3-1-3-12-97 · Riigikohus

3-1-3-12-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. märtsil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas

avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

A.M. süüdistuses KrK § 105 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 1995. a otsusega tunnistati A.M. süüdi KrK § 105 järgi selles, et ta

30. augustil 1994. a kella 22 ajal joobnuna Tallinnas T tn. xx-x asuvas korteris ühise joomingu käigus

tekkinud tüli ajal peksis oma tuttavat H.H-t rusikate ja jalgadega näkku ja rindkere piirkonda, põhjustades

rohkesti kehavigastusi, muuhulgas ka ninaluumurru, millega kaasnes sisemine verejooks suuõõnde, mis

põhjustas H.H. surma mehhaanilise lämbuse teel.

A.M. karistati kolmeaastase vabadusekaotusega KrK § 47 kohaldamisega tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Linnakohtu otsusega ei nõustunud kannatanu Z.H., kes taotles oma apellatsioonkaebuses A.M-le reaalset

vabaduskaotuslikku karistust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1995. a otsusega jäeti vaidlustatud kohtuotsus

muutmata, apellatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohtule esitatud kohtuvea parandamise avalduses väidab süüdimõistetu, et käsitletud kohtulahendites

jäid kantud karistusena arvestamata tema kaks vahi all viibitud perioodi - 1. novembrist 1993. a kuni

29. märtsini 1994. a (kahtlustatuna varguse toimepanemises) ja 1. septembrist 1994. a kuni 20. detsembrini

1994. a. Ta taotleb nende perioodide kajastamist kohtulahendites.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, kes toetas avalduse rahuldamist vaidlusaluse kriminaalasja eeluurimisel vahi all viibitud aja osas,

l e i d i s:

Krk § 45 sätestab, et eelvangistusaja arvestab kohus karistuse tähtaja hulka ning vabadusekaotusliku

karistuse mõistmisel arvestatakse üks päev eelvangistust võrdseks ühe päeva vabadusekaotusega.

KrMK § 275 lg 1 p 3 kohaselt näidatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas ärakandmisele kuuluv

lõplik karistus. Ärakandmisele kuuluva lõpliku karistuse näitamine kohtuotsuses on vajalik ka süüdimõistetu

vabastamisel karistusest KrK § 47 alusel, sest vabaduskaotusest tingimuslik vabastamine tähendab

vabastamist ärakandmisele kuuluvast karistusest.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 1. septembril 1994. a on A.M. kahtlustatavana H.H. surma

põhjustamises kinni peetud (tl. 34) ja 2. septembril 1994. a on samal alusel tema suhtes valitud tõkendiks

vahi alla võtmine (tl. 39). See tõkend on muudetud uurija määrusega ning 20. detsembril 1994. a on ta vahi

alt vabastatud (tl. 72). Seega on A.M. H.H. surma põhjustamist käsitlevas kriminaalasjas olnud

eelvangistuses 3 kuud ja 20 päeva ning see aeg on jäänud kandmisele kuuluva karistuse piiritlemisel

käsitlemata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja § 779, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 1995. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 22. mai 1995. a otsus A.M-le mõistetud karistuse osas.

2. Mõista A.M-le KrK § 105 järgi karistuseks kolm aastat vabadusekaotust KrK § 47 rakendamisega

tingimisi kolmeaastase katseajaga. Arvestades eeluurimisel vahi all oldud aega - 3 kuud ja 20 päeva -

lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kaks aastat kaheksa kuud ja kümme päeva.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. M. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 4. märtsil 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep