3-1-1-24-97 · Riigikohus

3-1-1-24-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. märtsil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Andrei Antonovi süüdistuses KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8 ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1

järgi;

Mihhail Igonini süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1 ja 8, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2, § 17 lg 6 ja

§ 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg 1 järgi;

Oleg Gu"t"ini süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1 ja 8, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 17 lg 6 ja

§ 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. Antonovi kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Ida-Viru Maakohtu 8. augusti 1996. a otsusega tunnistati Andrei Antonov KrK § 101 p 1, § 101 p-

de 1 ja 8, § 101 p-de 3 ja 8, § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 5, § 197 lg 3 ja § 207

lg 1 järgi süüdi ja talle mõisteti, lugedes vabadusekaotuslikud karistused KrK §-de 40 ja 41 alusel

kaetuks raskema karistusega, erakordne karistus - surmanuhtlus. Arvestades asjaolu, et surmanuhtlust

ei viida Eesti Vabariigis täide, asendas kohus, juhindudes KrK § 23 lg-st 1 ja § 46 lg-st 1,

A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega mõisteti veel süüdi Mihhail Igonin ja Oleg Gu"t"in.

Ida-Viru Maakohtu otsusega tunnistati A. Antonov süüdi järgmistes kuritegudes.

22. septembril 1994. a kella 2 ajal öösel pani A. Antonov Tallinna-Narva maantee 134-ndal

kilomeetril eelneval kokkuleppel koos O. Gu"t"ini ja M. Igoniniga toime sõiduauto röövimise.

A. Antonov riietus politseiniku vormi ja kasutas sõiduautode peatamiseks saua. O. Gu"t"in ja

M. Igonin olid sellal põõsastega varjatud sõiduautos, mille valgustid lülitati sisse, jätmaks muljet, et

tegemist on politseiautoga. Peatanud sõiduauto VAZ-2109 registrimärgiga 565 AGS, nõudis

A. Antonov, et sõidukijuht Enn Tasso väljuks ja avaks auto pagasiruumi. A. Antonov tulistas

sõidukist väljunud E. Tassole püstolist TT selga. Kui E. Tasso kukkus, tulistas A. Antonov veel talle

pähe. Püstoli TT oli A. Antonov omandanud 21. septembril 1994. a Narvas. Pärast E. Tasso tapmist

lohistasid O. Gu"t"in ja M. Igonin laiba teelt kõrvale. Röövitud sõiduauto müüs A. Antonov

Tallinnas.

8. oktoobril 1994.a kella 24 ajal tellis A. Antonov Jõhvis Fööniksi restorani juures taksopeatuses

eratakso Fiat registrimärgiga 764 ACA, mida juhtis Otto Laudma. Sõitnud taksol Ida-Viru maakonnas

Tasaru külla, tappis A. Antonov sõiduki röövimise eesmärgil taksojuhi O. Laudma püstolilasuga

pähe. Laiba lohistas ta maanteekraavi.

Samal ööl sõitis A. Antonov röövitud sõidukiga Kohtla-Järvele, kus ta leppis O. Gu"t"ini ja

M. Igoniniga kokku järgmise sõiduauto hõivamises.

9. oktoobril 1994. a kella 3 paiku öösel sõitis A. Antonov röövitud sõiduautol koos O. Gu"t"ini ja

M. Igoniniga Tallinna-Narva maanteel samasse kohta, kus tapeti E. Tasso. A. Antonov riietus

politseivormi ja peatas sauaga sõiduauto Renaulti registrimärgiga 158 RAN ning nõudis, et juht

väljuks sõidukist. Kui sõiduauto juht Oleg Lerko väljus, tulistas A. Antonov talle püstolist PM kaks

lasku pähe. Püstoli oli ta omandanud Tallinnas pärast E. Tasso sõiduauto müümist.

O. Gu"t"in ja M. Igonin olid sõiduauto peatamise ajal põõsastega varjatud sõidukis, mille valgustid

lülitati sisse, jätmaks muljet, et tegemist on politseiautoga.

O. Gu"t"in ja M. Igonin lohistasid O. Lerko laiba põõsastesse.

Et müüa O. Lerkolt röövitud sõiduauto, kavatses A. Antonov sõita Tallinna, kuid sõiduki rikke tõttu

jättis ta selle teele.

Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas Ida-Viru abiprokurör Irina Karo apellatsioonprotesti. Protestis

vaidlustati A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse asendamine eluaegse vabadusekaotusega, taotleti

kohtuotsuse tühistamist ning talle karistuseks surmanuhtluse mõistmist. Kohtualune A. Antonov

apellatsioonkaebust ei esitanud.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 1996. a otsusega tühistati Ida-Viru

Maakohtu 8. augusti 1996. a otsus A. Antonovile süüksarvatud tegude kvalifitseerimise osas KrK

§ 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 5, § 101 p 1, § 101 p-de 3 ja 8, § 101 p-de 1 ja 8

järgi ning A. Antonovile lõpliku karistuse mõistmise ja talle mõistetud surmanuhtluse asendamise

osas eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kassatsioonprotest rahuldati. A. Antonov

tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 101 p-de 1, 3 ja 8 järgi. Talle mõisteti KrK § 141

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 12 aastat vabadusekaotust, KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8 järgi aga surmanuhtlus.

KrK § 40 lg-te 1 ja 3 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja talle mõisteti

kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks surmanuhtlus. A. Antonovile mõistetud surmanuhtluse

asendamine eluaegse vabadusekaotusega kinnises vanglas tühistati. Muus osas jäeti Ida-Viru

Maakohtu otsus muutmata.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas A. Antonov kassatsioonkaebuse,

täpsustamata seejuures oma taotlusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotles kaitsja A. Antonovi suhtes KrMK § 58 lg 2 p 2 järgi

kohtupsühhiaatriaekspertiisi korraldamist ning kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu

ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Prokurör taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste seletused,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri

1996. a otsuses kriminaalasja tehiolude kohta tehtud järeldused vastavad faktilistele asjaoludele,

kusjuures kriminaalasja läbivaatamisel ei tuvastatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist.

Kaitsja taotlus tühistada ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumise tõttu, kuna kriminaalasjas on jäetud tegemata seoses 22. septembril ning 8. ja

9. oktoobril 1994. a toimepandud tapmistega A. Antonovi suhtes kohustuslikult

kohtupsühhiaatriaekspertiis, ei ole põhjendatud.

KrMK § 58 lg 2 p 2 järgi on kohtupsühhiaatriaekspertiis kohustuslik kohtualusepsüühilise seisundi

kindlakstegemiseks juhul kui kohtul tekib kahtlus tema normaalse psüühilise seisundi suhtes.

A. Antonovi suhtes tehti kohtupsühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertiisina 6. detsembril 1994. a (2.

kd tl 336-337) pärast tema kinnipidamist kahtlustatavana Sergei Savrini tapmises 17. oktoobril

1994. a (2 kd tl 131). Kohtupsühhiaatriaekspertiis on korraldatud ajaliselt pärast A. Antonovi poolt

22. septembril ning 8. ja 9. oktoobril 1994. a toimepandud tapmisi.

Eksperdiarvamusest nähtub, et A. Antonov ei ole nõrgamõistuslik ega põe vaimuhaigust, ta on

võimeline aru saama oma tegude iseloomust ja neid juhtima. Talle süüksarvatud S. Savrini tapmise

ajal 17. oktoobril 1994. a ei esinenud tal teadvusehäireid, luulumõtteid ega meelepetteid. A. Antonov

on võimeline esinema kohtus ja kandma karistust.

Lähtudes kohtupsühhiaatriaekspertide ühisarvamusest ning arvestades seda, et kriminaalasja

kohtulikul arutamisel ei ilmenud asjaolusid, mis oleksid andnud alust kahelda A. Antonovi

normaalses psüühilises seisundis, uut kohtupsühhiaatriaekspertiisi kriminaalasjas ei määratud

põhjendatult. Seega on kriminaalasjas peetud silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli

1995. a otsuses A. N süüdistusasjas KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8 järgi esitatud seisukohta, mille järgi neil

juhtudel kui isik antakse kohtu alla KrK eriosa paragrahvi järgi, mille sanktsioonis nähakse ette

erakorralise karistuse kohaldamise võimalus ning on alust kahelda kohtualuse normaalses psüühilises

seisundis, tuleb määrata kohtupsühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertiisina.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kohtuotsuse tegemisel õigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Nii nenditakse kohtuotsuses kooskõlas sellal kehtinud kriminaalseadusega põhjendatult, et Ida-Viru

Maakohus, asendades surmanuhtluse eluaegse vabadusekaotusega, on kriminaalseadust kohaldanud

ebaõigesti. Sellest lähtudes tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse surmanuhtluse asendamise

kohta eluaegse vabadusekaotusega ja mõistis A. Antonovile surmanuhtluse.

Pärast ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tegemist võeti 18. detsembril 1996. a vastu

Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise ja

täiendamise seadus. Selle seaduse §-ga 15 muudeti KrK § 101 sanktsiooni ja nähti ette võimalus

karistada tahtliku tapmise eest tähtaegse vabadusekaotuse (vabadusekaotus kaheksast kuni

viieteistkümne aastani) ja surmanuhtluse kõrval kolmanda alternatiivse karistusena eluaegse

vabadusekaotusega.

Kriminaalseaduse täiendus võimaldab eluaegse vabadusekaotuse lülitamisel KrK § 101 sanktsiooni

täita tühimik, mis jäi seni kehtinud kriminaalseaduse redakstioonis tähtajalise vabadusekaotuse ja

surmanuhtluse vahele ja millele on viidatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu

29. oktoobri 1996. a otsuses A. S, O. B ja A. O süüdistusasjas KrK § 101 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalseaduse täiendamisel pidas Riigikogu silmas

4. novembril 1950. a Roomas allakirjutatud Konventsioonis inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks

esitatud põhimõtteid ning taotles seeläbi surmanuhtluse rakendusala ahendamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, analüüsides uue kriminaalseaduse ajalist kehtivust, tõdeb, et juhul

kui uus kriminaalseadus muudab üheaegselt ühes osas karistuse raskemaks (näeb ette võimaluse

mõista raskem vabadusekaotuslik karistus), teises osas aga seda kergendab (annab võimaluse

surmanuhtluse asemel mõista eluaegne vabadusekaotus), on uuel seadusel tagasiulatuv jõud üksnes

niivõrd, kuivõrd ta kergendab raskemat karistust. Selline seisukoht on kooskõlas kriminaalõiguse

teoorias valitseva nn konkreetse käsitlusviisiga, mille järgi tuleb karistust kergendavaks seaduseks

pidada mitte seda, mis näib seaduste abstraktsel võrdlemisel kergem, vaid seadust, mis võimaldab

konkreetsel juhul teha süüdlase suhtes kergem otsus.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil puudus kohtuotsuse tegemisel võimalus valida surmanuhtluse

ja eluaegse vabadusekaotuse kohaldamise vahel, mistõttu pöörati kohtuotsuses tähelepanu üksnes

maakohtu poolt surmanuhtluse asemel mõistetud eluaegse vabadusekaotuse kohaldamise

seadusevastasuse põhjendamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, lähtudes 18. detsembril 1996. a vastuvõetud Kriminaalkoodeksi,

haldusõiguserikkumiste seadustiku ja täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse §-s

15 sätestatud KrK § 101 sanktsioonis tehtud täiendusest, nendib, et A. Antonovile mõistetud

surmanuhtluse põhjendatuse vaagimisel tuleb arvesse võtta vastavalt KrK § 37 lg 1 p-le 8 vastutust

kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust.

A. Antonov, olles süüdi mõistetud S. Savrini tapmises (Tallinna Linnakohtu 11. mai 1995. a otsus

A. Antonovi süüdistusasjas KrK § 101 p-de 2 ja 7, § 195 lg 3 ja § 207 lg 1 järgi), avaldas

13. septembril 1995. a , et ta on toime pannud veel kolm tapmist ja kirjutas selle kohta avalduse

Riigiprokuratuurile (2. kd tl 3). Järgnevatel ülekuulamistel andis A. Antonov oma tegude kohta

üksikasjalikke ütlusi ning kahetses nende kuritegude toimepanemist (2. kd tl 4, 8p). A. Antonovi

ütluste alusel tuvastati tapmistes osalenud O. Gu"t"ini ja M. Igonini süü (2. kd tl 10, 11p, 12 jt). Ka

ütluste ja olustiku seostamisel, samuti mõrvatute äratundmiseks esitamisel fotode järgi osutas

A. Antonovaktiivset abi tõendite kogumisel (2 kd tl 13, 14, 16). Seeläbi aitas A. Antonov oluliselt

kaasa kriminaalasjas tõe selgitamisele ja kuriteo teiste osaliste paljastamisele. Tema ütlustele

tuginedes oli võimalik koguda ka muid tõendeid ning tagada kuritegude avastamine ning

kriminaalasja tehiolude igakülgne ja täielik uurimine. Neid asjaolusid arvestades peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kooskõlas KrK § 37 lg 1 p-ga 8 võimalikuks A. Antonovile mõistetud

surmanuhtluse asemel mõista talle eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 1996. a otsus Andrei Antonovile

KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8 järgi mõistetud karistuse ning KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse

osas.

Mõista Andrei Antonovile KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8 järgi eluaegne vabadusekaotus. KrK § 40 lg-te 1

ja 3 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja talle mõista lõplikuks karistuseks

kuritegude kogumi eest eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas.

Kohtuotsus jõustub 4. märtsil 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep