3-1-1-27-97 · Riigikohus

3-1-1-27-97

K O H T U M Ä Ä R U S

Tartus 11. märtsil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg,

Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul istungil erikaebuse alusel läbi kriminaalasja

I. Ä.süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 164 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. Ä. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri

prokurör Marge Püss.

I. Ä. oli 21. novembril 1996. aastal KrMK § 102 lg 1 p 1 alusel kinni peetud kuriteo toimepanemises

kahtlustatavana. Tõkendi kohaldamise määrusega 22. novembrist 1996. a andis Tartu Linnakohtu kohtunik

loa I. Ä.vahi all pidamiseks kuni 27. novembrini 1996. a. Vahi alla võtmise põhjenduseks on määruses

märgitud, et kuriteo ohtlikkust ja I. Ä. senist ametikohta arvestades võib ta takistada kriminaalasjas tõe

tuvastamist, jätkata kuritegude toimepanemist ning hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Tõkendi

kohaldamise määruse peale 22. novembrist 1996. a esitas Tartu Ringkonnakohtule erikaebuse I. Ä. kaitsja

vandeadvokaat Rutt Teeveer. Kaitsja rõhutas kaebuses, et kuna I. Ä. puhul ei ole alust eeldada ei tema

pakkuminekut ega ka uue kuriteo toimepanekut, siis tuleks I. Ä. vahi alt vabastada.

Tuginedes KrMK § 104 lg-s 2 sätestatule muutis Riigiprokuröri asetäitja Alar Kirs 22. novembril 1996. a

kriminaalasja territoriaalset uurimisalluvust - kriminaalasja menetlemine jätkus Tallinnas.

27. novembri 1996. a määrusega pikendas Tallinna Linnakohtu kohtunik I. Ä. vahi all pidamist kuni

22. detsembrini 1996. a. Määruses rõhutatakse, et I. Ä. ametiseisundit arvestades on tegu, milles teda

kahtlustatakse, ohtlik õigusemõistmisele. Samuti rõhutatakse määruses, et I. Ä. professionaalseid oskusi ja

teadmisi arvestades on võimalik temapoolne tõe tuvastamise takistamine ja kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumine.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 1996. a määrusega rahuldati I. Ä. kaitsja

vandeadvokaat Rutt Teeveere erikaebus ja tühistati 22. novembri 1996. a määrus, millega Tartu Linnakohtu

kohtunik oli andnud loa I. Ä. vahi all pidamiseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri

1996. a määruses on märgitud, et ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaks alust põhjendatud

kahtluseks, et I. Ä. võib toime panna uusi kuritegusid või minna pakku. Kuriteo ühiskonnaohtlikkuse aste ja

kahtlustatava ametikoht ei ole aga seaduslikud alused isiku vahi all pidamiseks. Vaatamata ülalnimetatud

määruse tühistamisele jäi I. Ä. vahi alla 27. novembri 1996. a määruse alusel, millega Tallinna Linnakohtu

kohtunik pikendas tema vahi all pidamist kuni 22. detsembrini 1996. a.

10. detsembril 1996. a. esitati I. Ä.-le süüdistus KrK § 17 lg 4 ja § 164 lg 1 järgi selles, et ta Tartu

Politseiprefektuuri juhtivinspektorina organiseeris A. M.-i poolt altkäemaksu andmist X. Politseiprefektuuri

inspektorile S. J.-le.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 1996. a määrusega jäeti muutmata

27. novembri 1996. a määrus, millega Tallinna Linnakohtu kohtunik oli pikendanud I. Ä.vahi all pidamist

ning kaitsja erikaebus jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi viimatinimetatud

määrusest nähtuvalt võttis kohus otsuse tegemisel arvesse I. Ä. ametiseisundit ja kuriteo ohtlikkust ning

aktsepteeris vahi alla pidamise alusena kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise võimalikkust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 1996. a määruse peale esitas 3. jaanuaril

1997. a Riigikohtule erikaebuse I. Ä. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus.

Põhistades erikaebuses esitamise õiguslikku alust, tunnistatakse erikaebuses kõigepealt, et kooskõlas AKKS

§ 71 lg-ga 1 lahendab ringkonnakohus lõplikult kõik erikaebused esimese astme kohtu määruste peale, kuid

rõhutatakse samas, et käsitletaval juhul ei teinud esimese astme kohtunik mitte määrust, vaid andis loa vahi

all pidamise tähtaja pikendamiseks. Vandeadvokaat U. Lõhmuse arvates tegi esmakordselt määruse alles

ringkonnakohus ja seetõttu, tulenevalt AKKS § 71 lg-st 2 võibki sellist määrust vaidlustada Riigikohtus.

