3-3-1-3-97 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

3-3-1-3-97

Tartus, 28. veebruaril 1997. a.

Raivo Sideri kassatsioonkaebuse läbivaatamine

õigusvastaselt võõrandatud ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 27. veebruaril 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Raivo Sideri kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 14. oktoobri 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-84/96.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Raivo Sider ja tema esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer,

Melania Lepner, Sarra Feldman, Georg-Egon Rosenberg ja tema esindaja vandeadvokaat Asko

Pohla, Reet Linkberg ja tema esindaja advokaadi abi Martin Traat.

Tartu Linnavalitsuse 24. märtsi 1994. a. korraldusega nr. 259 kinnitati AS RE-Projekti poolt

koostatud 14. detsembri 1993. a. eksperthinnang Tartus Poe tn. 9/10 asuva majavalduse kohta ning

tagastati see majavaldus koos päraldistega Georg-Egon Rosenbergile 1/2 mõttelises osas ja Reet

Linkbergile, Liina Linkbergile ja Kaia Linkbergile võrdsetes 1/6 mõttelistes osades.

1. septembril 1994. a. esitasid Poe tn. 9/10 elamu üürnikud Raivo Sider, Melania Lepner ja Sarra

Feldman Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada Tartu Linnavalitsuse 24. märtsi

1994. a. korraldus nr. 259 seadusevastaseks, kuna see elamu ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul.

Protsessiosalisteks halduskohtus olid kaebuse esitajad R. Sider, M. Lepner, S. Feldman, Tartu

Linnavalitsuse esindaja ja kohtu poolt kaasatud kolmas isik R. Linkberg. Tartu Halduskohtu 17.

märtsi 1995. a. otsusega jäeti R. Sideri, M. Lepneri ja S. Feldmani kaebus rahuldamata. Kohus leidis,

et vastavalt Riigi Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 29. detsembri 1994. a. ekspertiisiaktile nr.

121-R/E on vaidlusaluse hoone põhikonstruktsioonide säilivus 54, 5 % ning seetõttu kuulub hoone

Omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 1 alusel tagastamisele endiste omanike pärijatele.

22. märtsil 1995. a. esitasid R. Sider, M. Lepner ja S. Feldman Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada halduskohtu 17. märtsi 1995. a. otsus ja saata asi uueks

arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Apellandid leidsid, et halduskohus rikkus

kohtumenetluse seaduse norme, jättes põhjendamatult rahuldamata nende poolt kohtuistungil esitatud

taotlused. Kohtu poolt arvesse võetud ehituseksperdi arvamus oli mittetõepärane ja kohus hindas seda

vääralt. Apellandid pidasid vajalikuks kohtu poolt korduva ehitusekspertiisi tegemist.

Tartu Ringkonnakohus vaatas 10. aprillil 1995. a. antud asja läbi üksnes kaebuse põhjal ja otsustas

üksmeelselt tühistada Tartu Halduskohtu 17. märtsi 1995. a. otsus ning saata asi uueks arutamiseks

halduskohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on oluliselt rikkunud

kohtumenetluse seaduse norme, mis toob igal juhul kaasa kohtuotsuse tühistamise. Otsuse kohaselt

on Tartu Linnavalitsuse 24. märtsi 1994. a. korralduse adressaatideks G.-E. Rosenberg, R. Linkberg,

L. Linkberg ja K. Linkberg, kuid kohus on protsessi kaasanud kolmanda isikuna ainult R. Linkbergi.

Kohus tegi otsuse asja arutamisele kutsumata jäetud isikuteG.-E. Rosenbergi, L.Linkbergi ja K.

Linkbergi ning nende õiguste kohta, millega rikkus HKS § 36 lg. 1 p. 2 nõuet.

8. mail 1995. a. esitas R. Linkberg Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu

Ringkonnakohtu 10. aprilli 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassaator leidis, et ringkonnakohus kohaldas vääralt kohtumenetluse seaduse norme.

Apellatsioonikohus tühistas halduskohtu otsuse motiividel, millele ei osundatud

apellatsioonkaebuses. Tartu Halduskohtu otsus ei kahjustanud mitte mingil määral protsessi

kaasamata jäetud G.-E. Rosenbergi, L. Linkbergi ja K. Linkbergi õigusi ja huve.

Riigikohtu 9. juuni 1995. a. määrusega haldusasjas nr. III-3/1 -12/95 jäeti R. Linkbegi

kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-

3-51/95 muutmata. Riigikohtu määruse kohaselt ei oma tähtsust asjaolu, et esimese astme

halduskohtu otsus ei kahjustanud protsessi kaasamata jäetud kolmandate isikute õigusi ega huve, sest

kohtumenetlus ei pruugi lõppeda esimese astme kohtu otsuse tegemisega. Asja läbivaatamisel

apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses puuduks nimetatud isikutel võimalus osaleda

protsessiosalistena ja kaitsta oma õigusi, kuna need õigused kuuluvad HKS §-de 23, 24 ja 40 kohaselt

isikuile, kes olid protsessiosalised esimese astme kohtus.

Tartu Halduskohtu 27. mai 1996. a. otsusega tunnistati Tartu Linnavalitsuse 24. märtsi 1994. a.

korraldus nr. 259 täielikult seadusevastaseks ning kohustati Tartu Linnavalitsust vaadata asi uuesti

läbi ja teha uus otsus. Kohus leidis, et AS RE Projekti 14. detsembri 1993. a. koostatud ekspertiisiakti

kohaselt on Poe tn. 9/10 ehitise põhikonstruktsioonid (vundament, kandeseinad, vahelaed, katus)

säilinud 57, 3% ulatuses. Kuna ekspert ei olnud arvestanud ehitise põhikonstruktsioonina

välispiirdeid, polnud eksperdi arvamus kooskõlas ORAS §-ga 12 lg. 8 p. 2. Samuti ei olnud ekspert

kontrollinud, kas ehitise kubatuur on ümberehituste tõttu säilinud. Seetõttu oli põhjendatud kohtu

poolt korduva ekspertiisi määramine. Riigi Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 28. veebruari 1996.

a. ekspertiisiakti nr. 5 R/E ja 15. mai 1996. a. ekspertiisiakti nr. 30-R/E kohaselt on ekspertiiside

läbiviimisel kasutatud keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrusega nr. 16 kinnitatud

"Metoodiliste soovituste ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra hindamiseks",

mille punktis 3.10 on antud selgitus tingliku kubatuuri säilimise protsendi arvutamiseks. ORAS § 12

lg. 8 räägitakse ehitise põhiotstarbel kasutatavast kubatuurist, metoodilised soovitused selgitavad

ehitise "tingliku põhiotstarbelise kubatuuri säilimist" juhtumil, kui ehituslikus karbis viidi

võõrandamisjärgselt läbi suuri muudatusi, kuid selle tulemusena hoone kuju ja suurus säilis. Nende

ekspertiisiaktide alusel on Poe tn. 9/10 ehitise kubatuur sõjakahjustuste ja lammutustööde tagajärjel

vähenenud 70 % võrra ning seetõttu ei ole ehitis säilinud endisel individualiseeritaval kujul ORAS §

12 lg. 8 p. 1 tähenduses.

Tartu Halduskohtu 27. mai 1996. a. otsusele esitas R. Linkbergi esindaja apellatsioonkaebuse, milles

taotleti halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellandi arvates jättis kohus

tähelepanuta, et 28. veebruaril 1996. a. ja 15. aprillil 1996. a. ekspertiisiaktide tegemisel kasutatud

keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrusega nr. 16 kinnitatud "Metoodilisi soovitusi ehitiste

endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra hindamiseks" hakkasid kehtima aasta hiljem pärast

kaevatud korralduse vastuvõtmist.

Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 1996. a. otsusega tühistati Tartu Halduskohtu 27. mai 1996 a.

otsus, tehti asjas uus otsus ning jäeti R. Sideri, M. Lepneri ja S. Feldmani kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et halduskohus tõlgendas ORAS § 12 lg. 8 p. 1 vääralt. Selle seaduse sätte

kohaselt "ümberehituse mõiste ei hõlma sellist ehitamist, kus taastatakse osaliselt hävinenud hoone

endises kubatuurses mahus. Nimetatud sätte tähenduses saab kubatuuri muutumist ümberehituse tõttu

vaadelda ikkagi üksnes sellel alusel, kas ja millises ulatuses on võõrandamisjärgselt hoonet

ümberehitatud ja millises ulatuses on seetõttu suurenenud või vähenenud võõrandamisaegne

kubatuur. Väär on siinjuures lähtuda "hoone tingliku põhiotstarbelise kubatuuri muutusest" kubatuuri

muutuse suuruse hindamisel, kuivõrd juhul, kui hoone on võrreldes võõrandamisaegsega taastatud

endisel kujul ja mahus, tuleb hoone säilivuse hindamisel arvesse võtta üksnes selle

põhikonstruktsioonide asendamise astet (ORAS § 12 lg. 8 p. 2)." Ringkonnakohus leidis, et Tartu

Linnavalitsusel ei olnud võimalik lähtuda keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrusest nr. 16,

kuna see ei kehtinud veel vaidlustatud haldusakti vastuvõtmise ajal. Halduskohus on ebaõigesti

toetunud oma järeldustes 15. märtsi 1996. a. ekspertiisiaktis nr. 30 -R/E punktis 16 märgitule, et Poe

tn. 9/10 hoone kubatuur on sõjakahjustuste ja lammutustööde tagajärjel vähenenud ehk 70 % võrra.

Ringkonnakohus leidis, et hoone põhiotstarbel kasutatav kaubatuur on ümberehituste tõttu võrreldes

võõrandamisaegse kubatuuriga muutunud 10,8%. Seetõttu tuleb ORAS § 12 lg. 8 p. 1 alusel lugeda

ehitis säilinuks endisel individualiseeritaval kujul. Samuti leidis ringkonnakohus, et põhjendatud ja

asjas olevatele teiste tõenditega kooskõlas on samas ekspertiisiaktis esitatud järeldus, et Poe tn. 9/10

hoone põhikonstruktsioone on võõrandamise järgselt asendatud kokku vähem kui poole ulatuses.

4. novembril 1996 a. esitas R. Sider Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 1996. a. otsusele

kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus ning tunnistada

Tartu Linnavalitsuse 24. märtsi 1994. a. korraldus nr. 259 täielikult seadusevastaseks. Kassaator leiab,

et halduskohus on ORAS § 12 lg. 8 p. 1 tõlgendades õigesti leidnud, et ümberehituste mõiste hõlmab

ka taastamis-juurdeehitustöid. Kuna ORAS ei määratle ümberehituse mõistet, tuleb seaduse

tõlgendamisel lähtuda selle sõna tavapärasest tähendusest. Ümberehitamise all mõeldakse

üldtunnustatult hoone rekonstrueerimist, kusjuures eesmärgist olenevalt tehakse peale- ja

juurdeehitusi, muudetakse otstarvet, teostatakse moderniseerimist ehk ajakohastamist. Seetõttu on

selge, et Poe tn. 9/10 hoone, millest olid pärast sõda järel ainult varemed, taastamis- ja

juurdeehitustööd kujutavad hoone ümberehitamist. Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus TsKS

§ 313 lg. 1 ja 232 lg. 4. Ringkonnakohus ei ole motiveerinud, miks ta leidis, et esimese astme kohus

on seadust vääralt tõlgendanud. Ringkonnakohus pole millegagi põhjendanud oma väidet, et

ümberehituse mõiste ei hõlma sellist ehitamist, kus taastatakse osaliselt hävinenud hoone endises

kubatuurses mahus.

Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus tõlgendas

õigesti ORAS § 12 lg. 8 p. 1 ja p. 2. Poe tn. 9/10 asuv hoone on Tartu Linnavalitsuse 24. märtsi 1994.

a. korralduse nr. 259 alusel aktiga üle antud omandireformi õigustatud subjektidele.

G.-E. Rosenbergi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et väär on kassaatori väide, et Tartu

Halduskohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrust nr.

16. Halduskohus on otseselt viidanud kohtuotsuses sellele määrusele. Ekspertide poolt kasutatud

"tingliku põhiotstarbelise kubatuuri muutumine" ei tulene seadusest. Isegi juhul, kui

keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrus nr. 16 oleks kooskõlas seadusega, ei saa seda rakendada

antud vaidluses, sest Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldus võeti vastu enne nimetatud määruse

kehtima hakkamist.

R. Linkbergi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse samuti, et kassatsioonkaebus ei kuulu

rahuldamisele. Kassaatori väited, et ringkonnakohus rikkus kohtumenetluse norme, on

põhjendamatud. Ringkonnakohus on otsuses selgelt motiveerinud, miks esimese astme halduskohtu

otsus on ebaõige, millised halduskohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja miks ei saa hoone

ümberehitamist samastada hoone taastamisega.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Põhjendamatu on kassatori väide, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ORAS § 12 lg. 8 p. 1.

ORAS § 12 lg. 3 p. 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisele, kui see ei ole säilinud sama paragrahvi 8. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval

kujul. ORAS § 12 lg. 8 p. 1 alusel loetakse ehitised endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui

nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur on ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud mitte

rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes. Sellest sättest lähtuvalt tuleb

ehitise individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks võrrelda ehitise võõrandamise aegset

põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga. Omandireformi aluste seaduse kohaselt ei

oma tähtsust, et ehitise põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis.

Õige on Tartu Ringkonnakohtu järeldus, et antud kohtuasja lahendamisel ei kuulu kohaldamisele

keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrusega nr. 16 kinnitatud "Metoodilised soovitused

ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra hindamiseks". Poe tn 9/10

asuva hoone tagastamise omandireformi õigustatud subjektidele otsustas Tartu Linnavalitsus oma

korraldusega 24. märtsil 1994. a. Nimetatud korralduse alusel koostatud aktiga anti samal kevadel see

hoone üle õigustatud subjektidele. Keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a. määrusega nr. 16 kinnitatud

"Metoodilised soovitused ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra

hindamiseks" ei oma tagasiulatuvat jõudu. Linnavalitsuse vaidlustatud korraldusele saab anda

õigusliku hinnangu läbi nende üldaktide, mis kehtisid selle korralduse andmise ajal.

2. Põhjendamatu on kassatori väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsKS § 313 lg. 1 ja 232 lg. 4.

Tartu Ringkonnakohtu kaevatud otsus on kooskõlas TsKS §-dega 313 lg. 1ja 232 lg. 4.

Ringkonnakohtu otsuses on arusaadavalt ja küllaldaselt põhjendatud, miks halduskohtu järeldused

ORAS § 12 lg. 8 p. 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel on ebaõiged. Samuti on ringkonnakohtu otsuses

märgitud tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Apellatsioonikohus on hinnanud tõendeid

kogumis. Kolleegium leiab, et ei ole vaja tõenditele apellatsioonikohtus antud hinnangut muuta.

Eeltoodu alusel on kassatsioonkaebus ilmselt põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele.

Lähtudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

Jätta R. Sideri kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3-84/96 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 10. märtsil 1997. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Jüri Põld