3-2-1-25-97 · Riigikohus

3-2-1-25-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, kassaator

E. Käevarti ja tema esindaja vandeadvokaat V. Eerma ning vastustaja esindaja vandeadvokaat J. Oja

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 17. veebruaril 1997. a.

Ella Käevarti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

14. novembri 1996. a. otsuse Veiko Olluki hagis Ella Käevarti vastu ostu-müügilepingu

tühistamiseks ning ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks ning Ella Käevarti hagis Veiko

Olluki vastu testamendi kehtetuks tunnistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kuulus Tallinnas Lõikuse tn. 1 majavaldusest 3/5 mõttelist

osa Emilie Ollukile ja 2/5 mõttelist osa Vello Ollukile. 8. märtsil 1957. a. tehtud testamendiga

pärandas E. Olluk kogu oma vara pojale Vello Ollukile. 12. juunil 1992. a. paigutati E. Olluk Tallinna

Kiirabihaiglasse, kus ta 30. juunil 1992. a. tegi uue testamendi, millega pärandas kogu oma vara

pojapojale Veiko Ollukile. E. Olluk suri 2. juulil 1992. a. südame isheemiatõve tagajärjel. Vello Olluk

müüs 29. septembril 1992. a. temale kuulunud 2/5 mõttelist osa majavaldusest Ella Käevartile,

teatamata sellest Veiko Ollukile. 1992. a. detsembris esitasid Vello Olluk ja Veiko Olluk notarile

avaldused pärimisõiguse tunnistuse saamiseks.

1993. a. jaanuaris esitas Vello Olluk Tallinna Linnakohtule hagi Veiko Olluki vastu E. Olluki poolt

30. juunil 1992. a. tehtud testamendi kehtetuks tunnistamiseks. Hagi põhjenduste kohaselt ei olnud

E. Olluk 30. juunil 1992. a. enam võimeline testamenti tegema.

Veiko Olluk esitas 1993. a. jaanuaris Tallinna Linnakohtule hagi Vello Olluki ja E. Käevarti vastu

29. septembril 1992. a. sõlmitud ostu-müügilepingu tühistamiseks ning talle ostja õiguste ja

kohustuste ülekandmiseks. Veiko Olluk põhjendas oma hagi sellega, et kuna tema vanaema E. Olluk,

kes suri 2. juulil 1992. a., oli testamendiga pärandanud oma majaosa temale, siis on Vello Olluki

poolt majavalduse 2/5 mõttelise osa müümisel rikutud tema kui kaasomaniku TsK §-s 125 sätestatud

ostueesõigust.

7. detsembril 1993. a. tegi Vello Olluk testamendi, millega pärandas kogu oma vara E. Käevartile.

Vello Olluk suri 1. novembril 1994. a. Tema õigusjärglasena astus protsessi E. Käevart ning hagiasjad

liideti ühte menetlusse.

Tallinna Linnakohus jättis E. Käevarti hagi Veiko Olluki vastu testamendi kehtetuks tunnistamise

nõudes rahuldamata. Kohus rahuldas Veiko Olluki hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks Vello Olluki ja

E. Käevarti vahel sõlmitud ostu-müügilepingu. Otsuse motiivide kohaselt ei ole kindlaks tehtud, et

testaatori tahet enne surma mõjutati ning ta ei saanud aru oma teo tähendusest. Ka oli E. Olluk

1991. a. andnud Veiko Ollukile täisvolituse oma vara valitsemiseks ja käsutamiseks, mis kaudselt

kinnitab testaatori viimast tahteavaldust. Ostu-müügileping maja 2/5 mõttelise osa müügiks on

kehtetu algusest peale, sest 30. juunil 1992. a. tehtud testamendiga pärandati osa sellest majavaldusest

Veiko Ollukile. Tehing teostati vastuolus TsK §-ga 554 lg 1 enne kuuekuulise tähtaja möödumist

pärandi avanemise päevast ning sellega takistati Veiko Ollukil seaduslike õiguste kasutamist

kaasomandis. Ostja õiguste ja kohustuste ülekandmise nõuet ei saa rahuldada, kuna Vello Olluk on

kogu oma vara - sealhulgas 2/5 mõttelist osa majavaldusest - pärandanud testamendiga E. Käevartile.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osaliselt, rahuldas Veiko Olluki hagi ja kandis

Veiko Ollukile üle E. Käevarti kui ostja õigused ja kohustused 29. septembri 1992. a. sõlmitud ostu-

müügilepingu alusel. Ringkonnakohus leidis, et ostu-müügileping ei ole kehtetu TsK §-i 51 alusel.

Veiko Olluk esitas avalduse notariaalkontorile pärandi vastuvõtmiseks ning seega loetakse ta TsK

§ 551 lg 2 kohaselt pärandi vastu võtnuks. Samuti elas Veiko Olluk vaidlusaluses elamus. Seega

rikuti vaidlusaluse elamu 2/5 mõttelise osa müümisel TsK §-i 125 sätteid. Ringkonnakohus mõistis

E. Käevartilt Veiko Olluki kasuks kohtukuludena välja riigilõivu ja seoses õigusabiga kantud kulud

4720 krooni.

Kassatsioonkaebuses palub E. Käevart tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid. Kaebuse kohaselt oli kassaatori ja Vello Olluki

vaheline tehing kehtetu algusest peale, kuna see oli vastuolus TsK §-ga 554 lg 1. Kehtetu tehingu

alusel ei saa kellelegi õigusi ja kohustusi üle kanda. TsK §-i 125 lg 4 kohaselt võib ostja õigusi ja

kohustusi üle kanda tingimusel, et selle taotleja kannab ostuhinna ja ostuga tehtud kulutuste summa

enne kohtulikku arutamist kohtu deposiitkontole. Peale selle pärandas Vello Olluk testamendiga kogu

oma vara kassaatorile. Ringkonnakohus on pidanud mõjuvaks tõendiks E. Olluki poolt Veiko Ollukile

1991. a. detsembris antud volikirja, mis justkui näitaks E. Olluki soovi jätta oma vara Veiko Ollukile.

Kui E. Ollukil olnuks selline soov, siis võinuks ta samal ajal vormistada ka testamendi, kuna viibis

notari juures. Samuti leiab kassaator, et temalt on ebaõigesti välja mõistetud kohtukulud, kuna hagid

olid vastastikused ning ka tema pidi kasutama õigusabi.

Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja leiab, et kassaatori väited tehingu kehtetuse kohta on

arusaamatud ja välja rebitud TsK §-i 125 lg 4 kontekstist. Samuti ei ole asjakohane viide Vello Olluki

testamendile, sest ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli Vello Olluk elus. Kassaator ei ole esitanud

nõudeid pärandvara osas, samuti taotlust hagi tagamiseks ostu-müügilepingus näidatud summa

deponeerimisega kohtu arvele. Asjas kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et E. Olluk sai 30. juunil

1992. a. aru oma tegude tähendusest ning oli võimeline neid juhtima.

Kolleegiumi istungil palus kassaatori esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel,

vastustaja esindaja aga palus jätta kebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele TsKS §-i 347 p. 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Vaidlusaluse ostu-müügilepingu tegemise ajal olid ostueesõigus ja selle rikkumise tagajärjed

reguleeritud tsiviilkoodeksi sätetega. Tsiviilkoodeksi §-s 125 lg 1 oli sätestatud, et kui ühise omandi

osa müüakse kõrvalisele isikule, on teistel kaasomanikel eesõigus osta müüdav osa hinnaga, mille

eest see müüakse, ja muudel võrdsetel tingimustel, välja arvatud müük avalikul enampakkumisel.

Osundatud paragrahvi 3. lõike kohaselt oli kaasomandi osa müüja kohustatud kirjalikult teatama

teistele kaasomanikele oma osa müümise kavatsusest - ära näidates müüdava osa hinna ja muud

tingimused - ning müüjal oli õigus müüa oma osa kõrvalistele isikutele juhul, kui teised

kaasomanikud loobusid ostueesõigusest või ei kasutanud seda õigust elamu kohta ühe kuu jooksul

teate saamise päevast arvates. Ostueesõiguse rikkumisel võisid teised kaasomanikud pöörduda kolme

kuu jooksul kohtusse hagiga nendele ostja õiguse ja kohustuste ülekandmiseks (TsK § 125 lg 4).

Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et 29. septembril 1992. a. Vello Olluki poolt majavalduse 2/5

mõttelise osa müümisel E. Käevartile rikuti Veiko Olluki kui kaasomaniku ostueesõigust.

Ringonnakohus on aga TsK §-i 125 lg 4 kohaldamisel - Vello Olluki ja E. Käevarti vahel sõlmitud

ostu-müügilepingust tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel Veiko Ollukile - jätnud

muutmata linnakohtu otsuse osas, millega tunnistati ostu-müügileping kehtetuks. Kassaator on

kaebuses õigesti märkinud, et kehtetu tehingu alusel ei saa kellelegi õigusi ja kohustusi üle kanda.

Ostueesõiguse rikkumise tagajärjed olid sätestatud TsK §-s 125 lg 4. Seaduses ei nähtud

ostueesõiguse rikkumise tagajärjena ette tehingu kehtetust. Kehtetust lepingust ei teki õigusi ja

kohustusi ning seetõttu ei ole ka kellelegi midagi üle kanda. Samuti on kohus TsK §-i 125 lg 4 alusel

Veiko Ollukile vaidlusalusest lepingust tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel jätnud

tähelepanuta, et ostja õigused ja kohustused lähevad ostueesõigust teostavale isikule üle samas

mahus, nagu need olid esialgsel ostjal, s.t. ostueesõigust teostav isik astub lepingusse esialgse ostja

asemele. Kuna esialgne ostja E. Käevart oli lepingule allakirjutamisel tasunud müüjale Vello Ollukile

majaosa ostuhinna 15000 krooni ning maksnud riigilõivu 1500 krooni, siis oli TsK §-i 125 lg 4

kohaldamise eelduseks, et ka Veiko Olluk, kes taotles endale ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist,

oleks võrdselt E. Käevartiga täitnud lepingust tulenevad ostja kohustused ning vastava summa

E. Käevartile tasunud või deponeerinud. Apellatsioonikohtu otsuse järgi omandaks Veiko Olluk

majaosa teistel tingimustel kui E. Käevart, kuna viimane oli majaosa omandamise hetkeks ostuhinna

täielikult tasunud.

Väär on kassaatori seisukoht, et ostu-müügileping tehti vastuolus TsK §-i 554 lg 1 sätetega ning on

seetõttu TsK §-i 51 lg 1 kohaselt kehtetu kui seaduse nõuetele mittevastav tehing. Majavalduse

mõttelise osa müümisel ei ole rikutud TsK §-i 554 lg 1 sätteid, kuna lepingu kohaselt müüs Vello

Olluk temale kuulunud 2/5 mõttelist osa majavaldusest, mis ei olnud pärandvara. Seega on õige

ringkonnakohtu seisukoht, et ostu-müügileping ei ole kehtetu TsK §-st 51 tulenevalt.

Kasssaator vaidlustab apellatsioonikohtu otsust ka tõendite ebaõige hindamise tõttu. Vastavalt TsKS

§-le 336 lg 1 saab kassatsioonikohus asja läbivaatamisel kontrollida apellatsioonikohtu poolt

materiaalõiguse normide kohaldamise ja tõlgendamise õigsust ning protsessiõiguse normide

järgimist. Kassatsioonikohtul ei ole õigust tuvastada faktilisi asjaolusid (TsKS § 349 lg 2).

Kassatsioonkaebuses ei ole näidatud, milliseid protsessiõiguse norme on kohus tõendite hindamisel

rikkunud.

Kuna apellatsioonikohus muutis linnakohtu otsuse ja rahuldas Veiko Olluki hagi, siis oli kohtul TsKS

§-st 57 lg 6 lähtudes õigus muuta ka kohtukulude jaotust. Seoses sellega, et ringkonnakohtu otsus

kuulub Veiko Olluki hagi rahuldamise osas tühistamisele, tuleb tühistada apellatsioonikohtu otsus ka

kohtukulude väljamõistmise osas.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium,

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 1996. a. otsus Veiko Olluki hagi rahuldamise

ja kohtukulude väljamõistmise osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Ella Käevartile 11. detsembril 1996. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, A. Kull