Erikaebuse esitaja arvates peab Riigikohus kontrollima vaidlustatud kohtumääruse seaduslikkust ka seetõttu,

et tegemist pole mitte pelgalt kriminaalmenetluse valdkonda kuuluva küsimusega, vaid isiku põhiseadusliku

õiguse piiramise küsimusega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 1996. a määruse ebaõigsust põhjendades

osundab erikaebuse esitaja kõigepealt Tartu Ringkonnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtade

lahknevusele kohtuliku kontrolli ulatuse küsimuses isiku vahi alla võtmisel ja vahi all pidamise tähtaja

pikendamisel. Vandeadvokaat U. Lõhmus leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad kõnealuses

küsimuses ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Komisjoni praktikaga ning peab vajalikuks, et

Riigikohus otsustaks, kas Eesti kohtupraktika järgib näiliselt demokraatia põhimõtteid või tagab isiku

põhiseaduslike õiguste kaitse.

Erikaebuse esitaja osundab sellele, et nii põhiseaduse § 20 p-s 3 kui ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni

artiklis 5 (1c) räägitakse vabaduse võtmisest mitte bona fide kahtlustuse, vaid põhjendatud kahtlustuse

olemasolul. Kusjuures põhjendatud kahtlustusele viitamine eeldab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat

silmas pidades (Case Fox, Campbell and Hartley ( 18/1989/178/234-236)) , et vabaduse võtja esitab fakte

või informatsiooni, mis rahuldab objektiivset hindajat.

Erikaebuse esitaja osundab edasiselt sellele, et ka põhjendatud kahtluse korral peab võimuorgan esitama

tõendeid, mis kinnitaks kahtlustusi, et isik võib vabaduses hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

Viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ( Case E. v. Norway 29. 08 1990) rõhutab erikaebuse esitaja,

et kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmisel esines põhjendatud kahtlus ja tõendid, mis viitavad

pakkumineku võimalusele.

Kokkuvõtvalt taotleb vandeadvokaat U. Lõhmus Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 1996. a määruse

tühistamist ja kriminaalasja tagasisaatmist samasse kohtusse.

20. detsembri 1996. a määrusega pikendas Tallinna Linnakohtu kohtunik I. Ä.vahi all pidamist kuni

21. jaanuarini 1997. a.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1997. a määrusega rahuldati I. Ä. kaitsja

vandeadvokaat U. Lõhmuse erikaebus, tühistati 20. detsembri 1996. a määrus, millega oli pikendatud I.

Ä.vahi all pidamist kuni 21. jaanuarini 1997. a. ning I. Ä. vabastati vahi alt.

Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaat U. Lõhmus erikaebuses sisalduvaid seisukohti ja taotlusi ning

osundas ka laiemas plaanis sellele, et vahi alla võtmise praktika Eestis ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste

Kohtu sellealaste seisukohtadega. Prokurör taotles oma seletuses erikaebuse läbivaatamata jätmist

põhjendusega, et esiteks ei kuulu kõnealuse erikaebuse menetlemine Riigikohtu pädevusse ning teiseks ei

viibi I. Ä. alates 21. jaanuarist 1997. a enam vahi all ja seetõttu on erikaebus esemetu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

1. Kooskõlas põhiseaduse § 21 lg-s 2 ning KrMK § 11 lg-s 2 ja § 73 lg-s 2 sätestatuga annab kahtlustatava või

süüdistatava vahi alla võtmiseks loa maa- või linnakohtunik. Kõnealuse loa andmine on käsitatav

menetlusotsustusena, mis väljendab kohtuniku nõusolekut juurdleja või uurija poolt koostatud

vahistusmääruses esitatud vahistusalusega. Kehtiva kriminaalmenetluse seaduse mõtte ja kriminaalmenetluse

teoorias aktsepteeritud arusaama kohaselt vormistatakse kõik kohtu menetlusotsustused kas

kohtumääruse või kohtuotsusena.

Tulenevalt KrMK § 73 mõttest ei pea kohtunik vahistusloa andmiseks ise koostama kohtumäärust.

Seadusandja on lugenud otstarbekaks, et erinevalt KrMK § 73 lg-s 5 sätestatud vahistusloa andmisest

keeldumise juhtumist, teeb kohtunik loa andmisel üksnes sellekohase allkirjastatud märkme juurdleja või

uurija poolt koostatud dokumendile - vahistusmäärusele, näidates ära ka vahi all pidamise

ajavahemiku.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat U. Lõhmusega selles, et kohtuniku märge

vahistusloa andmise kohta vahistusmäärusel saaks olla käsitatav iseseisva, kohtumäärusest erineva

menetlusdokumendina. Kohtuniku kõnealuse märkme käsitamine iseseisva menetlusdokumendina välistaks

sisuliselt vahistamiste edasikaebe, sest märkmes ei sisaldu vahistamise motiive.

Eelöeldust tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et juurdleja või uurija poolt

koostatud vahistusmäärus saab olla käsitatav vaid juurdleja või uurija poolt taotletava kohtumääruse

projektina ning juurdleja või uurija poolt koostatud vahistusmäärust, mis sisaldab ka kohtu märget

vahistusloa andmise kohta, tuleks käsitada erilaadse kohtumäärusena - kohtu vahistusmäärusena.

Kooskõlas AKKS § 71 lg-s 1 sätestatuga lahendab ringkonnakohus maa- või linnakohtu vahistusmääruse

peale esitatud erikaebuse või -protesti lõplikult ja puudub nii seaduslik võimalus kui ka praktiline vajadus

ringkonnakohtu sellise lahendi edasiseks vaidlustamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 1995. a

otsuses I. T. süüdistusasjas KrK § 165 lg 3 järgi on rõhutatud, et vastavalt AKKS § 68 sättele ja mõttele on

erikaebe instituudi eesmärk selles, et erandkorras võimaldada teatud kohtumääruste vaidlustamist ka

iseseisvalt, lahus kriminaalasjast kui tervikust. AKKS § 71 tekstist nähtub üheselt, et erikaebe instituudi

erandlikkus on ka selles, et kiirendamaks kriminaalasja kui terviku lahendamist, saab mistahes AKKS §-des

68 ja 69 loetletud kohtumäärusi erikaebe korras vaidlustada vaid üks kord. Sellist seisukohta on

väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 1993. a otsuses M. K. süüdistusasjas KrK § 15

lg 2 - § 101 p 5; § 184 lg 2 ja § 185 lg 1 järgi ning 19. märtsi 1996. a otsuses A. B. süüdistuses KrK § 143

lg 3 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti seisukohal, et erikaebe instituudi erandlikkusest tulenevalt võib

erikaebuse või -protesti jätta rahuldamata ka põhjusel, et on ära langenud erikaebe sisuline alus.

Käsitletaval juhul oli erikaebe sisuline alus ära langenud 13. jaanuaril 1997. a - päeval, mil I. Ä. vabastati

vahi alt. Mõistetavalt ei ole sellisel juhul välistatud, et vahistamise ebaseaduslikkusele osutatakse ja sellega

seotud kahjude hüvitamist nõutakse kas apellatsioon- või kassatsioonkaebuses.

Tulenevalt eelöeldust puudus ka vandeadvokaat U. Lõhmusel seaduslik võimalus Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 1996. a määruse vaidlustamiseks ning seetõttu tuleb tema erikaebus jätta

rahuldamata.

2. Arvestades seda, et käsitletava kriminaalasjaga läbivaatamisel tõusetus kriminaalmenetluses isikuvabaduse

piiramisega seoses mitmeid seadusandja poolt seni üheselt lahendamata probleeme, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks selgitavalt märkida järgmist.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et tema poolt vaidlustatud ringkonnakohtu

määrust peaks Riigikohus kontrollima muuhulgas ka seetõttu, et tegemist polevat mitte pelgalt

kriminaalmenetluse valdkonda kuuluva küsimusega, vaid isiku põhiseadusliku õiguse piiramise

küsimusega. Üldaktsepeeritult on kriminaalmenetluses põhiõiguste piiramine vältimatu. Vastavalt

põhiseaduse §-le 11 tohib põhiõigusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Ei põhiseadusest,

muudest Eesti Vabariigi seadustest ega ka mitte Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulene nõuet, et

kõiki kriminaalmenetluses asetleidvaid põhiõiguste piiramise juhtusid peaks olema obligatoorselt

võimalik vaidlustada riigi kõrgeimas kohtus. Rõhutagem siinjuures, et iga konkreetse

vahistamisjuhtumi puhul on kõige sagedasem vaidlusküsimus - vahistamisaluse olemasolu

küsimus - kahtlemata valdavalt faktiline ja mitte õiguslik küsimus ning ei peaks juba seetõttu

olemuslikult üldse kuuluma kassatsioonikohtu pädevusse. Asjaolu, et vastavalt AKKS § 71 lg-le 2

siiski saab Riigikohtus vaidlustada ka ringkonnakohtu vahistamismäärust, tuleneb lihtsalt kõigile

vahistatutele võrdse erikaebe õiguse tagamise nõudest.

2. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub erikaebuse esitajaga selles, et nii põhiseaduse § 20 p-s 3 kui

ka EIK artiklis 5 (1c) räägitakse vabaduse võtmisest mitte bona fide kahtlustuse, vaid põhjendatud

kahtlustuse olemasolul. Just põhjendatud kuriteokahtlust kui obligatoorset eeltingimust isikult

EIK artiklis 5 (1c) sätestatud alustel vabaduse võtmiseks on rõhutatud ka erikaebuse esitaja poolt

osutatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis (Case Fox, Campbell and Hartley ( 18/1989/178/234-

236)). Kuid siinjuures tuleb rõhutada, et I. Ä. vahistamisel ei ole ei kriminaalasja menetlejal,

vahistusluba andnud või vahistustähtaega pikendanud kohtunikel ega ka mitte I. Ä. kaitsjail olnud

mingeid kahtlusi kuriteokahtluse põhjendatuses. Nii ei ole mitte üheski antud kriminaalasja

menetlemise raames kaitsjate poolt esitatud erikaebustest vaidlustatud ei kuriteokahtluse olemasolu

ega ka mitte selle põhjendatust, küll aga on vaidlustatud vahistusaluste olemasolu: erikaebustes

väidetakse, et I. Ä. suhtes puudub nii pakkumineku kui ka kuritegude jätkuva toimepanemise

põhjendatud kahtlustus. Seega ei ole kaitsjapoolne osutamine Euroopa Inimõiguste Kohtu

ülalnimetatud lahendile asjakohane.

3. Nõustuda tuleb erikaebuse esitajaga selles, et üksnes põhjendatud kuriteokahtlusest ei piisa veel isiku

vahi alla võtmiseks. EIK artikkel 5 p-st 1c tulenevalt peab kellegi vahi alla võtmiseks olema

põhjendatud ka vahistusaluse olemasolu. See tähendab, et vahistusmääruses tuleb lisaks

vahistusaluse äranäitamisele igal juhul ka selgitada, miks võib vahistatav kas pakku minna või jätkata

kuritegude toimepanemist. Samas ei tulene aga Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikast nõuet, et ühelt poolt kuriteokahtlus (kui vahistamise vältimatu eeldus) ja

teiselt poolt vahistusalus peaks olema ja saaks olla objektiivse hindaja seisukohast ühesuguses ulatuses

põhjendatud.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib põhimõtteliselt erikaebuse esitaja seisukohta, et

vahistusmääruse peale erikaebust läbivaatav kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmisel

esines põhjendatud kahtlus - nii kuriteokahtlus kui ka näiteks pakkumineku kahtlus. Samuti

aktsepteerib Riigikohtu kriminaalkolleegium erikaebuse esitaja seisukohta selles, et põhjendatud

kahtlus peab tuginema konkreetsele informatsioonile. Samas on aga erikaebuse esitaja ilmselt

eksinud Euroopa Inimõiguste Kohtu ülalnimetatud kaasusele ( Case E.v. Norway 29. 08 1990)

viitamisel, sest selle kaasuse lahendist ei ole võimalik välja lugeda nõuet, et vahistamiseks tuleb

esitada tõendeid, mis viitavad pakkumineku võimalusele. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium

seisukohal, et kõnealune informatsioon ei pea olema obligatoorselt tõendi kvaliteediga KrMK § 48

mõttes.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtul puudub alus menetleda erikaebust

kohtu vahistusmääruse peale siis, kui see vahistusmäärus on vahepeal kaotanud õigusliku sisu seetõttu,

et isik viibib vahi all teise kohturingkonda kuuluva kohtu vahistusmääruse alusel. Kuna sellisel juhul

puudub erikaebuse esitajal igasugune võimalus erikaebuses sisulise puuduse kõrvaldamiseks, tuleb

erikaebus, kooskõlas AKKS § 10 lg 2 mõttega, jätta ringkonnakohtu poolt läbi vaatamata.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1, § 71 lg-tele 1 ja 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

Jätta rahuldamata vandeadvokaat Uno Lõhmuse erikaebus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

17. detsembri 1996. a määruse peale I. Ä. süüdistusasjas KrK § 17 lg 4 ja § 164 lg 1 järgi.

Kohtumäärus jõustub 11. märtsil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher