3-1-1-34-97 · Riigikohus

3-1-1-34-97 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. aprillil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. P. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1, § 139 lg 2 p-de 1 ja 3, § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ning

M. T. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu L. P., J. P. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu 29. oktoobri 1996. a otsusega:

1. Tunnistati J. P. süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega seitsmeks aastaks, KrK §

139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks ning KrK §140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ja karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks. KrK § 140 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks seitse aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

2. Tunnistati M. T. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks tingimisi KrK § 47 alusel kolme aastase katseajaga.

3. Tunnistati Riina Kirs süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks ning KrK § 202 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust, kusjuures KrK § 47 alusel vabastati karistusest tingimisi kolme aastase katseajaga. KrK § 107 lg 2 p 1 järgi tunnistati J. P. süüdi selles, et ta 21. detsembril 1995. a kella 23 paiku Harjumaal X vallas V. külas peksis 15-aastast A. P.-d varguse ülestunnistamise eesmärgil käte ja kõva tömbi esemega - puunuiaga - kehasse ja pähe, tekitades tahtlikult kannatanule üliraske kehavigastuse, põhjustades sellega ettevaatamatuse tõttu kannatanu surma, mis saabus 23. detsembril 1995. a kell 00.05. KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati J. P. ja R. Kirs süüdi selles, et nad eelneval kokkuleppel ja koos

26. mai 1993. a öösel Harjumaal X vallas S. külas tungisid võtmega ukse avamise teel Sa. tallu, kust salaja varastasid võõrast vara kokku 9150 krooni väärtuses. KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi tunnistati J. P. ja M. T. süüdi selles, et nad eelneval kokkuleppel ja koos

25. juulil 1994. a kella 16 ajal Harjumaal X vallas P. külas tungisid A. K. korterisse, kus, kasutades füüsilist vägivalda viimase suhtes, varastasid avalikult televiisori “Foton” väärtusega 3000 krooni. Harju Maakohtu 29. oktoobri 1996. a otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse kirjeldav - motiveeriva osa täiendamist selliselt, et KrK § 107 järgi inkrimineeritud kuriteo osas oleks ära näidatud, et ülirasked kehavigastused A. P.-le tekitati kaudse tahtluse vormis.

J. P. oma apellatsioonkaebuses eitas A. P. peksmist puunuiaga ja talle surmavate kehavigastuste tekitamist ja leidis, et küllaldaselt ei ole arvestatud seda, miks ta peksis kannatanut. Süüdimõistetu J. P. kaitsja vandeadvokaat A. Gorkini apellatsioonkaebuses taotleti J. P. õigeksmõistmist

KrK § 139 järgi süü tõendamatuse tõttu ning § 140 järgi seetõttu, et A. K. ei soovi J. P. vastutusele võtmist

vägivallategude eest ja ei ole tekitatud olulist kahju, mis võimaldaks toimunut hinnata kriminaalkorras karistatava omavolina. Kaitsja leidis, et J. P.-l puudus tahtlus A. P.-le üliraske kehavigastuse tekitamiseks, küll aga põhjustas ta kannatanu surma ettevaatamatuse tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1997. a otsusega tühistati Harju Maakohtu

29. oktoobri 1996. a otsus J. P. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ning

M. T. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ja nad mõisteti selles süüdistuses

õigeks. J. P.-le inkrimineeritud kuritegu KrK § 107 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeriti ümber KrK § 105 järgi ja teda

karistati selle eest vabadusekaotusega kolmeks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti J. P.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et A. K.-lt hõivati teler tema tahte vastaselt võla tagasisaamiseks ja puudus eesmärk teleri omastamiseks. J. P. ja M. T. teostasid oma õigust ebaseaduslikus korras, kuid olulise kahju puudumise tõttu ei ole tegemist kuriteoga KrK § 188 järgi. Veel leidis kriminaalkolleegium, et J. P. ja M . T.-d ei saa võtta kriminaalvastutusele A. K. suhtes toimepandud vägivallategude eest aegumise tõttu ning lisaks sellele ei ole kannatanu taotlenudki vägivallatsejate vastutusele võtmist. Veel leidis ringkonnakohus, et ei ole tõendatud J. P. tahtlus tekitada A. P.-le kehavigastusi, peksmise käigus kukkus kannatanu korduvalt maha libeduse tõttu ja puunuiaga löömine ei ole leidnud kinnitamist tunnistajate ütlustega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1997. a otsuse peale on esitanud kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Protestis taotletakse ringkonnakohtu otsuse

tühistamist J. P. ja M. T. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 järgi ning J. P. süüdimõistmises KrK § 105 järgi ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Protestis leitakse, et ringkonnakohus oma otsuses on käsitlenud tõendeid valikuliselt, kusjuures kõrvale on jäetud ekspertarvamus, mis välistab kehavigastuste saamise kukkumisel ja käega löömisel. Kassaator leiab, et eeltoodu on hinnatav kohtuotsuses motiivide puudumisena, sest motiveerimatult on kõrvale jäetud tõendid, mis kinnitavad Harju Maakohtu järelduste õigsust. Veel väidab kassaator, et J. P. ja M. T. õigeksmõistmine KrK § 140 lg 2 järgi on ebaõige, sest kasutati jõhkrat vägivalda kannatanu tahte vastaselt toimunud vara äraviimisel, mis oma väärtuselt oli kuus korda suurem kui rahaline võlanõue ja seetõttu on tegemist võõra vara hõivamisega varguse tähenduses, mitte aga omavoliga. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis esitatud seisukohtadega ja nendib, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on käsitletud tõendeid valikuliselt.

A. P. surma põhjuste selgitamisel on ringkonnakohus jätnud kõrvale ekspertarvamuse, mis välistab kehavigastuste saamise kukkumisel ja käega löömisel. Motiveerimatult on kõrvale jäetud tõendid, mis tõendavad kehavigastuste tekitamist tahtlikult kõva tömbi esemega löömise tagajärjel ja kinnitavad Harju Maakohtu järelduste õigsust kuriteo kvalifitseerimisel KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. Ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist tuleb lugeda AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu J. P. ja M. T. õigeksmõistmisega KrK § 140 lg 2 järgi põhjendusel, et A. K.-lt hõivati teler võla tagasisaamiseks ja hõivajatel puudus eesmärk teleri omastamiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et J. P. ja M. T. käitusid omavoliliselt, teostades oma õigust ebaseaduslikus korras ja tegu tulnuks kvalifitseerida KrK § 188 järgi, kuid olulise kahju puudumise tõttu puudub ka omavoli kuriteokoosseis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vara nõudja vastutab omavoli eest selle vara ulatuses, millele kuulus omaniku nõudeõigus.

Nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara omavoliline äravõtmine tuleb kvalifitseerida varavastase kuriteona (vargus, röövimine või väljapressimine). Televiisori väärtus on tunduvalt suurem kui oletatav 500-kroonine võlg. Samas nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et J. P. ja A. K. vahel sisuliselt võlavahekorda ei olnud, sest viimase poolt J. P.-lt 1994. a veebruaris saadud 500 krooni kulutati ühise alkoholi tarvitamise käigus, millest võtsid osa veel mitu noormeest. Ka J. P. ise on väitnud, et tegemist ei olnud laenulepinguga, vaid kihlveo taolise leppega, kus kaotaja aumehena peaks lubatu täitma (I kd tl 105).

Laenulepingu puudumist on kinnitanud ka tunnistaja P. K. (I kd tl 96). A. K.

25. juulil 1994. a peksmise põhjuseks oli soov saada raha alkoholi tarvitamise jätkamiseks ja kui selgus, et kannatanul raha ei ole, võeti ära kannatanule mittekuulunud televiisor. Tegemist oli vägivaldse vara hõivamisega, võla nõue oli ettekäändeks oma käitumise õigustamiseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et A. K.-d hakati õues taga ajama ilma võlanõuet esitamata, tema korterisse sisenesid vägivaldselt 5-6 võõrast isikut, kellel kannatanuga mingit võlavahekorda ei olnud ja lisaks televiisorile taheti kaasa viia ka kassettmagnetofon, kusjuures kõige aktiivsem isik vara vägivaldsel hõivamisel oli hoopis M. T., mitte oletatav võla nõudja. Kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on käesoleva kriminaalasja arutamisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja rikkunud menetlusseadustikku, kuulub ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistamisele. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1, 2 ja 3, § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1997. a otsus J. P. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ning M. T. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1,

2 ja 4 järgi ning J. P. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 105 järgi ning talle lõpliku karistuse mõistmise

osas KrK § 140 lg 1 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1997. a otsus muutmata.

4. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub 1. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Rätsep

Peeter Vaher