3-1-1-39-97 · Riigikohus

3-1-1-39-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. aprillil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. L. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Saare Maakohtu 2. detsembri 1996. a otsusega tunnistati J. L. süüdi KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda

karistati neljaaastase vabadusekaotusega KrK § 47 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga.

J. L. mõisteti süüdi selles, et ta koos K. L.-ga 18. oktoobril 1992. a kella 11 ajal viis alaealise I. R.-i raha

väljapressimise eesmärgil S. maakonna L. vallas K.-L. maantee äärsele lagendikule, kus nõudis 1500 krooni

kohest tasumist või tasumist järgmisel õhtul, tõmbas tütarlapse autost välja selili porisse, lõi jalaga

kannatanule pea piirkonda ja korduvalt kehasse, andis K. L.-le käärid ning käskis lõigata kannatanul juukseid

ja ta puu külge siduda, ähvardas ta paariks päevaks puu külge jätta, kuni viimase poolt raha üleandmiseni.

Kohus kvalifitseeris J. L.-i sellise käitumise KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kui grupis teise isikuga tervisele

mitteohtliku vägivallaga võõra vara üleandmise nõudmist ähvardusega kasutada tema suhtes vabaduse

piiramist.

Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses leidis J. L. , et ta ei pannud toime väljapressimist,

vaid omavoli KrK § 188 mõttes ja kergete kehavigastuste tekitamise KrK § 113 järgi. Sellest lähtuvalt palus

ta Saare Maakohtu 2. detsembri 1996. a otsus tühistada, ta süüdi mõista KrK § 188 ja 113 järgi ning

kooskõlastada mõistetav karistus nende paragrahvide sanktsioonidega.

Apellatsioonprotestis palus Saaremaa abiprokurör Avo Lumiste tühistada maakohtu otsus J. L.-i

süüdimõistmises ja karistamises ning ta tunnistada süüdi KrK § 142 lg 3 p 2 järgi ja karistada viieaastase

vabadusekaotusega tingimisi kolmeaastase katseajaga. Protestis tõdetakse, et Saare Maakohus luges

tõendatuks J. L.-i süüdistuses inkrimineeritud teod s.o. et K. L. sidus J. L.-i käsul raha väljapressimise

eesmärgil 16-aastase I. R.-i puu külge pooleks tunniks kinni. Sellest lähtuvalt jäi apellandile selgitamatuks,

mille alusel kohus I. R.-i puu külge sidumist kui lõpuleviidud tegevust käsitleb vabaduse piiramise

ähvardusena. Protestis tõdeti, et sellise otsuse tegemisel kohaldas maakohus ebaõiget kriminaalseadust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et Saare Maakohtu järeldus J. L.-i süüst

väljapressimises KrK § 142 järgi on kooskõlas kriminaalasja materjalidega ja uuritud tõenditega, kuid

maakohus asus ekslikult seisukohale,et kannatanu seotult puu küljes hoidmine oli lühiajaline ning seetõttu ei

ole tegu vabaduse võtmise, vaid vabaduse piiramise ähvardusega KrK § 142 lg 1 mõttes.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a otsusega apellatsioonprotest rahuldati, J.

L. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 2 järgi ja teda karistati viieaastase vabadusekaotusega KrK § 47alusel

tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Kasutades AKKS §-s 40 sätestatud piiramatu kassatsiooni õigust on J. L.-i kaitsja vandeadvokaat

L. Olovjani"nikov oma kassatsioonkaebuses seisukohal, et kannatanu ajutine kinnipidamine oli just seotud

sooviga esitada talle vabadusevõtmise ähvardus, mitte aga seda reaalselt võtta. Kaitsja arvates on vabaduse

piiramise ja vabaduse võtmise mõiste erinevus kestvuse kriteeriumist tuletatav. Ta taotleb Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks

samas kohtus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, kes ei toetanud kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a otsuses väljendatud seisukoht, et

isikuvabaduse piiramisega ähvardamine on väljapressimise põhikoosseisu tunnus (KrK § 142 lg 1), isikult

vabaduse tegelik võtmine aga moodustab eriti kvalifitseeritud koosseisu tunnuse (KrK § 142 lg 3 p 2),

tuleneb sätte dispositsioonist. Vabaduse võtmine tähendab isiku kinnipidamist või kinnihoidmist. Just sellega

oli tegemist, kui alaealine I. R. seoti temalt raha väljapressimise eesmärgil puu külge. Sellisel juhul ei olnud

tegemist ähvardusega piirata isiku vabadust, vaid reaalse vabaduse võtmisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes jätkuvalt seisukohal, et olukorra loomine, kus kannatanul

puudub võimalus tegutseda oma vaba tahte kohaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. septembri 1995. a

otsus A. K. süüdistuses, III-1/1-55/95) ja kus kannatanu seotakse kinni puu külge (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18 aprilli 1995. a otsus J. P. süüdistuses, III-1/1-22/95), tähendab vabaduse võtmist,

mitte vabaduse piiramisega ähvardamist.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a otsus J. L.-i süüdistuses KrK

§ 142 lg 3 p 2 järgi muutmata.

2. J. L.-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani"nikovi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 8. aprillil 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep