3-2-1-31-97 · Riigikohus

3-2-1-31-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. märtsil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 3. märtsil 1997. a.

OÜ Ajarada kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

15. novembri 1996. a. otsuse AS-i A-Mark hagis OÜ Ajarada vastu võla 4421 krooni ja viivise

9830 krooni nõudes.

AS A-Mark ja OÜ Ajarada sõlmisid 8. detsembril 1995. a. koostöölepingu, mille alusel OÜ Ajarada

ostis samal päeval AS-lt A-Mark kaupu 8843 krooni eest ning pidi arved nr. 127 summas 7897

krooni, ja nr. 128 summas 945 krooni tasuma 8. jaanuariks 1996. a.

Lääne Maakohtule esitatud hagiavalduses palus AS A-Mark kostjalt välja mõista võlgnevuse 4421

krooni ja viivise 9830 krooni.

OÜ Ajarada esitas eelmenetluses kirjaliku vastulause, milles vaidles hagile täies ulatuses vastu ning

esitas maksmist tõendavad dokumendid: maksekorralduse nr. 61 30. aprillist 1996. a., kassa

väljamineku orderi nr. 321 10. maist 1996. a. ja maksekorralduse nr. 70 15. maist 1996. a. vastavalt

summade 1000 krooni, 3186 krooni ja 235 krooni tasumise kohta hagejale. Maakohtu istungil

tunnistas aga kostjat esindanud advokaat põhivõlga 3186 krooni ja viivist 425 krooni.

Lääne Maakohtu 26. juuli 1996. a. otsusega hagi rahuldati. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja

võlg 3186 krooni ja viivis 9666 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja seletustega ja

kostja esitatud maksekorraldustega nr. 61 30. aprillist 1996. a. ja nr. 70 15. maist 1996. a. tõendatud,

et põhivõlast 4421 krooni tasus kostja 1235 krooni. Poolte esindajate seletustega on tõendatud, et

kostja ei tasunud tähtaegselt võlgnevust 3186 krooni ja see tuleb kostjalt välja mõista TsK § 173 lg 1

alusel. Eelmenetluses kostja ei vaidlustanud viivise nõuet ja esitas vastuväite kohtuistungil hagejale

ootamatult, mistõttu tuleb viivis 9666 krooni kostjalt välja mõista lepingu p. 3.3 ja TsK § 192 alusel.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja võla täies ulatuses ja viivise suuruse osaliselt. Kostja leidis, et

kohus jättis tähelepanuta kassa väljamineku orderi nr. 321 10. maist 1996. a., mille alusel sai hageja

kätte võla 3186 krooni 8. detsembril 1995. a. saadud kauba eest arvete nr. 127 ja nr. 128 alusel.

Seetõttu tulnuks hagi võla nõudmiseks jätta rahuldamata. Kostja rõhutas, et tal ei olnud peale kassa

väljamineku orderil märgitud raha saaja AS-i A-Mark juhataja A. Ankru sõlmitud mingit lepingut

orderil märgitud teise AS-ga Kabral & Co.

Apellatsioonkaebuses leidis kostja, et väljamõistetud viivis on alusetult suur, sest ei arvestatud

hagejapoolseid lepingutingimuste rikkumisi. Hageja pidi kaupa hankima vaid kostjale, kuid tegelikult

hankis ka teistele realiseerijatele, tekitades kostjale müügiraskusi ja kahju.

Vastavalt TsK §-le 194 on kohtul õigus vähendada tasumiselekuuluvat viivist, kui see on ülemäära

suur, võrreldes kreeditori kahjudega. Kuna võlgnevust hageja ees ei ole, siis leidis kostja, et viivis on

liialt suur ning seda tuleks vähendada 2000-le kroonile.

Ringkonnakohtu 15. novembri 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata põhjusel, et TsKS

§ 289 kohaselt võib apellant kaebuses viidata uutele põhjendustele, mida ta ei esitanud esimese astme

kohtus, üksnes siis, kui ta põhjendab, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või

tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Kostja esindaja ei taotlenud maakohtus viivise

vähendamist TsK § 194 alusel ei sellel põhjusel, et viivis oli ülemäära suur, ega põhjusel, et hageja

tegevus oli ebakorrektne. Kostja esindaja tunnistas põhivõlga. Pealegi on kassa väljamineku orderil

märgitud summa saajana hoopis teine firma kui kostja ning orderi on vormistanud kostja töötaja.

Ringkonnakohus märkis veel, et ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et kassa väljamineku orderil

on teine firma märgitud näpuvea tõttu ja kostjat esimese astme kohtus esindanud advokaat sai kostjast

valesti aru ja esindas kostjat valesti. Kohus leidis, et see ei ole piisav apellatsioonkaebuse uute

väidetega arvestamiseks.

Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada, sest kohus kohaldas ja

tõlgendas protsessiõiguse ja materiaalõiguse norme ebaõigesti. Eelmenetluses esitas kostja

maakohtule kirjalikud vastuväited hagile, tõendades võla 4421 krooni tasumist hagejale

maksekorraldusega nr. 61 30. aprillist 1996. a., kassa väljamineku orderiga nr. 321 10. maist 1996. a.

ja maksekorraldusega nr. 70 15. maist 1996. a. Eeltoodust tulenevalt vaidles kostja vastu viivisele.

Seega ei ole tegemist uute põhjenduste ega tõenditega TsKS § 289 mõttes. Esimese astme kohtule

olid põhjendused ja tõendid teada.

Kassaator leidis, et maakohtus teda esindanud vandeadvokaat pidi jääma eelmenetluses esitatud

vastuväidete, põhjenduste ja tõendite juurde ning taotlema hagi rahuldamata jätmist. Advokaat pidi

tegutsema talle antud volituste ulatuses. Kui kohtul tekkisid kahtlused eelmenetluses esitatud tõendite

suhtes, tulnuks istungile kutsuda kostja ise. Kohus kohaldas ebaõigesti TsKS §i 289.

Kassaator leidis, et protsessiõiguse normi rikkumine põhjustas materiaalõigusnormide ebaõige

kohaldamise. Apellatsioonikohus aktsepteeris maakohtu otsuse põhjendusi. Eelmenetluses ja

apellatsioonkaebuses tõendas kostja, et võlg 3186 krooni on hagejale tasutud ja seetõttu ei ole

põhjendatud ei võla ega viivise nõue 2166 krooni. AS-ga Kabral & Co ei ole kostja lepingut sõlminud

ja talle ei ole ka midagi tasutud. Hageja AS-i A-Mark juhataja A. Ankru sai 3186 krooni kätte

10. mail 1996. a. orderiga nr. 321.

Kassaator leidis, et väljamõistetud viivise summa 9666 krooni, on alusetult suur, arvestades

hagejapoolset lepingutingimuste rikkumist sama kauba hankimisega teistele müüjatele ja sellega

kostjale müügiraskuste tekitamist. Kohtul oli õigus TsKS § 194 lg 1 kohaselt vähendada viivist.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Kostja maksis 3186 krooni AS-le

Kabral & Co, aga mitte hagejale. Viivise vähendamist TsK § 194 alusel kostja maakohtus ei

taotlenud. Koostöölepingus ei ole märgitud, et hageja ei või hankida kaupa teistele müüjatele

Haapsalus.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada protsessiõiguse normi

rikkumise tõttu.

TsKS § 182 lg 1 kohaselt hagist loobumine, hagi õigeksvõtmine või poolte kokkuleppe tingimused

protokollitakse ja sellele kirjutavad alla vastavalt kas hageja, kostja või mõlemad pooled.

Eelmenetluses vaidles kostja hagile vastu täies ulatuses. Maakohtu istungil võttis kostjat esindanud

advokaat hagi osaliselt õigeks, tunnistades võlga 3186 krooni. Seega võttis kostja esindaja omaks ka

hagi alusesse kuuluva asjaolu, et võlast on maksmata 3186 krooni. Asjaolule esialgselt

vastuvaidlemine ei välista selle hilisemat omaksvõttu, kuid omaksvõtt hagi õigeksvõtmise kaudu

peab toimuma seaduses ettenähtud korras. Kuna kohus kostja esindajalt istungi protokolli allkirja ei

võtnud, siis ei ole hagi osaline õigeksvõtt toimunud seaduses ettenähtud korras ja selle kaudu

omaksvõetud asjaolu ei saa lugeda tuvastatuks ega sellele rajada kohtuotsust. Apellatsioonikohtu

otsuse rajamine sellele, et kostja esindaja tunnistas võlga 3186 krooni, oli väär.

TsKS § 182 lg 3 kohaselt selgitab kohus enne hagist loobumise vastuvõtmist või poolte kokkuleppe

kinnitamist hagejale või pooltele nende protsessitoimingute tagajärgi. Hagist loobumise vastuvõtmine

või poolte kokkuleppe kinnitamine toob kaasa menetluse lõpetamise. Menetluse lõpetamise korral ei

saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samadel

alustel (TsKS § 220).

Kolleegium leidis, et kohtuotsust, mis rajaneb hagi õigeksvõtmisel, ei saa omaksvõetud asjaolude

osas enam vaidlustada, välja arvatud siis, kui omaksvõttu mõjutati pettuse või vägivallaga või kui see

rajanes eksimusel. Kui kohus rajab otsuse hagi õigeksvõtmisele, siis tuleb seaduse analoogia põhjal

hagi õigeksvõtmise tagajärgi kostjale selgitada, see protokollitakse ja esitatakse kostjale

allakirjutamiseks.

Kassatsioonkaebuse väide, et advokaat pidi jääma eelmenetluses esitatud vastuväidete juurde ning

hagile vastu vaidlema, on kooskõlas esinduse põhimõttega, et advokaat kaitseb kohtus teda volitanud

isiku õigusi ja vabadusi, kuid käesolevas asjas ei ole see kooskõlas kostja poolt advokaadile antud

volitustega. TsKS § 83 kohaselt annab volitus asjaajamiseks kohtus esindajale õiguse kõigi

protsessitoimingute tegemiseks volitaja nimel, sealhulgas asja üleandmine vahekohtule, täielik või

osaline hagist loobumine, hagi õigeksvõtmine, hagi eseme muutmine, kokkuleppe sõlmimine,

volituste edasiandmine teisele isikule (edasivolitus), kohtuotsuse peale kaebuse esitamine,

täitedokumendi sissenõudmiseks esitamine ning väljamõistetud vara ja raha vastuvõtmine, samuti

vaidluse esitamine dokumendi võltsituse kohta. Esindaja volituste piiramine igaks selles paragrahvis

sätestatud toiminguks peab olema ära märgitud esindajale antud volikirjas. TsKS § 82 lg 8 kohaselt

tõestab advokaadi volitusi advokaadibüroo volikiri (order).

Kostjat esindanud advokaat esitas maakohtule orderi, milles tema volitusi piiratud ei olnud.

Ringkonnakohus rikkus TsKS § 92 lg 1 sätestatut, mille kohaselt tõendite hindamine põhineb

asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel.

Hinnates kassa väljamineku orderit, leidis apellatsioonikohus, et sellel on summa saajana märgitud

hoopis teine firma, kui kostja. Kohus ei olnud täpne, sest orderil märgitud summa saajaks ei olnud

kostja. Summa saajana on orderil märgitud kaks aktsiaseltsi, kellest üks on hageja.

Õige on kassaatori väide, et TsK § 194 kohaselt on kohtul õigus viivist vähendada, kui tasumisele

kuuluv viivis on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega. Kuid TsKS § 230 lg 3 kohaselt ei või

kohus asjas, milles poolte kokkulepe on seadusega lubatud, tugineda otsuses asjaolule, millele pool

ise ei ole viidanud asja läbivaatamisel.

Kostja eelmenetluses ja tema esindaja maakohtu istungil ei taotlenud TsK § 194 alusel viivise

vähendamist viivise ülemäärase suuruse tõttu võrreldes kreeditori kahjudega ega põhjusel, et hageja

tegevus oli ebakorrektne. Apellatsioonikohus märkis põhjendatult, et tegemist on

apellatsioonkaebuses esitatud uue põhjendusega, millele kostja saab tugineda vaid TsKS §-s 289

sätestatud tingimustel, s.o. siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik oma põhjendusi

esitada esimese astme kohtus või, et tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Arvestatavaid

põhjusi kostja ei esitanud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. novembri 1996. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada OÜ-le Ajarada 13. detsembril 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik