P. V.-le KrK § 40 lg 1 alusel karistuste osalisel liitmisel kuritegude kogumi eest lõplikuks

karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust, millest KrK § 40 lg 3 alusel arvata maha Lääne Maakohtu

16. novembri 1994. a otsuse järgi ärakantud karistus - kaks aastat vabadusekaotust - ja lugeda P. V.

poolt ärakandmisele kuuluvaks kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

3. Karistuse kandmise algust arvestada 25. märtsist 1996. a.

4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 1997. a otsus muutmata.

Riigikohtu otsus jõustub 8. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Eerik Kergandberg

Liikmed: Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe