3-1-1-18-97 · Riigikohus

3-1-1-18-97

KOHTUOTSUS

Eesti vabariigi nimel

Tartus 18. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik

Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Viktor Pajevski süüdistuses KrK § 117 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 1995. a. otsusega tunnistati V. Pajevski süüdi KrK § 116 järgi

suguühendusse astumise eest teadvalt nooremate kui neljateistkümne aastaste I. B ja V. B-ga ning

karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks poolkinnises vanglas.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 1996. a otsusega, viidates motiivide

puudumisest tingitud kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele, tühistati Tallinna Linnakohtu

30. oktoobri 1995. a. otsus osas, millega V. Pajevski oli süüdi tunnistatud KrK § 116 järgi V. B suhtes

toimepandu eest ja saadeti kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Tallinna Linnakohtu 26 juuni 1996. a määruses sedastati, et V. Pajevski on V. B suhtes toime pannud

hoopis KrK § 1151 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo ning sellega seoses saadeti kriminaalasi täiendavaks

kohtueelseks uurimiseks ja V. Pajevskile varem esitatud süüdistuse muutmiseks V. B suhtes

toimepandu osas.

Kohtueelse uurimise järgselt anti Tallinna Linnakohtu 28. augusti 1996. a määrusega V. Pajevski

kohtu alla V. B suhtes toimepandu eest süüdistuses KrK § 1151 lg 2 järgi.

Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a otsusega kvalifitseeriti V. Pajevski tegevus V. B suhtes

ümber KrK § 117 järgi ja V. Pajevskit karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 3 alusel

loeti V. Pajevskile mõistetud karistus kaetuks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

10. jaanuari 1996. a otsusega mõistetud karistusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti V. Pajevskile

vabadusekaotus kolmeks aastaks poolkinnises vanglas.

Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a otsuse tühistamist

V. Pajevski süüditunnistamises KrK § 117 järgi ja tema süüditunnistamist KrK § 1151 lg 2 järgi.

Samuti taotles prokurör KrK § 40 lg 3 alusel V. Pajevskile viieaastase vabadusekaotuse mõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20 detsembri 1996. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a otsus V. Pajevski süüdistunnistamises KrK § 117 järgi ja ta mõisteti

selles süüdistuses õigeks. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuses

märgiti, et esimese astme kohus, andes 28. augusti 1996. a määrusega V. Pajevski kohtu alla

süüdistatuna KrK § 115 1 lg 2 järgi ning tunnistades ta 28. oktoobril 1996. a süüdi KrK § 117 järgi,

jättis tähelepanuta, et kriminaalasjas (tl 110) on juurdlusasutuse tühistamata määrus

V. Pajevki suhtes süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi kriminaalasja lõpetamise kohta KrMK

§ 5 lg 1 p-s 2 sätestatud alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsuse peale on esitanud

kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kassaator leiab, et V. Pajevski

õigeksmõistmine V. B suhtes toimepandud tegude osas on tingitud formaal-juriidilisest lähenemisest,

ilma faktiliselt toimepandud tegu arvestamata. Kassaator rõhutab, et V. Pajevski kriminaalvastutusele

võtmisest keeldumine toimus konkreetsete kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi, leides, et tema

tegudes puuduvad nende paragrahvide järgi kvalifitseeritavate tegude tunnused. See iseenesest aga ei

tingi kassaatori arvates teo kui sellise mittetoimepanekut. Seega leiab prokurör, et V. Pajevski

õigeksmõistmine kuriteos, mis on sisuliselt aset leidnud ning ka kohtulikul arutamisel tõendamist

leidnud, üksnes motiivil, et hetkeseisuga oli sama paragrahvi järgi tema suhtes tehtud kriminaalasja

lõpetamise määrus tühistamata, ei ole aktsepteeritav. Kassaator rõhutab, et kõnealuse määruse

tühistamata jätmist tuleb vaadelda kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena, mis on takistanud

seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Antud konkreetsel juhul tuleb kassaatori arvates uuel

asja arutamisel esimese astme kohtus anda prokurörile võimalus sellise eeluurimisel aset leidnud vea

parandamiseks. Kokkuvõtvalt taotleb prokurör Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsuse tühistamist V. Pajevki

süüdistusasjas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist

Tallinna Linnakohtusse uueks arutamiseks.

Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Samas aga prokurör

möönis, et Tallinna Linnakohtu 26. juuni 1996. a määrusega on kohus juba loonud prokurörile kõik

tingimused juurdlusasutuse määrus tühistamiseks, millega V. Pajevki suhtes lõpetati kriminaalasjas

menetlus süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi. Kummatigi ei pidanud prokurör vajalikuks seda

võimalust kasutada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri

seletuse,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsus on seaduslik ja

põhjendatud ega kuulu tühistamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga selles, et V. Pajevski

õigeksmõistmine V. B suhtes toimepandud tegude osas on tingitud formaal-juriidilisest lähenemisest,

ilma faktiliselt toimepandud tegu arvestamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et

mingi kuriteotunnustega teo saab lugeda faktiliselt toimepanduks alles siis, kui kohus loeb sellise teo

toimepanemise tõendatuks. Samas saab kohus lugeda mingi teo toimepanemise tõendatuks vaid siis,

kui isik on vastava teo toimepanemises süüdistatuna kohtu alla antud ja kui puuduvad KrMK § 5 lg-

s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsuses sedastati põhjendatult,

et esimese astme kohus, andes 28. augusti 1996. a määrusega V. Pajevski kohtu alla süüdistatuna KrK

§ 115 1 lg 2 järgi ning tunnistades ta 28. oktoobril 1996. a süüdi KrK § 117 järgi, jättis tähelepanuta,

et on tühistamata kriminaalasjas menetluse lõpetamise määruse V. Pajevski süüdistuses KrK §-de

1151 ja 117 järgi. Seega leidis ringkonnakohus igati põhjendatult, et esimese astme kohus rikkus

V. Pajevski süüditunnistamisel KrK § 117 järgi KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatut.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

20. detsembri 1996. a otsuses väljendatud seisukohaga, et apellatsioonikohus võib AKKS § 33 alusel

saata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui ta tuvastab ühe AKKS

§ 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse rikkumise. Kuna KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatu

rikkumine ei sisaldu ülalnimetatud loetelus, siis puudus ringkonnakohtul võimalus saata kriminaalasi

uueks arutamiseks esimese astme kohtule ning sellises olukorras oli ainuvõimalik korrektne õiguslik

lahendus V. Pajevski õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 117 järgi.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a otsus Viktor Pajevski

süüdistusasjas jätta muutmata.

Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 18. veebruaril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Herbert Lindmäe

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher