3-1-1-33-97 · Riigikohus

3-1-1-33-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. aprillil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Vello Küti süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2, § 1411 lg 3 p 1 ning § 207 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Vello Küti kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tartu Linnakohtu 27. mai 1996. a otsusega mõisteti Vello Kütt KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi õigeks, KrK

§ 1411 lg 3 p 8 järgi karistati teda 3-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 207 lg 1 järgi 2 aasta 6 kuulise

vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel liideti karistused osaliselt ja kuritegude kogumi eest mõisteti V. Kütile

karistuseks 4 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt ENSV

Ülemkohtu 2. veebruari 1979. a otsusega mõistetud ja kandmata karistus 2 aastat 7 kuud ja 11 päeva

vabadusekaotust ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas.

V. Kütile oli esitatud süüdistus selles, et tema, olles AS A. juhatuse esimees ning E. K. Fondi nõukogu liige,

kasutas seda pettuse teel ära võõra vara, varalise õiguse jamuu varalise kasu saamiseks alljärgnevalt:

- 1993. a juunis tegi ta AS P. juhatuse esimehele K. P.-le ettepaneku tellida AS P. nimel Leedu firmalt E.

partii vedelkütust, lubades ise AS A. nimel kütuse eest E.-le tasuda ning tasuda ka kauba transpordikulud,

aktsiisi- ja käibemaksud, millekohase lepingu sõlmis K. P.-ga 11. augustil 1993. a. 1993. a augustis saabuski

K.-sse 2 735 753 kg diiselkütust 432 130 USD väärtuses, kuid V. Kütt põikles kõrvale selle eest tasumisest,

jagades tegudeta lubadusi.

- 26. augustil 1993. a sõlmis V. Kütt firma E.-ga laenulepingu, milles kinnitas, et AS A. on saanud nimetatud

aktsiaseltsilt laenu 600 000 USD, mille kohustus tasuma hiljemalt 15. novembriks 1993. a, mida aga ei

teinud. Kütuse realiseeris AS P. Ä. AS A. kütusena. 1993. a oktoobris üritas V. Kütt pettuse teel saada K. P.-lt

allkirja AS A. kassa väljamineku orderile nr. 852 27. 08. 1993. a, millest nähtub, nagu oleks AS P.-le AS A.

kassast välja makstud sularaha 5 553 087 krooni, kuid K. P. keeldus seda allkirja andmast.Kassa väljamineku

orderi eelnimetatud rahasumma kättesaamise kohta esitas V. Kütt koos raha kättesaamist tõendava loetamatu

allkirjaga AS A. raamatupidamisele ning omastas selle raha, mis tegelikult kuulus kütust tarninud Ekorale.

Kuna nimetatud kütusepartii eest jäid riigimaksud maksmata ja vastavalt vormistatud dokumentidele oli

kütuse maaletoojaks AS P., tegi Riigi Tolliameti maksuosakond ettekirjutuse AS-le P. 2 525 371 krooni

tasumiseks, mis jäi riigile laekumata.

- 1993. a septembris - oktoobris organiseeris V. Kütt kahe diiselkütuse eeloni Eestisse toomise E. K. Fondi

nimel. Ta sõlmis K. Fondi direktori A. P.-ga koostöölepingu, milles lubas K. Fondile maksta peale iga

kütusepartii läbimüüki 150 000 krooni, millest aga kinni ei pidanud. Kütusetarneteks võtsid A. R.-i volitusel

AS-st Rahvapank laenu V. Kütt ja J. S. Viies tolli- ja maksuameti töötajad eksitusse alul väidetega, et K.

Fondi kütusetarned on maksuvabad ning hiljem garantiikirjade ja lubadustega maksud tasuda, lõi V. Kütt

tahtlikult olukorra, kus diiselkütus jäigi deklareerimata ja selle eest jäi eelarvesse üle kandmata käibemaks 1

891 288 krooni ning intressid 144 139 krooni.

Riigi Tolliameti maksuosakond tegi seoses eeltooduga ettekirjutuse maksude tasumiseks K. Fondile 2 361

670 krooni suuruses summas, mis jäi riigile laekumata.

- 6. oktoobril 1993. a võttis V. Kütt AS P. Ä. kassast kassa väljamineku orderi nr. 181b alusel välja 152 761

krooni K. Fondile kuulunud sularaha, mille omastas;

- 28. oktoobril 1993. a võttis V. Kütt Aktsiapangast Rahvapank sularaha kassa väljamineku orderi nr. 3 alusel

välja 30 000 USD ehk 404 640 krooni K. Fondi raha, mille omastas;

- ajavahemikul 1993. a kevadest kuni 1994. a kevadeni kasutas AS A. V. Küti organiseerimisel ilma ametliku

loata tasuta Tallinnas L. tn. x ja Tartumaal K.-s asuvaid endisi vene sõjaväe kütusebaase. Kasutades oma

tutvusi Kaitseministeeriumis, Kaitsejõudude Peastaabis ja Kaitseliidu Peastaabis, jagades AS A. nimel

sponsorabi ja lubadusi ning pettis Kaitsejõudude Peastaabi tagala osakonna ülemalt V. I.-lt välja allkirjad

tühjadele blankettidele, koostas ta õiendi nr. 4-a-5/ 122 01. 11. 1993. a ja üleandmise-vastuvõtmise akti nr. 4-

a-5/136 19. 11. 1993. a, mille väljastamiseks A. I.-l puudus õigus ja millest nähtus, nagu oleks L. tn. x

kütusebaas antud EV Kaitsejõudude bilansist AS A. bilanssi ning pantis seejärel 11. 11. 1993. a selle

kütusebaasi AS T. poolt võetud 1 800 000 kroonise laenu katteks AS E. S. Tartu filiaalile Tartu S.;

- 21. märtsil 1994. a sõlmis V. Kütt AS A. nimel E. Hoiupangaga laenulepingu 300 000 USD ehk 4 566 667

krooni saamiseks helikopterite ostuks ning pantis laenu katteks talle mitte kuuluva helikopteri Mi-17, mille

alusel talle maksti samal päeval M. Hoiupangast välja sularaha 200 000 USD ning kanti AS Gulbenes

Degviela arveldusarvele Svenska Handelsbankenis, ülejäänud 100 000 USD sel viisil laenuna saadud raha

V. Kütt omastas.

Seega pani V. Kütt isikuna, kes on varem toime pannud KrK §-s 143 ettenähtud kuriteo, toime võõra vara,

varalise õiguse ja muu varalise kasu saamise pettuse teel, millega põhjustas suure varalise kahju, s.o. KrK

§ 143 lg 3 p-de 11 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Töötades AS A. juhatuse esimehena riisus V. Kütt talle usaldatud ja tema korralduses olevat AS A. vara

omastamise, raiskamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel järgmiselt:

- ajavahemikul 2. aprillist - 19. augustini 1993. a omastas ta AS PM Ärikeskus kassast talle väljamakstud

AS-le A. üleandmiseks mõeldud sularaha 1 088 943. 20 krooni.

- 29. septembril 1993. a ja 19. oktoobril 1993. a omastas ta AS Eesti Sotsiaalpank Tartu filiaalist Tartu

Sotsiaalpank talle välja makstud AS-le A. üleandmiseks mõeldud sularaha kummalgi korral 50 000 krooni,

kokku 100 000 krooni.

- 18. augustil 1993. a kanti V. Küti korraldusel Aktsiaseltsist Rahvapank Hansapanga kaudu AS A. arvelt

firmale Allegheni International Development Inc. üle 2 716. 01 USD ehk 36 879 krooni; 23. novembril

1993. a kanti samal viisil samale firmale AS A. arvelt üle veel 10 000 USDehk 137 000 krooni;

22. novembril 1993. a kanti samast pangast samal viisil AS A. arvelt Austria firmale Frankonia Jagd. 1000

TT püstoli eest üle 80 000 USD ehk 1 095 550 krooni. Kõigi nende rahasaadetiste eest saabunud kaupa ei ole

AS-i A. raamatupidamises arvele võetud ning seega on V. Kütt riisunud nimetatud viisil AS-lt A. 92 716. 01

USD ehk1 269 433. 43 krooni.

Seega pani V. Kütt isikuna, kes on varem toime pannud KrK §-s 1411 ettenähtu kuriteo, toime talle usaldatud

ja tema korralduses oleva vara riisumise omastamise, raiskamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel suures

ulatuses, s.o. kuriteo KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

KrK § 207 lg 1 järgi oli V. Kütile esitatud süüdistus selles, et ta, olles 1993. a kevadest kuni Kaitseliidust

väljaheitmiseni 8. märtsil 1994. a Kaitseliidu maleva liige ja majanduspealik, jättis tätmata "Kaitseliidu

kodukorra" §-de 68-70, 139-140 ja 155 nõudeid alljärgnevalt:

- V. Kütt jättis Kaitseliidule tagastamata 6 tema arvel olnud vintraudset tulirelva ning Kaitseliidule üle

andmata 15 Kaitseliidu Tartu Maleva volitustega muretsetud tulirelva. Kuritarvitades oma ametiseisundit AS

A. juhatuse esimehena käskis V. Kütt võtta AS A. raamatupidamises arvele 49 vintraudset tulirelva, mis anti

1994. a jaanuarist märtsini fiktiivsete dokumentide alusel AS-lt A. AS-i Komber Polis kaudu üle

turvafirmale Peetrus.

Süüdistuses AS-dega Passim ja Ekora seotud kelmustes mõistis Tartu Linnakohus kohtualuse õigeks

põhjendusega, et kui võetakse endale kohustused, mida ei suudeta täita, ei tähenda see üheselt, et tegemist on

pettusega. Ei ole tõendatud, et V. Kütt oleks kasutanud pettust firmadega lepingute sõlmimisel või kütuse

omandamisel.

Süüdistuses E. K. Fondi nimel kütuse sissetoomise ja maksude mittemaksmisega seotud kelmuses mõistis

linnakohus V. Küti õigeks põhjendusel, et tema ja E. K. vahel puudus õiguslik side lepingute näol.

Leiti samuti, et 28. oktoobril 1993. a AS-st Rahvapank 30 000 USD väljavõtmisel ei ole V. Kütt loonud

väärkujutlust ja pole tõendatud, et ta jättis raha endale. Seejuures pidanuks pangatöötajad täpsemalt jälgima

dokumentatsiooni.

Kärkna ja Lauliku tänava kütusebaasidega seotul puuduvad samuti linnakohtu hinnangul kuriteo tunnused.

KrK § 1411 lg 3 p 1 alusel esitatud süüdistuses, välja arvatud AS A.-le kuuluva 1 088 943. 20 krooni

riisumises, mõistis linnakohus V. Küti õigeks. Kohus leidis, et ei olnud piisavalt tõendeid kummutamaks

väiteid, et ta täitis AS A. lepingukohustusi või sponsoreeris kirikut ja Kaitseliitu.

Linnakohus mõistis V. Küti süüdi KrK § 207 lg 1 järgi esitatud süüdistuses, mis oli seotud 800 TT püstoliga.

Selles osas ei ole süüdimõistetu ka kohtulahendit vaidlustanud.

KrK § 207 lg 1 järgi esitatud süüdistuse ülejäänud osas mõisteti V. Kütt õigeks põhjusel, et ei ole tuvastatud

päev, millal ta sai teada enda eemaldamisest Kaitseliidust ja ei ole seetõttu tõendatud Kaitseliidu kodukorra

§ 72 rikkumine.

Tartu Linnakohtu 27. mai 1996. a otsuse vaidlustasid oma apellatsioonkaebusega süüdimõistetu V. Kütt ja -

protestiga prokurör. Need pöördumised rahuldati osaliselt.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 20. jaanuari 1997. a otsuses seisukohale, et linnakohtu

otsus kuulub osaliselt tühistamisele kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei soostunud V. Küti apellatsioonkaebuses esitatud vastuväidetega As

PM Ärikeskusest välja võetud 1 088 943. 20 krooni AS A. raha riisumise suhtes. Küll aga tehti kohtuotsuses

täpsustusi, millega jäeti tema kohtulike karistuste hulgast välja 22. aprilli 1976. a Tartu Linna Rahvakohtu

otsusega mõistetud karistus. Samuti täpsustati ärakandmisele kuuluva karistuse kestvust, lühendades seda

meditsiinilise mõjutusvahendi kohaldamise kohas oldud aja võrra.

Apellatsioonprotestis väljendatud prokuröri positsiooni ei toetanud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium AS

P.i poolt 1993. a juunis sissetoodud kütuse müügist saadud raha riisumise ja 1993. a septembris - oktoobris E.

K. Fondi nimel sissetoodud kütusee"elonide pealt käibemaksu mittemaksmise teel raha riisumise osas.

V. Küti õigeksmõistmine loeti põhjendatuks. Samale seisukohale asuti 6. oktoobril 1993. a PM Ärikeskusest

väljavõetud 152 761 krooni E. K. Fondile kuulunud raha omastamise ja 28. oktoobril 1993. a väljavõetud

30 000 USD E. K. Fondile kuulunud raha omastamise suhtes.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud V. Küti õigeksmõistmisega seoses sellega, et

V. Kütt kasutas ametliku loata Tallinnas Lauliku tn. 4a asunud kütusebaasi ja hiljem pantis selle AS Tõnisson

poolt võetud laenu tagatisena. Kohtuotsuse kohaselt asus linnakohus ebaõigele seisukohale, et laenu saamisel

ei olnud pant määrava tähtsusega. Ringkonnakohus leidis, et laenu saamise eelduseks oli pandi kui laenu

tagatise olemasolu - vastasel korral kaotab pant mõtte. V. Kütt, pantides AS A. esindajana AS-le

mittekuuluva vara, viis esialgu eksitusse AS Tõnisson esindaja M. Tuusovi ja hiljem ka Tartu Sotsiaalpanga

töötajad, kes kõik teadsid, et laenu tagasimaksmine on tagatud panditud varaga. Ka linnakohus ise oli

lugenud tuvastatuks, et AS-l A. omandiõigust Lauliku 4a baasile ei tekkinud. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et pantides võõrast vara ja saades sellel teel AS-le A. laenu, s.o. varalist kasu, pani V. Kütt toime

kelmuse ning tekkinud kahju 1 850 000 krooni kuulub süüdlaselt väljamõistmisele AS A. kasuks.

Samasugustele järeldustele jõudis ringkonnakohus E. Hoiupangast 21. märtsil 1994. a võetud laenuga seoses,

mille tagatiseks pantis V. Kütt temale mittekuuluva helikopteri Mi-17. Pantides võõra vara ja saades sellel

teel AS-le A. laenu, s.o. varalise kasu, pani V. Kütt toime kelmuse ja kahjusumma 4 566 667 krooni suuruses

summas kuulub kohtualuselt väljamõistmisele.

AS S. filiaalist Tartu S. AS-le A. 29. septembril ja 19. oktoobril 1993.a välja makstud 100 000 krooni puhul

aktsepteeris ringkonnakohus linnakohtu seisukohta, et selle raha sponsoreerimiseks kulutamine ei

moodustanud kuriteokoosseisu. Kuriteoks ei loetud ka AS A. arvelt kahele A. I. D. I. arvele 12 716. 01 USD

ülekandmist. Leiti, et ainult raamatupidamise töö puudulik jälgimine, mille tõttu summad võidi kanda

valedele kontodele, ei saa olla piisavaks aluseks tema süüdimõistmisel. Samuti nõustus ringkonnakohus

V. Küti õigeksmõistmisega seoses 80 000 USD ülekandmisega AS A. arvelt Austria firmale F. J.

Linnakohus oli V. Küti õigeks mõistnud KrK § 207 lg 1 järgi selles, et ta, olles välja heidetud Kaitseliidust,

jättis tagastamata tema arvel olnud vintraudsed tulirelvad. Linnakohus leidis, et kuna oli tuvastamata

päev,mil kohtualune sai teada Kaitseliidust väljaheitmisest, puudus tema tegevuses kuriteokoosseis.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus aga seisukohale, et kuna Kaitseliidust väljaheitmisel oli

kohtualune kohustatud tema arvel olnud relvad tagastama Kaitseliidule ja tema enda kohustust ei täitnud, siis

tuleb kohtualuse poolt Kaitseliidu relvade hoidmine peale 1994. a aprillikuud, mil ta sai teada enda

väljaheitmisest, lugeda ebaseaduslikuks ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida kuriteona KrK § 207 lg 1

järgi.

Sama lõppjäreldus kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka K. Tartu Maleva volitusega muretsetud ja

Kaitseliidule üle andmata tulirelvade kohta. V. Kütt oli kohustatud ostetud relvad üle andma Kaitseliidule

olenemata sellest, kelle raha eest need relvad osteti. Tal puudus õigus ostetud relvade edasiandmiseks teistele

isikutele. Ringkonnakohtu seisukoht kummutab linnakohtu järeldused ka juhtumi suhtes, kus V. Kütt käskis

võtta AS A. raamatupidamises arvele 49 vintraudset tulirelva, mis 1994. a jaanuaris anti AS K. P. kaudu üle

turvafirmale Pe. Vastavalt seadusele peab firmal, kes omab relvi, olema vastav luba. AS-l A. selline luba

puudus ja kuna V. Küti korraldusel võeti need relvad AS-s arvele ja hiljem anti need edasi teisele firmale,

pani kohtualune toime kuriteo KrK § 207 lg 1 mõttes.

Neid kaalutlusi käsitledes otsustaski Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistada Tartu Linnakohtu

otsuse Vello Küti õigeksmõistmises KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi, karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 1

ja KrK § 41 alusel ja ENSV Ülemkohtu 2. veebruari 1979.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osas.

V. Kütt mõisteti süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi ja teda karistati neljaaastase vabadusekaotusega. KrK

§ 40 lg 1 alusel liideti osaliselt talle mõistetud karistused ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest

mõisteti kuus aastat vabadusekaotust. Sellele karistusele liideti KrK § 41 alusel ENSV Ülemkohtu

2. veebruari 1979. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks arvutatud üks aasta ja kaheksa päeva

osaliselt ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti talle kuus

aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Süüdistuse muutunud mahust sõltuvalt mõisteti V. Kütilt AS A. kasuks välja 1 850 000 krooni ja 4 566 667

krooni, erikonfiskeeriti hoiul olevad tulirelvad ning anti need üle Riigi Politseiametile. Lisaks täpsustati

V. Küti ankeetandmeid tema kohtulike karistuste arvu osas.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a otsusega ei nõustunud süüdimõistetu

V. Kütt, kes taotleb esitatud kassatsioonkaebuses piiramatu kassatsiooni õigust kasutades enda

õigeksmõistmist riisumises ja kelmuses ning vastavalt kandmisele kuuluva karistuse ning väljamõistetud

kahjusummade korrigeerimist. Ta on seisukohal, et kohtu järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele ning see

on tinginud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

Kassaator leiab, et, kuivõrd ringkonnakohus tunnistas ta süüdi kuritegudes, millistes esimese astme kohus oli

ta õigeks mõistnud, pidi ringkonnakohus oma otsuses märkima, milliseid kelmuse koosseisu iseloomustavaid

asjaolusid on ta tuvastatuks lugenud. Kohtuotsuses on jäänud muuhulgas nõuetekohaselt märkimata kuriteo

toimepaneku aeg ja kelmuse teel saadud varalise kasu suurus. Sellisena ei vasta kohtuotsus KrMK § 274 p-

des 2 ja 4 ning AKKS § 29 lg-s 4 sätestatule.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et AS A. poolt laenu saamine on võrrutatud pettuse teel

varalise kasu saamisega. Väidetavalt ei toimunud laenusaajale mittekuuluva vara pantimine laenu

tagasimaksmisest hoidumise eesmärgil, laen jäi tagasi maksmata hiljemtekkinud makseraskuste tõttu. Kohtu

järeldust, et tagatise puudumisel ei oleks pangad laenu andnud, peab kassaator oletuslikuks. Rõhutatult on ta

seisukohal, et ta ise mingit varalist kasu ei saanud ning et tema tegevuses puudub KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2

sätestatud kuriteokoosseis.

Süüdistusele KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi vaidleb süüdimõistetu V. Kütt vastu tõendite hindamist käsitlevatel

alustel, pidades rõhutamisväärseks tõendamise kohustuse nihutamist tema peale juhtudel, kui ta on esitanud

raskemini tõendatavaid vastuväiteid.

Kassaator ei ole nõus ENSV Ülemkohtu 2. veebruari 1979. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata

osa liitmisega KrK § 41 alusel lõplikule ärakandmisele kuuluvale karistusele. Ta ei pea õigeks kohtuotsuse

täitmise aegumise arvestust, millest lähtus apellatsioonikohus. Ta tähtsustab fakte, et on vahepeal tunnistatud

süüdimatuks, kelle suhtes rakendati meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendit kinnises psühhiaatriahaiglas,

kust ta enne tervenemist põgenes ning et ta 1991. aasta septembrist kuni 1994. aasta maini elas legaalselt

Eestis ega hoidunud karistusest kõrvale.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu

kaitsja põhistuse kassatsioonkaebuse väidetele ja prokuröri arvamuse, milles ta taotles kassatsioonkaebus

rahuldamata jätta,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma 20. jaanuari 1997. a otsuses hinnanud V. Küti

süüdistusasjas tuvastatud tehiolusid ning jõudnud linnakohtu järeldustest osaliselt erinevatele seisukohtadele.

Täpsustused KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 207 lg 1 järgi inkrimineeritud kuritegude käsitlemisel on tõendite KrK

§ 50 mõttele vastava hindamise tulemusena sisukohased ja ammendavad.

KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi käsitletud kelmuse puhul on aga oluliselt lihtsustatud kuriteokoosseisu

käsitlust ning jäetud analüüsimata, milliste sätte dispositsioonis loetletud tunnuste kaudu ja millistele

tõenditele tuginedes on V. Küti tegevuse sellele osale õiguslik hinnang antud. Kriminaalkorras karistatav

kelmus eeldab võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamist pettuse teel. Kohtuotsuse kirjeldav-

motiveerivas osas on küll korratud eeluurimisel esitatud süüdistuses formuleeritud kuriteotunnuseid, kuid

sama kohtuotsuse tekstis on järgnevalt fikseeritud, et esimese astme kohus selle käitumise suhtes jõudis

kelmuse koosseisu eitamisele ja mõistis kohtualuse selles osas õigeks.

Ringkonnakohus tunnistas aga V. Küti KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi süüdi, mis tähendab linnakohtu

järelduste põhimõttelist ümberhindamist. Seejuures tulnuks ringkonnakohtul AKKS § 29 lg 4 kohaselt otsuse

motiveerivas osas mitte ainult märkida ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud asjaolusid, vaid ka järeldusi

kaebuse ja protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, samuti anda hinnangud tõenditele, millele kohtu

järeldus on rajatud ja motiividele, millega kohus on teised tõendid tagasi lükanud.

Kuna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium otsuse vormistamisel AKKS § 29 lg 4 ega ka KrMK § 274 p-de 2

ja 4 nõudeid kelmusena käsitletud kuriteoepisoodide mõtestamisel ei täitnud, võimaldab V. Küti

finantstegevuse see osa jätkuvalt vaidlusi sellise või teistsuguse õigusliku hinnangu piiritlemisel, mis tulnuks

apellatsioonikohtus motiveeritult lahendada.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on küll täpsustanud süüdimõistetu huvides varasema kandmata

karistuse liitmise ulatust, kuid kassatsioonkaebuses vaidleb V. Kütt jätkuvalt karistuse liitmise vastu KrK

§ 41 alusel.

Kriminaalasja materjalide hulgas puuduvad dokumendid, mis võimaldaks usaldusväärselt piiritleda V. Küti

poolt kantud ja kandmata jäänud karistuse osa. Talle karistuse mõistmisest on möödunud üle 18 aasta, valdav

osa karistusest oli kantud. V. Küti psüühikahälbed on ulatunud üle vastutusvõime piiri, ta on viibinud kinnist

tüüpi psühhiaatriahaiglas ja tal esinenud hälvete ajaline kestvus ei ole täpsustatav. 1991. aasta sügisest kuni

1994. a kevadeni elas ja tegutses ta legaalselt Eestis, sel perioodil teda karistust kandma ei paigutatud. Mitme

kahtluse olemasolu tõttu tuleks need kahtlused tõlgendada V. Küti kasuks, loobuda 1979. aastal mõistetud

karistuse kandmata osa edasisest täpsustamisest ning selle liitmisest KrK § 41 sätestatud alusel.

Juhindudes AKKS § 49 lg 3, § 63 p 2, § 64 p 2 ja 3 ja § 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a otsus :

1. Vello Küti süüdimõistmises ja karistamises KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi;

2. Vello Kütile KrK § 40 lg 1 ja § 41 järgi mõistetud karistuste liitmise ja lõpliku karistuse osas;

3. Vello Kütilt AS A. kasuks väljamõistetud kahjutasude osas.

4. Saata kriminaalasi läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Kohtuotsus muus osas jätta muutmata.

Vello Küti kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 1. aprillil 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep