3-2-2-5-97 · Riigikohus

3-2-2-5-97

M Ä Ä R U S

Tartus 3. aprillil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, Eesti

Demokraatliku Tööpartei esindajate vandeadvokaatide M. Leedu ja T. Liiviku ning

Justiitsministeeriumi esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

24. märtsil 1997. a.

Eesti Demokraatliku Tööpartei teistmisavalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni

1996. a. otsuse Justiitsministeeriumi hagis Eesti Demokraatliku Tööpartei (EDTP), AS-i MKE

ja AS-i Kapet vastu Eesti Vabariigi omandiõiguse tunnustamiseks hoonele Tallinnas Kentmanni

13, tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust

valdusest.

Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 1996. a. otsusega rahuldati Justiitsministeeriumi hagi ning tunnustati

Eesti riigi omandiõigust hoonele Kentmanni 13 Tallinnas . Kohus tunnistas kehtetuks algusest peale

EKP Keskkomitee ja AS-i MKE vahel 5. detsembril 1991. a. sõlmitud hoone osa (kelder ja I korrus)

ostu-müügi lepingu. Seadusevastaseks tunnistati EKP KK sekretariaadi 5. detsembri 1991. a. otsus

"EKP Harjumaa Komitee hoonest Kentmanni t. 13", AS-i MKE aktsionäride üldkoosoleku

3. detsembri 1991. a. otsus ja 12. detsembri 1991. a. akt "EKP Harjumaa Komitee hoone üleandmise

kohta AS-le MKE" ning tunnistati algusest peale kehtetuks nimetatud dokumentide alusel teostatud

tehing aktsiate omandamiseks Kentmanni 13 hooneosade eest. Samuti tunnistati kehtetuks algusest

peale AS-i MKE ja AS-i Kapet vahel 5. mail 1992. a. sõlmitud hooneosa ostu-müügi leping kui

seadusega vastuolus olev. Otsuse põhjenduste kohaselt oli vaidlusaluse hoone omanikuks NLKP kui

ühiskondlik-poliitiline organisatsioon. Hoone üleminek iseseisvunud EKP (hilisema EDTP)

omandisse enne 27. augustit 1991. a pole tõendatud. Eesti riigi omandiõigus vaidlusalusele hoonele

tekkis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27. augusti 1991. a. otsuse alusel. 7. oktoobril 1991. a. otsustas

Vabariigi Valitsus anda Kentmanni 13 hoone iseseisvunud EKP kasutusse, mitte käsutusse ning EKP-

l polnud õigust hoonet võõrandada. TsK §-de 51 ja 62 kohaselt on seaduse nõuetele mittevastavad

tehingud kehtetud algusest peale. Tühiste tehingute alusel ei saanud omandiõigus AS-le MKE üle

minna. Seetõttu on kehtetu ka AS-i MKE ja AS-i Kapet vahel 5. mail 1992. a. sõlmitud Kentmanni

13 ruumide ostu-müügi leping. Pärast Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamist likvideerus NSV Liit

riikliku moodustisena ning ka selle juhtivaks ja suunavaks jõuks olnud NLKP. Seega on NLKP

lakanud olemast omandiõiguse subjekt. NLKP või selle õigusjärglane ei ole vara äravõtmist

vaidlustanud.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jättis oma 14. juuni 1996. a. otsusega linnakohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et hoone Kentmanni 13 kuulus NLKP-le. NLKP KK 16. augusti

1991. a. kirjaga ei ole usaldusväärselt tõendatud vaidlusaluse hoone üleminek iseseisva EKP

omandisse. Eesti riigile läks vaidlusaluse hoone omandiõigus üle EV Ülemnõukogu 27. augusti

1991. a. otsuse alusel ning vastuolu selle otsuse ning hiljem vastuvõetud põhiseaduse §-i 32 vahel

puudub.

Teistmisavalduses palus EDTP TsKS § 350 lg 2 p. 1 alusel tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu

otsused ning uue otsusega keelduda tunnustamast riigi omandiõigust hoonele Tallinnas Kentmanni

13. Uue asjaoluna nimetas avaldaja Vene NFSV ja Eesti Vabariigi vahel 12. jaanuaril 1991. a.

sõlmitud riikidevaheliste suhete aluste lepingu artiklis XII sätestatut, millega on vastuolus EV

Ülemnõukogu 27. augusti 1991. a. otsus. Osundatud artikkel sai avaldajale teatavaks 1. detsembril

1996. a. Uueks asjaoluks peetakse ka Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingut õigusabi ja

õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (õigusabi leping). Selle lepingu artikkel 22

p. 2 kohaselt määratakse juriidilise isiku õigusvõime kindlaks selle lepingupoole seaduse kohaselt,

kelle territooriumil see isik on moodustatud. Õigusabi lepingu artikkel 50 kohaselt tunnustavad ja

täidavad lepingupooled vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviilasjades. Sellest tulenevalt

kuulub Eesti Vabariigi poolt tunnustamisele ka Vene Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu

30. novembri 1992. a. otsus, millega tühistati Vene Föderatsiooni Presidendi seadlus territoriaalsel

põhimõttel ülesehitatud organisatsiooniliste struktuuride tegevuse lõpetamise kohta. See tähendab

NLKP õigussubjektsuse säilumist Vene Föderatsiooni territooriumil ja kummutab Tallinna

Linnakohtu otsuse aluseks oleva seisukoha NLKP kui organisatsiooni struktuuride tegevuse

lõpetamise kohta. Konstitutsioonikohtu otsuse sai EDTP 15. novembril 1996. a. Venemaa

Kommunistlikult Parteilt ning seda soovitakse vaadelda uue asjaoluna selles sisalduvate õiguslike

faktide tõttu.

Vastustaja leiab, et teistmise alused puuduvad ning palub teistmisavalduse rahuldamata jätta. Samuti

leitakse, et Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping jõustus

ratifitseerimiskirjade vahetamise päeval 14. jaanuaril 1992. a. ning sellest tulenevalt on alusetu väide,

et selle lepinguga on vastuolus EV Ülemnõukogu 27. augusti 1991. a. otsus. Õigusabi leping jõustus

vastavalt selle artiklile 79 alles 19. märtsil 1995. a. Selle lepingu artikkel 50 käsitleb justiitsasutuste

tsiviil- ja perekonnasjades tehtud jõustunud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist lepingupoolte poolt.

Osundatud artikkel ei laiene Vene NFSV Konstitutsioonikohtu otsustele. Avaldaja väide, et ta on

NLKP õigusjärglaseks varade osas, on üldse uus. Kuni Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

otsuseni ei tunnistanud EDTP end NLKP õigusjärglaseks. Valikulist õigusjärglust, s.t. õiguste osas

olla õigusjärglane, kohustuste osas aga mitte, ei saa ka olla.

Kolleegium leidis, et kohtuotsuste teistmiseks puudub seaduslik alus ja teistmisavaldus tuleb

rahuldamata jätta.

Jõustunud kohtuotsuste uuesti läbivaatamise alused uute asjaolude ilmsikstulekul (teistmine) on

sätestatud TsKS §-s 350. Osundatud paragrahvi lg 2 p. 1 kohaselt on uute asjaolude ilmsikstulekul

otsuste teistmise aluseks sellised olulised asjaolud, mis ei olnud ega võinud olla avaldajale teada.

TsKS § 350 lg 3 kohaselt lubatakse teistmist siis, kui eelmärgitud asjaolud mõjutasid kohtuotsuse

tegemist ühe või teise protsessiosalise kasuks või kahjuks. Seega on kohtuotsuse teistmise eelduseks

TsKS § 350 lg 2 p. 1 kohaselt eelkõige asjaolu, mis on oluline ja uus ning ei olnud ega võinud

avaldajale teada olla.

12. jaanuaril 1991. a. sõlmitud Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti

Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingus ei sisaldu kohtu poolt tuvastamisele kuuluvaid

asjaolusid kui juriidilisi fakte, mis oleksid teistmise aluseks. See leping on õiguse allikas

analoogiliselt seadusega. Lepingu sätted võivad olla rakendatavad konkreetse vaidluse lahendamisel.

Eelöeldu kehtib ka Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni õigusabi ja õigussuhete lepingu kohta tsiviil-

, perekonna- ja kriminaalasjades. Seega pole need lepingud kohtuotsuse teistmise aluseks.

Nimetatud lepingud võisid avaldajale enne teistitavate kohtuotsuste tegemist teada olla, kuna

esimesena nimetatud leping avaldati 17. jaanuaril 1991. a. Riigi Teatajas (RT 1991, 2, 19) ja teine

leping 31. mail 1993. a. Riigi Teatajas (RT II, 1993, 16, 27).

Teistmise alusena on toodud ka Vene Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu 30. novembri 1992. a. otsus

Vene Föderatsiooni Presidendi Seadluse nr. 79 - 23. augustist 1991. a. "VNFSV Kommunistliku

Partei tegevuse peatamise kohta", Seadluse nr. 90 - 25. augustist 1991. a. "NLKP ja VNFSV

Kommunistliku Partei varade kohta", Seadluse nr. 169 - 6. novembrist 1991. a. "NLKP ja VNFSV KP

tegevuse kohta" põhiseaduslikkusele vastavuse kontrollist, samuti NLKP ja VNFSV KP

põhiseaduslikkusele vastavuse kontrollist.

Vene Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu 30. novembri 1993. a. otsus, milles anti õiguslik hinnang

Vene Föderatsiooni Presidendi NLKP varasid ja NLKP tegevust käsitlevatele seadlustele, ei ole

teistmise aluseks eelkõige seetõttu, et nimetatud otsus võis avaldajale teada olla enne Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse tegemist 14. juunil 1996. a. Konstitutsioonikohtu otsus avaldati Vene

Föderatsiooni Rahvasaadikute Kongressi ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Teataja 18. märtsi

1993. a. numbris 11. Hageja nõuded rajanesid sellel, et vaidlusaluse hoone omanikuks oli

NLKP. Linnakohtu järeldust, et hoone omanikuks oli NLKP, vaidlustas EDTPka

apellatsioonkaebuses.

Kuna puuduvad uued olulised asjaolud, mis ei olnud ega võinud avaldajale teada olla, siis puudub

seaduslik alus kohtuotsuste teistmiseks, s.t. kohtuotsuse uueks sisuliseks läbivaatamiseks.

Juhindudes TsKS §-st 354 lg 3, kolleegium

m ä ä r a s:

Jätta Eesti Demokraatliku Tööpartei avaldus Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

14. juuni 1996. a. otsuse ja Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 1996. a. otsuse teistmiseks

rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik