3-2-1-35-97 · Riigikohus

3-2-1-35-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. märtsil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja AS-i

EKE Ehitus esindaja vandeadvokaat L. Biini ja kostja AS-i Romeg esindaja vandeadvokaat K. Mällo

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 17. märtsil 1997. a.

AS-i Romeg kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

18. novembri 1996. a. otsuse AS-i EKE Ehitus hagis AS-i Romeg vastu tööettevõtulepingu järgi

171659 krooni saamiseks ning AS-i Romeg vastuhagis tekitatud materiaalse kahju 656637

krooni ja moraalse kahju 100000 krooni hüvitamiseks.

5. juulil 1994. a. esitas AS EKE Ehitus Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Romeg vastu ehitustööde

eest tasu saamiseks TsK §-de 355, 366, 368 lg 1 ja 369 alusel. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled

8. septembril 1993. a. tööettevõtulepingu, mille kohaselt hageja kohustus tööettevõtjana

rekonstrueerima Tallinnas Mustamäe tee 130 asuva hoone. Hageja täitis oma kohustuse ja kostja tasus

ositi selle eest. 29. märtsil 1994. a. esitas hageja kostjale akti viimaste tööde vastuvõtmiseks ja nende

eest tasumiseks. Kostja keeldus objekti vastu võtmast ja tööde eest tasumast. Kostja süül ei ole

saanud tegutseda ühiskomisjon objekti vastuvõtmiseks. Kostja võlgneb hagejale tasu ehitustööde

eest.

14. novembri 1994. a. avalduses täpsustas hageja oma nõuet. Avalduse kohaselt oli kostjal

ehitustööde eest tasumata 202 799 krooni. Hageja tunnistas, et 31 140 krooni eest oli tehtud töid,

mille kvaliteet ei olnud nõuetekohane ja see tuleb tööde maksumusest maha arvata. Hageja palus

kostjalt välja mõista 171 659 krooni.

8. detsembril 1994. a. esitas AS Romeg vastuhagi AS-i EKE Ehitus vastu tehtud tööde eest tasu

vähendamiseks ja kahjude hüvitamiseks seoses tööettevõtulepingu rikkumisega, leppetrahvi

saamiseks seoses tähtaegadest mittekinnipidamisega ja moraalse kahju hüvitamiseks TsK §-de 191,

222, 365 lg 2, 368 lg 1; TsÜS §-de 4 lg 2 ja 37 lg 1 ning PS § 25 alusel. 8. märtsil 1996. a. täpsustas

kostja vastuhagi ja palus hagejalt välja mõista 656 637 krooni.

Tallinna Linnakohtu 22. märtsi 1996. a. otsusega jäeti nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata

tõendamatuse tõttu. Otsuse kohaselt on poolte leping vastuoluline ja võimaldab erinevaid tõlgendusi.

Ehitustööd algasid enne projekti kinnitamist ja lõppesid enne ehitusloa saamist. Projekteerimistööde

maht ei vastanud tol ajal kehtinud soovituslikele normidele ja oli puudulik, kuna puudus kostjapoolne

lähteülesanne, ometi asus hageja töid tegema ning kostja aktsepteeris seda, tasudes viimati aktis nr. 6

märgitud tööde eest. Linnakohus leidis, et kostja käitumine oli vastuolus TsK §-s 365 lg 2 sätestatuga,

kui kostja andis töö parandamise ja lõpetamise üle teisele ehitusorganisatsioonile. TsK § 365 lg 2

kohaselt on tellijal õigus määrata tööettevõtjale vajalik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ja selle

nõude tähtajaks mittetäitmisel kas loobuda lepingust ja nõuda kahjude hüvitamist või teha töö

jätkamine ja parandamine ülesandeks kolmandale isikule tööettevõtja arvel. Hageja oli olnud nõus

puudusi oma kulul kõrvaldama ja oli vähendanud vastavalt tööde maksumust.

Lepingu p.-de 7.5 ja 8.2 kohaselt oli kostja kohustatud teostama omapoolset tehnilist järelevalvet.

Hageja oli kohustatud täitma kostja poolt määratud ehitusjärelevalve või riikliku ehitusinspektsiooni

nõudeid ja ettekirjutusi. Tegelikult kostja oma sellekohaseid kohustusi ei täitnud ja seetõttu ei

esitanud kostja hagejale tööde käigus õigeaegselt pretensioone.

Linnakohus leidis otsuses, et lepingut on rikkunud mõlemad pooled, aga ei ole tõendatud, et hageja

oleks lepingut oluliselt rikkunud. Ka ei ole tõendatud, et reaalsele olukorrale vastaksid mahtudelt ja

summaliselt kostja kulutused hageja tehtud ebakvaliteetse töö parandamiseks või ümbertegemiseks.

Kohus leidis, et ei ole tõendatud hageja esitatud aktis nr. 9 loetletud tööde maksumus 171 659 krooni.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab kehtiva seaduse alusel nõuda isiklike õiguste

rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Juriidilistele isikutele niisugune õigus ei laiene.

Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 1996. a. otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega jäeti

rahuldamata AS-i EKE Ehitus hagi AS-i Romeg vastu ehitustööde eest tasu saamiseks.

Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse ja mõistis AS-lt Romeg välja 171 659 krooni

tööettevõtulepingu järgi. Muus osas jäeti otsus muutmata.

Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja tööettevõtulepingu järgitehtud tööde

eest tasumist, vähendades nõutavat summat tema poolt mittekvaliteetselt tehtud tööde maksumuse

võrra. Kohtule esitatud kostja kirjades hagejale, oma vastustes hagiavaldusele ning vastuhagis ei

vaidlustanud kostja tööettevõtulepingu järgi tehtud tööde mahtu ja nende maksumust, soovis aga

vähendada lepingujärgset tasu puuduste parandamiseks tehtud kulutuste võrra. Kohtuistungil väitis

kostja esindaja küll, et hageja ei teinud kõiki töid, mille eest tasu nõudis, apellatsioonikohtu istungil

kinnitas ta aga, et kui hageja ei oleks kostja vastu hagi esitanud, oleks kostja esitanud hagi tunduvalt

väiksemas ulatuses. Väide, nagu oleks hageja teinud töid vähem, kui kokku lepitud, on vastuolus

kostja poolt hagejale esitatud pretensioonides ning kohtule esitatud dokumentides märgituga.

Apellatsioonikohus leidis, et hagejal on õigus saada tasu tehtud tööde eest.

Hageja on õigeks võtnud, et ta tegi katusekatte paigaldamisel ja soojussõlme ehitusel praaktöid 31

140 krooni ulatuses ja arvestas selle summa kostjalt nõutavast summast maha. Kostja ei ole

tõendanud, et praaktöid oleks tegelikult tehtud suuremas ulatuses.

Apellatsioonikohus leidis, et vastuhagi on linnakohus jätnud õigesti rahuldamata. Nii nõudis kostja

viitega TsK §-le 365 lg 3 hagejalt nende kulutuste hüvitamist, mis ta kulutas kolmandatelt isikutelt

tellitud tööde eest tasumiseks. Ometi ei nähta nimetatud sättes ette kostja õigust nõuda hagejalt nende

kulutuste hüvitamist, mis kostja tegi töös esinenud puuduste parandamiseks. TsK § 368 lg 1 kohaselt

on kostjal õigus nõuda hagejalt puuduste parandamiseks oma vahenditega tehtud vajalike kulutuste

hüvitamist vaid siis, kui lepinguga oli talle selline õigus ette nähtud. Poolte sõlmitud

tööettevõtulepingus ei ole tellijale niisugust õigust ette nähtud.

Kohus leidis, et kostja koostatud 29. aprilli 1994. a. akt tõendab, et kostja tellis töid kolmandalt

isikult enne, kui selgus, kas hageja puudused töös nõuetekohaselt kõrvaldab.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks pidanud lepingu järgi paigaldama vihmaveerennid, torud ja

sokliäärise, tegema heakorrastustööd ja täiendavad parandustööd, koostama või tellima

sisekujundusprojekti, projekteerima drenaa"i ja ventilatsioonisüsteemi ning need valmis ehitama.

Poolte vahel sõlmitud tööettevõtulepingust hagejale niisuguseid kohustusi ei tulene, mingeid norme,

mille kohaselt hageja oleks olnud kohustatud nimetatud tööd tegema teiste tööde raames, ei olnud aga

kehtestatud. Seetõttu ei oma antud vaidluse lahendamisel tähendust, kui palju kostja kõrvalistelt

isikutelt tellitud tööde eest tasumiseks kulutas.

Nõue projektdokumentatsiooni eest makstud raha tagasisaamiseks ei ole samuti põhjendatud.

Ümberehituse projekti hageja tegelikult koostas, projekt on kinnitatud ning tööd on selle järgi tehtud.

Leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud, kuna kostja rikkus lepingu tingimusi ja tegi sellega hagejal

võimatuks ehituse tähtajalise lõpetamise. Nii pidi lepingu kohaselt ehitusloa muretsema kostja, tema

poolt tööettevõtjale 28. juunil 1994. a. saadetud kirjast nähtub aga, et selleks ajakski, kui ehitus oli

lõpetatud, ei olnud ehitusluba saadud.

Moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduses

loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad põhiseaduse § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele

isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste,

vabaduste ja kohustuste olemusega. Juriidiline isik on TsÜS § 5 lg 3 kohaselt seaduse alusel loodud

õigussubjekt, seega õiguslik abstraktsioon. TsÜS § 42 kohaselt võib juriidiline isik nõuda küll au

teotamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist, mitte aga moraalse kahju hüvitamist. Kolleegium

leiab, et niisugune käsitlus ei ole vastuolus põhiseadusega, kuna juriidilisele isikule ei ole omane

moraal, seega ei saa ta ka nõuda moraalse kahju hüvitamist.

Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada, kuna kohus on ebaõigesti

rakendanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning rikkunud protsessiõiguse norme, samuti

hinnanud valesti tõendeid. Tööettevõtuleping lõpetati ennetähtaegselt kostja algatusel 27. juulil

1994. a. TsK § 365 alusel, kuna hageja rikkus lepingu tingimusi, tegi ebakvaliteetset tööd ning rikkus

tööde tähtaegu. Hageja ei vaidlustanud lepingu ennetähtaegset lõpetamist ega selle lõpetamise

motiive, järelikult on tõendatud, et hageja täitis lepingujärgseid töid ebakvaliteetselt ja tähtaegu

rikkudes. Sel põhjusel keeldus kostja tasumast ebakvaliteetselt tehtud tööde eest, allkirjastamast

objekti üleandmise-vastuvõtmise akti ning andis ebakvaliteetselt tehtud tööd ümbertegemiseks

kolmandatele isikutele. Eksperdid on kinnitanud kostja kulutusi ebakvaliteetsete tööde

ümbertegemiseks summas 370 061 krooni ja vastuhagi tuleb rahuldada.

Kostja nõudis vastuhagis kulutuste hüvitamist TsK § 365 lg 2, mitte lg 3 alusel, nagu viitab

apellatsioonikohus. TsK §-s 365 lg 2 on öeldud, et tellijal on õigus tööde mittenõuetekohase täitmise

korral loobuda lepingust ja teha tööde jätkamine ja parandamine ülesandeks kolmandale isikule

tööettevõtja arvel. Seaduses ei ole kehtestatud, et selline tingimus peab olema kajastatud

tööettevõtulepingus. TsK § 365, millele kohus viitab, sisuks on tellija õigused juhtudeks, mil

tööettevõtja rikub lepingu tingimusi. Kostja nõudis nii vastuhagis kui ka kohtuistungil mitte lepingu

tingimuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, vaid seaduses sätestatud nõuete rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamist. TsK §-s 365 lg 2 sätestatakse tööde kvaliteetse teostamise nõue, mida

hageja ei ole järginud ning mille eest on hageja kohustatud hüvitama AS-le Romeg tekitatud kahju.

Kostja eeldab, et kui Riigikohus nõustub materiaalõigusnormi sellise tõlgendusega, tuleb asja uuel

arutamisel apellatsioonikohtus kõiki AS-i EKE Ehitus poolt ebakvaliteetselt teostatud töödest

tulenevaid nõudeid läbi vaadata ainult lähtudes TsK § 365 lg 2 sätetest, millega kaasneb täiesti

vastupidine hinnang tõenditele.

Kassatsioonkaebuses leiti, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TsK § 368 lg 1, kinnitades, et tellija

võib nõuda tööettevõtjalt viimase süül ebakvaliteetselt tehtud töö ümbertegemiseks tehtud kulutusi

ainult juhul, kui lepingus on tellija taoline õigus sätestatud. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et

samas paragrahvis lubatakse ebakvaliteetse töö eest tasu vastavat vähendamist. Teiste sõnadega võis

kostja jätta nende tööde eest tasumata. Seaduse sellise tõlgendamise tulemusena tuleks hageja nõue

jätta rahuldamta ning linnakohtu otsus selles osas oli õige.

Kaebuses leiti, et apellatsioonikohus lükkas ümber linnakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu ning

andis ilma motiveerimata tõenditele hoopis teise, mittevastava tõlgenduse, rikkudes sellega TsKS

§ 317 nõudeid, kuna apellatsioonikohtule ei ole seadusega antud õigust linnakohtu otsuse muutmiseks

selles osas ilma tõendeid vahetult kontrollimata või põhjusi märkimata, miks neid tõendeid tuleb

teisiti hinnata. Kostja leidis, et apellatsioonikohus jättis tähelepanuta ekspertide arvamuse, mis

kinnitas ebakvaliteetsete tööde ümbertegemiseks tehtud kulutusi, s.t. apellatsioonikohus rikkus TsKS

§ 98 nõudeid, jättes kõrvale ekspertide hinnangu seda kontrollimata. Igasugune tõendite hindamine

nõuab vastavalt seadusele tõendite korduvat esitamist. Apellatsioonikohtus seda ei tehtud. Eksperdid

tulid ühisele järeldusele, et tööde maksumust ei saa määrata, kuna puuduvad teostatud tööde

hindamise lähtedokumendid, millised hageja esindaja pidi õigeaegselt koostama ja esitama kostjale.

Seega on kostja keeldumine tööde eest tasumisest põhjendatud, millega arvestas ka linnakohus.

Apellatsioonikohus võttis vastu ekspertide arvamusele täiesti vastupidise otsuse, rahuldades hageja

nõude. Seega rikkus apellatsioonikohus TsKS §-de 98 ja 135 sätteid, milliste kohaselt on kohus

kohustatud taolistel juhtudel kontrollima täiendavalt tõendeid ja nõudma hagejalt puuduvad

dokumendid ning esitama need ekspertidele.

Ringkonnakohus tegi oma otsuses järelduse, et projektdokumentatsioon vastab nõuetele. Kohtu

järeldus on vastuolus ekspertide arvamusega, millest nähtub, et projektdokumentatsioon ei vasta

nõuetele. Projektdokumentatsiooni pidi koostama hageja ja esitama selle kinnitamiseks kostjale, mida

senini tehtud ei ole. Haginõude rahuldamise aluseks ei saa võtta seda, mida pole olemas. Eksperdid ja

kostja leidsid, et hageja poolt ebakvaliteetse töö ümbertegemiseks tehtud tööde maksumuseks oli 370

061 krooni. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 318 nõudeid, lükates motiveerimata ümber ekspertide

arvamuse ja tunnistades õigeks praaktööde ümbertegemiseks tehtud kulutuste maksumuse, mille

esitas hageja.

Kostja ei ole kohtuistungil hagi tunnistanud. Kui apellatsioonikohus pidas kostja ütlusi kohtuistungil

oluliseks ja vajalikuks otsuse tegemisel, siis vastavalt TsKS §-dele 36 lg 2 ja 37 pidi kohus need

ütlused protokollima ning kostjale allkirja vastu teatavaks tegema. Kuna kohus seda ei teinud ja

kostja vaidlustab oma ütluste tõlgendamise, siis ei ole need ütlused tõendid ning ei või olla

kohtuotsuse aluseks.

Kassaator leidis, et moraalne kahju tekitati füüsilistele isikutele, keda vastavalt TsÜS §-le 44 lg 4

esindab hageja. Sellest tuleneb kostja õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist. Seoses kostja väärikuse

riivamisega ei saanud kostja sõlmida kooskõlastamisel olevaid lepinguid, mille tulemusena on kostja

kahju saamata jäänud tuluna 100 000 krooni, mis kuulub vastavalt TsÜS §-le 42 hüvitamisele ning

seda seadust pidi kohus rakendama.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Tõendite hindamine

ei ole kassatsioonimenetluse sisuks. Kohus tugines vaidlust lahendades kostja vastuhagis viidatud

materiaalõigusnormidele. Kostja ei vaidlustanud apellatsioonikohtus materiaalõigusnormide

kohaldamist, vaid eelkõige tõendite hindamist. Seaduse kohaldamise õigsuse vaidlustas kostja alles

kassatsioonkaebuses.

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja esindaja pidas

kohtuotsust õigeks.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus on õige.

TsK § 355 kohaselt kohustub tööettevõtulepingu järgi tööettevõtja oma riisikol tegema tellija

ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või oma materjalist, tellija kohustub tehtud töö vastu

võtma ja selle eest tasuma.

TsK §-s 366 lg 1 on sätestatud, et tellija on kohustatud tööettevõtja poolt tehtud töö vastu võtma ja

selle üle vaatama. Kui ta ei teatanud viivitamatult tööettevõtjale lepingu tingimustest

kõrvalekaldumistest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest töös, kaotab ta õiguse tugineda

nendele hiljem.

TsK §-s 369 lg 1 on sätestatud, et tellija on kohustatud tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu

töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.

Tsiviilkoodeksi eeltoodud paragrahvid sätestavad tööettevõtulepingust tulenevad kolm põhikohustust:

tööettevõtja on kohustatud tegema kokkulepitud töö, tellija on kohustatud tehtud töö vastu võtma ja

tellija on kohustatud tehtud töö eest tasuma.

Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et hageja tööettevõtjana täitis oma kohustuse - ta tegi

kokkulepitud töö - ja tal oli õigus saada tasu tehtud töö eest. Seda, et hageja oma kohustuse täitis,

võttis omaks kostja nii vastuses hagile, vastuhagis kui ka kassatsioonkaebuses. Kostja vaidlustas töö

kvaliteedi ja tähtaegadest kinnipidamise ning pidas seda küllaldaseks, et keelduda töö eest tasumisest

ja objekti üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisest. Tegelikult võttis kostja töö vastu, asudes

kasutama hageja rekonstrueeritud hoonet Tallinnas Mustamäe tee 130, kuid töö vastuvõtmine jäi

kostja süül nõuetekohaseltüleandmise-vastuvõtmise aktiga vormistamata ja töö eest on tänaseni

tasumata. Sellega rikkus kostja tööettevõtulepingust tulenevaid tellija põhikohustusi. Tellija on

kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel. TsK §-s 366 lg 1 on selgesõnaliselt öeldud: tellija on

kohustatud töö vastu võtma ja selle üle vaatama ja kui ta ei teatanud viivitamatult tööettevõtjale

lepingu tingimustest kõrvalekaldusmisest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest töös, kaotab

ta õiguse tugineda nendele hiljem. Keeldumine tööde üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamisest ei

vabasta tellijat kohustusest tasuda tehtud tööde eest. Seega on apellatsioonikohus õigesti hageja

kasuks kostjalt välja mõistnud tasu tehtud tööde eest.

AS-i Romeg vastuhagis, apellatsioonkaebuses ja kassatsioonkaebuses viidatakse TsK §-dele 365 lg 2

ja 368 lg 1, kuid ei tehta vahet, millal neist kumbagi saaks vaidluse lahendamisel rakendada. Asjas on

võimalik rakendada üksnes TsK § 368 lg 1 sätteid. TsK § 365 sätestab tellija õigused tööde tegemise

ajal, mille kohaselt, kui tööettevõtja ei asu õigeaegselt lepingut täitma, teeb tööd liiga aeglaselt, ei tee

tööd ilmselt nõuetekohaselt ja ei kõrvalda puudusi tähtajaks, millest tingituna on tellijal õigus enne

töö lõpetamist loobuda lepingust ja nõuda kahjude hüvitamist või teha töö jätkamine ülesandeks

kolmandale isikule tööettevõtja arvel. TsK § 365 lg 2 ei ole kohaldatav käesolevas vaidluses, sest

hageja oli töö tegemise lõpetanud, ta soovis vormistada töö üleandmise ja saada tasu tehtud töö eest.

Apellatsioonikohus viitas õigesti TsK §-le 368, milles sätestatakse tellija õigused juhul, kui

tööettevõtja rikub lepingut. TsK § 368 lg 1 kohaselt, kui tööettevõtja kaldus lepingu tingimustest

kõrvale, mis halvendas tööd, või laskis tekkida muid puudusi töös, on tellijal õigus oma valikul nõuda

tähendatud puuduste tasuta parandamist sellekohaseks tähtajaks või vajalike kulutuste hüvitamist, mis

tellija kandis töös esinenud puuduste parandamisel oma vahenditega, kui lepinguga oli tellijale selline

õigus ette nähtud, või tasu vastavat vähendamist töö eest.

Apellatsioonikohus märkis õigesti, et kulutuste hüvitamist, mis kostja kandis töös esinenud puuduste

parandamisel oma vahenditega, ei ole kostjal alust nõuda, sest lepingus ei ole talle sellist õigust ette

nähtud. Kui kostja oleks tehtud töö vastu võtnud TsK § 366 lg 1 sätteid järgides, siis võinuks kostja

lepingus selle tingimuse puudumisel valida ühe ülejäänud kahest võimalusest - nõuda puuduste tasuta

kõrvaldamist või tasu vastavat vähendamist töö eest. Kassatsioonkaebuse väide, et kui töö oli

ebakvaliteetne, siis võis jätta selle eest üldse tasumata, ei ole kooskõlas seadusega. Seaduses nähakse

ette üksnes tasu vähendamine seoses puudustega töös.

TsKS § 336 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on

õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme.

Sellest tulenevalt ei hinda kassatsioonikohus asjas olevaid tõendeid. Apellatsioonikohus ei rikkunud

tõendite hindamisel protsessiõiguse norme.

Moraalse kahju hüvitamise nõudes jättis apellatsioonikohus põhjendatult hagi rahuldamata ja

kohtuotsus selles osas täiendavat motiveerimist ei vaja.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. novembri 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed A. Kull, T. Vernik