3-3-1-8-97 · Riigikohus

3-3-1-8-97

MÄÄRUS

Tartus, 21. märtsil 1997. a.

P. Pae esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine

kaebuse esitamise tähtaja ennistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Harri Salmann ja Hele-Kai Remmel

vaatas 20. märtsil 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Pille Pae kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 1997. a. määrusele haldusasjas nr. II-3/52/97.

Tallinna Linnavalitsuse 12. septembri 1995. a. korraldusega nr. 2559-k tagastati Tallinnas Aiatee tn. 1

asuv õigusvastaselt võõrandatud maatükk, pindalaga 3688 m2 (endine kinnistu nr. 3974) Aleksandra

Tarmile " mõttelises osas, Viktor Raudele " mõttelises osas ja Aleksander Raudele " mõttelises osas.

Sama korralduse punktiga 3 tühistati Tallinna Linna Mererajooni RSN TK 20. detsembri 1989. a.

otsus nr. 355. Mererajooni RSN TK selle otsusega anti Pille Paele 1150 m2 maad Tallinnas Merivälja

tee 90 individuaalelamu ehitamiseks.

13. septembril 1996. a. esitas P. Pae Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tallinna

Linnavalitsuse 12. septembri 1995. a. korraldus nr. 2559-k seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt sai ta

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 23. augusti 1996. a. kirjast teada, et Tallinna Linnavalitsuse 12.

septembri 1996. a. korraldusega nr. 2559-k tühistati Tallinna Linna Mererajooni RSN TK 20.

detsembri 1989. a. otsus nr. 355, millega anti talle ehituskrunt. Kaebuse esitaja väitis, et Tallinna

Linnavalitsuse kaevatava korralduse punkt 3, millega "jäeti ta ilma Maareformi seadusega

garanteeritud õigusest realiseerida talle seaduslikult antud maakasutusõigust ning jätkata ehitustöid

seaduslikult välja antud ehitusloa alusel", on vastuolus Maareformi seaduse §-ga 6 lg. 2 p. 3 ja §-ga 7.

Halduskohtu 5. detsembri 1996. a. istungil esitas Tallinna Linnavalitsuse esindaja pärast seda, kui

kohtunik oli selgitanud protsessiosalistele nende õigused ja kohustused ning kandnud ette kaebuse

sisu, taotluse jätta kaebus läbi vaatamata HKS § 7 lg. 1 alusel. Tallinna Linnavalitsuse esindaja leidis,

et P. Pae oli oma väidetavate õiguste rikkumisest teadlik juba enne Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

23. augusti 1996. a. kirja kättesaamist. Seda asjaolu kinnitavat P. Pae esindaja Ülo Pae 11. juuli 1996.

a. kiri Tallinna Linnavalitsusele.

Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 1996. a. määrusega jäeti selles haldusasjas kaebuse esitamise

tähtaeg ennistamata. Kohus leidis, et Ü. Pae 11. juuli 1996. a. kirjast Tallinna Linnavalitsusele

nähtub, et kaebaja oli teadlik oma õiguste rikkumisest kirja koostamise ajal. Alusetu on kaebaja

esindaja väide, et kaebaja ei olnud teadlik oma õiguste rikkumisest seetõttu, et ta ei saanud kaevatava

korralduse sisuga tutvuda. Kohtumääruses märgiti, et "Õigusakti kättesaamine ei oma kaebuse

esitamisel tähtsust, kuna see ei takista kaebuse esitamist kohtule õiguste rikkumisest teadasaamisel."

Sellele kohtumäärusele esitas P. Pae erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Erikaebuses taotles ta

Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 1996. a. määruse tühistamist, sest kaebuse esitaja ei taotlenud

kohtusse pöördumise tähtaja ennistamist, kuna kohtusse pöörduti tähtaegselt. Halduskohus kohaldas

HKS § 7 lg. 1 ebaõigesti.

Tallinna Ringkonnakohus kaasas protsessi kolmandate isikutena A. Tarmi, V. Raude, A. Raude ja A.

Hilleri. Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 1996. a. määrusega jäeti P. Pae erikaebus

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 1996. a. määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis,

et halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus märkis kohtumääruses, et

üldjuhul peab kohtunik kontrollima kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist asja kohtuliku

läbivaatamise ettevalmistamisel. Halduskohtu 5. detsembri 1996. a. kohtuistungi protokollist nähtub,

et kohus lahendas kohtusse pöördumise tähtaja küsimust enne asja sisulise läbivaatamise juurde

asumist. Asjaolu, et kohtunik ei lahendanud tähtaja ennistamise küsimust asja kohtuliku

läbivaatamise ettevalmistamisel, ei ole iseenesest määruse tühistamise aluseks. Väär on erikaebuses

esitatud seisukoht, et kohus kohaldas HKS § 7 lg 1 ebaõigesti. Halduskohus leidis õigesti, et

"väidetavalt rikub kaebuse esitaja õigusi temale kasutada antud krundi tagastamine omandireformi

käigus ja oma väidetavast õiguste rikkumisest oli ta teadlik vähemalt 11. juulil 1996. a." P. Pae

esindaja oli Tallinna Linnavalitsusele kirja kirjutamise hetkel endale teadvustanud haldusakti

seadusevastasuse ning tal ei olnud takistusi akti vaidlustamiseks ettenähtud korras. Apellandi poolt

Tallinna Linnavalitsusega täiendava kirjavahetuse pidamise vajadus ei tulenenud ka erikaebuses

viidatud HKS § -st 8 lg. 1 p. 4, sest see säte "kohustab kaebuses muu hulgas märkima kaevatava

õigusakti sisu ja põhjused, miks kaebuse esitaja loeb õigusakti oma õigusi ja vabadusi rikkuvaks."

30. jaanuaril 1997. a. esitasP. Pae esindaja kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 1996. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale kohtule teises koosseisus. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohtusse pöördumise tähtaja

ennistamise küsimus saab arutamisele tulla alles pärast seda, kui kohus jätab kaebuse HKS § 10 lg. 1

alusel käiguta sama seadustiku § 7 lg. 1 märgitud rikkumise tõttu ning teeb kaebuse esitajale

ettepaneku esitada tähtaja ennistamise avaldus. Antud juhul ei jätnud halduskohus kaebust käiguta

ning arutas tähtaja ennistamise küsimust ekslikult enne seda, kui ta võttis seisukoha kaebuse

tähtaegse esitamise kohta. Selliselt toimides võttis halduskohus kaebuse esitajalt ära võimaluse

pöörduda kohtu poole avaldusega HKS §- 7 lg. 1 ettenähtud tähtaja ennistamiseks. Kaebuse esitaja ei

saanud esitada kohtule vajalikke põhjendusi ning tõendeid, mis võinuks olla kaebuse esitamise tähtaja

ennistamise aluseks. Kassator väidab, et kuna Tallinna Halduskohtu poolt saadetud kohtukutsetes

polnud märgitud, et arutamisele tuleb kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise küsimus, tuli kaebaja

esindaja kohtusse teadmises, et toimub haldusasja sisuline arutamine, olles ettevalmistamata kaebuse

esitamise tähtaja ennistamise küsimuse arutamiseks. Kohtu selline tegevus on vastuolus

kohtupidamise heade tavadega. Kassator leiab, et HKS § 7 lg. 1 kohaselt tuleb õiguste või vabaduste

rikkumisest teadasaamise aeg määrata sündmusest, mis vaieldamatult tõendab, et kaebuse esitaja on

teadvustanud endale õigusakti seadusevastasuse. Selliseks sündmuseks, millest arvates saab hakata

arvestama kaebuse esitamise tähtaega saab olla vaid sellise teabe saamine haldusakti kohta, mis

võimaldab isikul anda igakülgse hinnangu selle kohta, kas haldusorganil oli õiguslik alus võtta vastu

isiku õigusi ja vabadusi riivav haldusakt või kahjustati haldusaktiga tema õigusi ja vabadusi

ebaseaduslikult. Tallinna Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et P. Pae esindaja 11. juuli 1996. a.

kirja eesmärk oli saada Tallinna Linnavalitsuselt teavet, millisel õiguslikul alusel andis linnavalitsus

kaevatava haldusakti, saamaks täielikku informatsiooni selle kohta, kas kassaatori õiguste

kitsendamine toimus kooskõlas seadusega. HKS § 7 lg. 1 sellist tõlgendust, mille kohaselt kaebuse

esitamise tähtaega tuleb arvestada alates päevast, mil kaebuse esitaja saab teada tema õigusi ja

vabadusi riivavast haldustoimingu või haldusakti õiguslikust alusest, mitte ainult toimingust või aktist

endast, toetab ka HKS §-s 8 lg. 1 p. 4 sätestatud nõue. Kui Tallinna Linnavalitsus oleks teavitanud

kassaatorit kaevatavast aktist ettenähtud korras, ei oleks kaebuse esitamise tähtaja küsimust tekkinud.

Samuti leiab kassator, et ringkonnakohus laiendas põhjendamatult apellatsioonimenetluses

protsessiosaliste ringi, kaasates kohtumenetlusse kolmandad isikud, kes ei olnud protsessiosalisteks

esimese astme kohtus.

Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu

23. jaanuari 1997. a. määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s:

1. Põhjendatud on kassaatori väide, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium kohaldas HKS § 7

lg. 1 vääralt.

HKS § 7 lg. 1 kohaselt esitatakse kaebus halduskohtule seaduses sätestatud tähtajal, kui aga seaduses

sellist tähtaega sätestatud ei ole, siis ühe kuu jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või pidi teada

saama oma õiguste rikkumisest. Kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist peab kohtunik kontrollima

asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel. Tähtaja rikkumise korral, juhul kui taotlust tähtaja

ennistamiseks pole esitatud, jätab kohtunik määrusega kaebuse käiguta HKS § 10 lg. 1 alusel ja

annab kaebuse esitajale võimaluse esitada kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise avaldus.

Linnavalitsuse korraldus on halduse üksikakt, mis tuleb teha teatavaks täitjatele ja teistele

asjaosalistele. See põhimõte on sätestatud ka Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 31 lg.5,

mis kehtestab: "Valitsuse korraldused jõustuvad neis ettenähtud tähtajal ning need tuleb saata

täitjatele ja teistele asjaosalistele". Tallinna Linnavalitsuse kaevatud korraldusega tühistati Tallinna

Linna Mererajooni RSN TK 20. detsembri 1989. a. otsus nr. 355. Tühistatud otsuse adressaadiks oli

P. Pae, kellele anti selle otsusega 1989. a. Tallinnas Merivälja tee 90 1150 m2 maad individuaalelamu

ehitamiseks. Seetõttu tulnuks Tallinna Linnavalitsusel saata korraldus, millega tagastati õigusvastaselt

võõrandatud kinnistu omandireformi õigustatud subjektidele, kindlasti ka maa senisele kasutajale P.

Paele. Kaevatud korraldust pole P. Paele ettenähtud korras teatavaks tehtud. Antud juhtumil on HKS

§-s 7 lg. 1 sätestatud kaebuse esitamise kulgemise alguseks haldusakti kättesaamise päev. Seega on

kaebuse esitaja pöördunud kohtusse tähtaegselt. Kohtud on alusetult leidnud, et P. Pae on mööda

lasknud kohtusse pöördumise tähtaja.

2. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus laiendas põhjendamatult apellatsioonimenetluses

protsessiosaliste ringi. HKS § 12 lg. 1 p. 4 kohaselt on halduskohtumenetluses protsessiosaliseks ka

kolmas isik, kui asja arutamisel tuvastatud asjaolud võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele

ühe poole suhtes. Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 76 lg. 1 kohaselt võidakse kolmas isik protsessi

kaasata kuni kohtuotsuse tegemiseni esimese astme kohtus. Kehtiva Halduskohtumenetluse

seadustiku kohaselt ei saa ringkonnakohus laiendada esimese astme halduskohtus olnud

protsessiosaliste ringi.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kuna pole vaja koguda täiendavaid tõendeid, on võimalik

teha asjas uus määrus.

Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

m ä ä r a b:

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. jaanuari 1997. a. määrus

haldusasjas nr. II-3/52/97 ja Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 1996. a. määrus

haldusasjas nr.3-520/96.

3. Jätta rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse taotlus kohtusse pöördumise tähtaaja

ennistamata jätmise kohta.

4. Saata asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

5. Tagastada Advokaadibüroole Paul Varul kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend)

krooni.

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 31. märtsil 1997. a.

Tõnu Anton Harri Salmann Hele-Kai Remmel