3-2-1-29-97 · Riigikohus

3-2-1-29-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. märtsil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, kostja J. Plado

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 3. märtsil 1997. a.

Jaan Plado kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri

1996. a. otsuse Eesti Forekspanga hagis Agu Karelsohni ja Jaan Plado vastu solidaarselt 289122

krooni ja 10 sendi väljamõistmiseks ning panditud elamu müümiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmisid Eesti Forekspank ja AS Oxsonia 21. märtsil 1994. a.

laenulepingu, mille kohaselt Eesti Forekspank laenas AS-le Oxsonia 432 000 krooni intressiga 25%

aastas ja tähtajaga 12 kuud, s.o. tagasimaksmisega 21. märtsil 1995. a. Laenulepingut muudeti kaks

korda ning laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni 21. oktoobrini 1995. a. Laenu tagasimaksmise

tagamiseks vormistati 21. märtsil 1994. a. käendus A. Karelsohniga, samuti sõlmiti samal kuupäeval

pandileping J. Pladoga, kes pantis laenu tagatisena oma elamu Sakus Kasteheina 3. Pant registreeriti

hooneregistris.

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus Eesti Forekspank välja mõista A. Karelsohnilt

289 122 krooni ja 10 senti ning viivise 768 krooni ja 12 senti päevas kuni kohtuotsuse tegemiseni,

samuti pöörata AS-i Oxsonia võlgnevuse katteks sissenõue J. Plado elamule Sakus Kasteheina 3.

Asja arutamise käigus muutis hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla

136 000 krooni, intressivõla 17 624 krooni ja 33 senti ning viivise 135 497 krooni ja 77 senti, seega

kokku 289 122 krooni ja 10 senti, samuti müüa võla katteks J. Pladole kuuluv elamu Sakus

Kasteheina 3.

Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis A. Karelsohnilt välja 135 497 krooni ja

77 senti ning riigilõivu ja jättis rahuldamata hagi J. Pladolt solidaarselt 289 122 krooni ja 10 sendi

välja mõistmiseks. Kohus otsustas, et täitevbürool tuleb realiseerida J. Pladole kuuluv elamu Eesti

Forekspanga 153 624 krooni ja 33 sendi suuruse nõude katteks ning mõistis J. Pladolt välja riigilõivu.

Maakohus leidis, et hageja ja J. Plado vahel pandilepingu sõlmimisel on järgitud lepingu sõlmimise

ajal kehtinud nõudeid. Tegemist on vallasasja pantimisega. Hoonete pandilepingud ei vajanud

notariaalset tõestamist ning neid ei tulnud registreerida hooneregistris. AÕS § 279 lg 5 kohaselt ei ole

pandiga tagatud nõuded, mis on tekkinud võlgniku tegude tõttu pärast pandi tekkimist, kui lepinguga

ei ole sätestatud teisiti. Pandilepingu p. 1 kohaselt on pandiga tagatud laenu ja intresside tasumine.

Viivis on tekkinud võlgniku tegude tõttu peale pandi tekkimist ning lepingus ei ole sätestatud, et

viivis oleks pandiga tagatud. Kuna elamu realiseerimisest on hagejal õigus saada rahuldust 153 624

krooni ja 33 sendi ulatuses, siis A. Karelsohnilt tuleb välja mõista mitte kogu laen, vaid osa, mida

pant ei kata, s.o. 135 497 krooni ja 77 senti.

Tallinna Ringkonnakohus muutis osaliselt maakohtu otsuse ja mõistis A. Karelsohnilt välja 289 122

krooni ja 10 senti ning otsustas, et täitevbürool tuleb realiseerida J. Pladole kuuluv elamu Eesti

Forekspanga 289 122 krooni ja 10 sendi suuruse nõude katteks ja müügist laekuv raha kanda panga

arvele. Ringkonnakohus määras TsKS § 233 alusel otsuses kindlaks selle täitmise korra: esimeses

järjekorras pöörata sissenõue A. Karelsohni vastu täitmisele ja kui tema varast ei jätku otsuse

täitmiseks, realiseerida J. Plado poolt panditud elamu. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt

vastutavad käendaja ja võlgnik TsK § 207 lg 1 alusel kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud. Seega

tuleb käendajalt sisse nõuda laenulepingust tulenev võlg koos viivise ja intressidega. Hageja ja

J. Plado vahel pandilepingu sõlmimisel on järgitud seadust. AÕS § 299 lg 1 kohaselt tekib

registerpant pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris. Harjumaa

Hooneregistritalitluse teatisest nähtub, et vaidlusalune pandileping on kantud registrisse.

Pandilepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud, et pantija ei vastuta laenulepingust

tuleneva laenu tasumisel tekkinud viivise eest. Kuna sellesisuline kokkulepe puudub, siis on AÕS

§ 279 lg 4 kohaselt pandiga tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded. J. Plado seisukoht, et kuna

pandiga tagatud laenu tagastamise tähtaeg oli 21. märts 1995. a. ja laenulepingut poolte vahel ei ole

pikendatud, siis tuleb kokkulepe lugeda lõppenuks seoses tähtaja saabumisega, on vastuolus

pandilepingu p.-ga 5.2., mille kohaselt pandiõigus lõpeb pandiga tagatud kohustise lõppemisega või

panditud vara sundmüügiga. Laenulepingust tulenevat kohustist ei ole täidetud.

Kassatsioonkaebuses palub J. Plado ringkonnakohtu otsuse teda puudutavas osas tühistada ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on vääralt tõlgendanud ja

kohaldanud materiaalõiguse norme. Kaebuse kohaselt ei ole pandileping, millega kassaator pantis

oma elamu hagejale, kooskõlas käsipanti või registerpanti reguleerivate asjaõigusseaduse sätetega,

mistõttu sellest lepingust pandiõigust ei tekkinud. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 kohaselt

olid seaduse nõuetele mittevastavad tehingu tingimused kehtetud. Vaidlusalust pandilepingut saab

vaadelda ainult kui vabatahtlikku tagatiskokkulepet ning seetõttu on lepingu p. 5.2. kehtetu, kuna

selles on sätestatud tingimus, mis saab tuleneda vaid pandiõigusest. Juhul, kui ikkagi asuda

seisukohale, et vaidlusaluse pandilepingu alusel tekkis pandiõigus, oli poolte vahel AÕS § 279 lg 4

kohaselt kokku lepitud vaid ühe kõrvalnõude - intressi - tagamises. Kuna kõrvalnõude tagamises olid

pooled pandilepingus kokku leppinud erinevalt seaduses sätestatust, siis tuleb lähtuda kokkuleppest.

Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige.

Kolleegiumi istungil palus kassaator kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsKS § 347 p. 1 alusel osalisele tühistamisele

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Tulenevalt AÕS §-st 5 ei saa asjaõigusena tekkida pandiõigust, mida ei ole sätestatud seaduses.

Alates asjaõigusseaduse jõustumisest 1. detsembril 1993. a. kuni asjaõigusseaduse rakendamisega

seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni 29. detsembril 1994. a. oli pandiõiguse kui

asjaõiguse sisu, tekkimine ja lõppemine reguleeritud ainult asjaõigusseaduse sätetega. Samal ajal

kehtinud AÕS RakS § 13 lg 1 kohaselt ei olnud kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul

alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loeti vallasasjaks. Seega sai eelnimetatud

ajavahemikus pant ehitisele kui vallasasjale tekkida vaid kooskõlas asjaõigusseaduse vallaspanti

reguleerivate sätetega. Pant asjaõigusena sai siis ehitisele tekkida käsipandina (AÕS § 281) ning

ettevõtte vallasvara puhul ka kommertspandina (AÕS § 309). Vastavalt AÕS §-le 282 lg 1 tekib

käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku

leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et Eesti Forekspanga ja J. Plado vahel 21. märtsil 1994. a.

sõlmitud lepingu alusel tekkis registerpant. AÕS § 299 lg 1 kohaselt tekib registerpant pandilepingu

alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris. Pandilepingu sõlmimise ajal ei olnud

seaduses ette nähtud hooneregistrit registrina, kus tuli ehitise pantimine registreerida. 29. detsembril

1994. a. jõustunud asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega täiendati

asjaõigusseaduse rakendamise seadust sätetega, mis reguleerivad asjaõigusseaduse kohaldamist

pandiõigusele. Pandiõiguse tekkimist reguleerivatele sätetele seadusandja tagasiulatuvat jõudu ei

andnud. AÕS RakS §-s 132 lg 2 sätestati, et kuni ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni

või maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsuse jõustumiseni võib ehitist

või selle mõttelist osa pantida valdust üle andmata. AÕS RakS § 132 lg 3 kohaselt tekib pandiõigus

sellisel juhul pandilepingu notariaalse tõestamise hetkest. Samas on sätestatud, et enne

asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist sõlmitud ehitise

pandilepingud võib ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris registreerida tehingu sõlminud

poole esildisel ning registreerimata pant lõpeb pandi eseme omandi üleminekul, kui omandaja pandist

ei teadnud ega pidanudki teadma. Sellest tuleneb, et enne 29. detsembrit 1994. a. sõlmitud ehitise

pandilepingute registreerimine riiklikus hooneregistris iseenesest pandiõigust ei loo. Pant pidi olema

tekkinud enne pandilepingu registreerimist. Seetõttu vaidlusaluse lepingu p. 2.2. alusel elamu

registreerimine pandi esemena Harjumaa Hooneregistritalituses kas enne või pärast asjaõigusseaduse

rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist ei loo registerpanti asjaõigusena.

Vaidlusaluse lepingu alusel J. Plado elamule pandiõiguse (käsipandi) tekkimiseks enne 29. detsembrit

1994. a. pidi Eesti Forekspank saama elamule valduse. Elamu valduse kui faktilise asjaolu osas

ringkonnakohus seisukohta ei ole võtnud. Kassatsioonikohtul ei ole õigust tuvastada faktilisi

asjaolusid (TsKS § 349 lg 2).

Juhul, kui käsipanti ei tekkinud, siis tuleb anda õiguslik kvalifikatsioon J. Plado ja Eesti Forekspanga

vahel 21. märtsil 1994. a. sõlmitud lepingus sisalduvatele kokkulepetele, arvestades nii lepingu

sõlmimise ajal tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimist reguleerinud tsiviilkoodeksi sätteid kui ka sel

ajal kehtinud tsiviilkoodeksi kohustiste üldsätteid.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium,

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1996. a. otsus Jaan Pladot

puudutavas osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Jaan Pladole 12. detsembril 1996. a. tasutud kautsjon 2900 (kaks tuhat üheksasada)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull