3-2-1-41-97 · Riigikohus

3-2-1-41-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. aprillil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare ja kostja esindaja vandeadvokaat V. Võhma osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 24. märtsil 1997. a.

AS-i Viljandi Metsakombinaat esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma kassatsioonkaebuse

alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. novembri 1996. a. otsuse Valgamaa

Metsaameti hagis AS-i Viljandi Metsakombinaat vastu 1 120 352 krooni nõudes.

Viljandi Maakohtule 25. veebruaril 1994. a. esitatud hagis palus Valgamaa Metsaamet Viljandi

Metsakombinaadilt välja mõista 1 120 352 krooni vastavalt Metsaameti 31. märtsi 1992.a.

käskkirjaga nr. 36 kehtestatud uutele taksihindadele.

Hagi kohaselt andis hageja kostjale 1992. a. raiefondist välja 14 984 tihumeetrit raielanke, milliste

eest kostja pidi tasuma 1 168 854 krooni kännuraha ja käibemaksu 210 394 krooni. Kostja on jätnud

tasumata kännuraha 783 983 krooni ja 141 117 krooni käibemaksu. Kostja peab kännuraha

mitteõigeaegse tasumise eest maksma viivist 195 252 krooni.

Kostja vaidles hagile vastu, väites, et on tasunud hagejale kasvava metsa ostu eest vastavalt

raiepiletitel näidatud summadele ning hilisem kännuraha muutmine ja ümberarvestus ei oma

tagasiulatuvat jõudu. Kostja on tasunud vastavalt graafikule, kusjuures osa lanke on hagejale

tagastatud. Kostja on tasunud 5 700 krooni rohkem, kui raiepiletitel nõutud. Kostja ei tunnista hagi

aegumise tõttu.

Viljandi Maakohtu 8. aprilli 1996. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Viljandi Metsakombinaadilt

mõisteti välja Valgamaa Metsaameti kasuks kännuraha koos käibemaksuga 925 100 krooni TsK §-de

242, 249 ja TsÜS § 114 lg 2 alusel. Otsuse motiivide kohaselt koostasid pooled 19. märtsil 1992. a.

protokolli seoses 1. aprillil 1992. a. toimunud kännuraha taksihinna muutmisega. Selles protokollis

fikseeriti raiutud ja veel raiumata mets. Raiumata metsa osas arvestati tasumisele kuuluv summa

ümber USA dollaritesse ning 14. aprillil 1992. a. väljastati kostjale arved nr. 44 ja 45 summas 1 046

941 krooni. Kokku pidi kostja tasuma ostetud metsa eest 1 168 854 krooni kännuraha ja 192 992

krooni käibemaksu, millest kostja on tasunud 211 404 krooni. Sellest 192 970 krooni kännuraha.

Kostja on tagastanud raiumata lanke 191 900 krooni eest. Maksekorraldustega on kostja tunnistanud

kännuraha ositi maksmise tähtaegu ja summasid. Kostja on esitanud 15. detsembri 1992. a.

peakasutusraie lankide väljatuleku õiendi ja tunnistanud oma võlgnevust kännuraha osas 783 983

krooni ning käibemaksu osas 141 117 krooni.

TsK § 242 lg 1 järgi kohustub müüja ostu-müügi lepingu järgi üle andma vara ostja omandusse ja

ostja kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma.

Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seetõttu ei ole vajalik

korrata esimese astme kohtu kõiki põhjendusi. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates õigesti

järeldanud, et kostjal oli kännuraha tasumata ja kostja oli seda võlgnevust tunnistanud.

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole aluseks tõendite teisiti hindamiseks. Ringkonnakohus

leidis, et maakohus on hagi osalisel rahuldamisel õigesti kohaldanud TsK §-de 242 lg 1 ja 249 sätteid.

Kostja viide TsK § 257 lg 2 kohaldamisele ei ole asjakohane, kuivõrd nimetatud õigusnorm

reguleerib jaekaubanduses kaupade järelmaksuga müüki kodanikele ega ole seega kohaldatav

kasvava metsa müümisel metsavarujatele. Põhjendatud on hageja väide, et kasvava metsa

müügihinda ei saanud pooled kehtestada kokkuleppeliselt, vaid see oli määratud Vabariigi Valitsuse

poolt tulenevalt tol ajal kehtinud metsaseadusandlusest. Valitsus kehtestas uued kännuraha

baashinnad 20. märtsil 1992. a. määrusega nr. 92 ja nende järgi tuli metsavarujatel tasuda selleks

ajaks veel ülestöötamata puidu eest.

Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsust osas, millega jäeti aegumise tõttu rahuldamata hageja

nõue viivise 195 525 krooni väljamõistmiseks, vaidlustatud ei ole.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada, kuna kohus kohaldas vääralt

materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Kohus on otsuse tegemisel vääralt

kohaldanud TsK § 242 lg 1 sätteid. Viidatud paragrahvi kohaselt kohustub müüja ostu-müügi lepingu

järgi vara üle andma ostjale, ostja kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud

rahasumma. Kasvava metsa ostu-müügi lepingu kõigis olulistes tingimustes leppisid pooled kokku

raiepiletite vormistamisel, kusjuures raiepiletites märkisid pooled kasvava metsa hinnaks 2 023 256

rubla. Hageja esitas nimetatud summas kostjale arve 31. jaanuaril 1992. a. Kostja tasus

maksekorraldustega nr. 85, 148 ja 281 hagejale 1 906 639 rubla ning hiljem tagastas hagejale need

raielangid, mille eest ta ei olnud tasunud.

Vabariigi Valitsuse poolt 20. märtsi 1992. määrusega nr. 92 alates 1. aprillist 1992. a. kehtestatud

uued kännuraha hinnad ei saanud omada tagasiulatuvat jõudu ajavahemikul september 1991. a. kuni

jaanuar 1992. a. sõlmitud ostu-müügi lepingutele. Pooled ei sõlminud ühtki kokkulepet, millega oleks

muudetud varem sõlmitud lepingu olulisi tingimusi. TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne lepingu

tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Vabariigi Valitsuse määrus

ei kuulu ka seetõttu kohaldamisele, et määrus on seadusest madalamalseisev akt ning vastuolus TsK

§ 174 sätetega. Samuti on ühepoolne lepingutingimuste muutmine vastuolus lepingupoolte võrdsuse

põhimõttega. Kostja leidis, et keeldumine tema poolt ostetud kauba eest täiendava tasu maksmisest

on seetõttu seaduslik ja põhjendatud ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on

otsuse tegemisel rikkunud TsKS §-de 228 lg 1, 232 lg 4 ja 313 lg 1 nõudeid.

Apellatsioonkaebuses põhjendas kostja oma nõuet muuhulgas väitega, et maakohus on vääralt

hinnanud tõendeid: Viljandi Metsakombinaadi 6. augusti 1992. a. kirja nr. 13-5/164, saldokinnitust ja

19. märtsi 1992. a. protokolli, ning teinud seetõttu ebaõige otsuse. Apellatsioonikohus ei ole oma

otsuses põhjendanud, millisel alusel kohus apellandi väited ülalnimetatud tõendite hindamise osas

tagasi lükkas. TsKS § 228 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema põhjendatud. TsKS §-de 232 lg 4 ja

313 lg 1 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima asjaolud, millele on rajatud kohtu

järeldused. Tartu Ringkonnakohus ei järginud nimetatud nõudeid, mistõttu vastavalt TsKS §-le 347

p. 2 kuulub otsus tühistamisele.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on õige.

Kohus jõudis tõendite hindamisel järeldusele, et kostja tunnistas oma võlga hagejale. Sellest

tulenevalt kohaldas kohus õigesti TsK § 242 lg 1 sätteid. Õige on ka see, et kasvava metsa müügi-

hinda ei saanud pooled kehtestada kokkuleppeliselt, vaid see oli määratud Vabariigi Valitsuse poolt.

Seisukoht, et tsiviilkoodeksis kasutatav termin "seadus" on laiemini tõlgendatav ning selle all tuleb

mõista ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte, on varem kohtupraktikas kinnitamist leidnud.

Viidates TsK §-le 174, möönab kostja ise seda võimalust. Kostja on jätnud tähelepanuta, et kännuraha

hinna muutmise võimaluses leppisid pooled kokku raiepiletite vormistamisel, mille kohta tehti ka

vastav täiendus raiepiletitele. Apellatsioonikohus ei ole otsuse tegemisel läinud vastuollu TsKS §-des

228 lg 1, 232 lg 4 ja 313 lg 1 sätestatuga. TsK § 313 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonikohus jätab

esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea apellatsioonikohus kordama oma otsuses esimese astme

kohtu põhjendusi.

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja esindaja pidas

kohtuotsust õigeks.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei

ole alust.

Kuni 24. novembrini 1993. a. kehtinud Eesti NSV Metsakoodeksi (MK) § 8 kohaselt teostas metsade

kasutamise riiklikku juhtimist Vabariigi Valitsus ja metsamajanduse organid vastavalt

seadusandlusele. MK § 21 kohaselt olid riiklike metsamajanduse organite eeskirjad, instruktsioonid ja

juhendid seadusandlusega kehtestatud õiguste piires kohustuslikud metsa kasutajatele ja

ministeeriumidele, ettevõtetele ja asutustele, kellele oli pandud metsa majandamine. MK § 65

sätestas, et kasvavat metsa antakse välja tasu eest, kehtestatud takside järgi. MK § 66 kohaselt

määrati seadusandlusega kord, kuidas tasutakse ja kehtestatakse taksid.

Riiklik Metsaamet teatas ringkirjaga 30. detsembril 1991. a. metsamajanditele eelseisvast uute

taksihindade kehtestamisest ning seoses sellega kännurahade ümberarvestamisest. Ühtlasi tehti

metsamajanditele ettepanek raiepileti vormistamisel teha sellele vastavasisuline märkus. Vabariigi

Valitsuse 20. märtsi 1992. a. määrusega nr. 92 kinnitati Riikliku Metsaameti halduses olevates

metsades kasvava metsa keskmised baashinnad USA dollarites. Riikliku Metsaameti 31. märtsi

1992. a. käskkirjaga nr. 36 kehtestati uued taksihinnad ja nähti ette, et kasvava metsa müümisel

arvestatakse kännuraha ümber müügi hetkel kehtiva Eesti Panga noteeringu (valuuta ostuhinna)

alusel. Riikliku Metsaameti 2. aprilli 1992. a. käskkirjaga nr. 38 sätestati, et raielankide eest, mis olid

raiutud enne 1. aprilli 1992. a., pidi tasuma endistes taksihindades ja raiumata lankide kännuraha tuli

ümber arvestada uutes taksihindades. Neile, kes tasusid kännuraha ositi, pidi tehtama vastavad

ümberarvestused 1. aprilliks tegelikult raiumata lankide osas.

Eeltoodu alusel ei ole õige kassatsioonkaebuses esitatud mõttekäik pooltevahelisest

hinnakokkuleppest metsa ostmisel-müümisel ja lepingu ühepoolsest muutmisest. Vaidluse tekkimise

ajal anti kasvavat metsa välja kehtestatud takside järgi tasu eest - seega ei olnud poolte omavaheline

hinnakokkulepe võimalik. Metsakoodeksi sätete järgi oli Vabariigi Valitsusel ja

metsamajandusorganil - Riiklikul Metsaametil - õigus määrata taksihindu ning need olid

kohustuslikud metsa majandavatele asutustele. Hageja kandis eeskirjade kohaselt raiepiletitele

märkuse võimalikust uute taksihindade kehtestamisest ja sel puhul kännurahade ümberarvestamisest.

Seega toimis hageja seaduste ja nendest tulenevate õigusaktide kohaselt. Kostja peab aga kättesaadud

metsa eest tasuma.

TsKS § 313 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata, ei pea

apellatsioonikohus kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi.

Kassatsioonkaebuse väide, et kohus rikkus protsessiõiguse norme, jättes mõnele tõendile hinnangu

andmata, ei ole õige. Kui apellatsioonikohus tõendeid ei hinnanud, siis järelikult ta nõustus esimese

astme kohtus neile antud hinnanguga.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed A. Kull, T. Vernik