3-1-1-19-97 · Riigikohus

3-1-1-19-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korrasl läbi kriminaalasja

I. L. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et I. L. tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a

otsusega KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaks aastat ning KrK

§ 195 lg 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega kolm aastat. KrK § 40 lg 1 järgi mõisteti kuritegude kogumi

eest lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati I. L. süüdi selles, et varem varavastaseid kuritegusid

toimepannud isikuna püüdis ta 19. juulil 1995. a Tallinnas X tänava maja nr Y juures sõiduauto Ford-Scorpio

aknaklaasi lõhkumise teel varastada auto salongist automagnetoola.

KrK § 195 lg 2 järgi tunnistati I. L. süüdi selles, et ta 30. aprillil 1996. a joobnud olekus huligaansel ajendil

Tallinnas Suur-Patarei tänava maja nr 29 juures lõi katki sõiduauto Ford-Taurus küljeklaasi maksumusega

4998 krooni ja auto salongis lõhkus paneeli maksumusega 10584 krooni. Sealsamas lõhkus I. L. huligaansel

ajendil veel sõiduauto Fiat-127 küljeklaasi õhuakna maksumusega 100 krooni.

Apellatsioonkaebuses taotles I. L. KrK § 195 lg 2 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist KrK § 195

lg 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 1996. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

28. oktoobri 1996. a otsus I. L.-i süüdimõistmises KrK § 195 lg 2 järgi ja lõpliku karistuse osas. I. L.

tunnistati süüdi KrK § 195 lg 1 järgi ja karistati arestiga kolm kuud ning KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti

lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohtulahendi

osalist muutmist põhjendas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellega, et kannatanule varalise kahju

tekitamise fakt iseenesest huligaansuse korral ei anna alust kvalifitseerida süüdlase tegu KrK § 195 lg 2 järgi

kui puuduvad mingid teised kvalifitseeritud ehk kuritahtliku huligaansuse tunnused.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitatud kassatsioonprotestis leitakse, et I. L.-i

poolt toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimine KrK § 195 lg 1 järgi ei ole õige, sest kuritahtlikuks teeb

võõra vara hävitamise, rikkumise, lõhkumise või purustamise see, kui tekitatakse märkimisväärne varaline

kahju või oma ulatuselt on selline tegevus suuremastaabiline. Rahalises väljenduses võiks protesti kohaselt

alata vastutus KrK § 195 lg 2 järgi nende huligaansuste puhul, kus vara hävitamise, rikkumise, lõhkumise või

purustamisega tekitatakse kannatanule oluline varaline kahju, s. o kahju, mis kuriteo toimepanemise ajal

ületab kümnekordselt vabariigi valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumpalga).

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, milles ta toetas protesti,

l e i d i s:

Tallinna Linnakohus on I. L.-i poolt 30. aprillil 1996. a toimepandu kvalifitseerinud kuritahtliku

huligaansusena KrK § 195 lg 2 järgi põhjendusega, et tema tegevus oli eriti jõhker seoses võõra vara

vigastamise ja hävitamisega ning oli seotud avaliku korra rikkumisega. Tühistades linnakohtu otsuse selle

kuriteo kvalifikatsiooni osas, ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegium motiveerinud, miks ta ei pea I. L.-i

tegevust eriti jõhkraks. Kohtuotsuse motiveerimata jätmine on vastuolus AKKS § 29 lg-s 4 sätestatuga ja

vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7 on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et huligaansuse piiritlemisel teistest kuritegudest

tuleb lähtuda põhimõttest, et huligaansusest raskemad kuriteod, mis on toime pandud huligaansel motiivil,

tuleb kvalifitseerida ainult vastava kuriteona, ideaalkonkurents huligaansusega puudub (näit KrK § 144).

Ning vastupidi, huligaansel motiivil toimepandud huligaansusest kergemad kuriteod on hõlmatud

huligaansuse koosseisust. Käesolevas asjas ei ole kohtud kaalunud, kas tegu tuleks kvalifitseerida vara

tahtliku hävitamise või rikkumisena huligaansel ajendil või huligaansusena, mis jämedalt rikkus avalikku

korda ja väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu.

I. L. on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Tallinna Linnakohtu 31. märtsi 1994. a otsusega

kahe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega. Selle karistuse kandmisest vabanes ta 21. veebruaril 1995. a

tingimisi enne tähtaega seitse kuud ja kaksteist päeva (tl 81). 19. juulil 1995. a pani I. L. toime uue kuriteo.

KrK § 55 lg 9 sätestab, et kui isik, kes vabastati karistusest tingimisi enne tähtaega, paneb ärakandmata

karistusasja kestel toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega või arestiga,

mõistab kohus temale karistuse vastavalt KrK § 41 sätetele.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3, § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 1996. a ja Tallinna

Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a otsus I. L. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks

Tallinna Linnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 18. veebruaril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher