3-2-1-21-97 · Riigikohus

3-2-1-21-97

M Ä Ä R U S

Tartus 14. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, avaldajate

esindaja vandeadvokaat K. Kägi ja vastustaja esindaja vandeadvokaat I. Tederi osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 10. veebruaril 1997. a.

Jüri Estami, Villu Müüripeali ja Eldur Parderi erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 21. oktoobri 1996. a. määruse, millega keelduti menetlusse võtmast J. Estami,

V. Müüripeali ja E. Parderi avaldust tunnistada Lennart Meri poolt Vabariigi

valimiskomisjonile antud süümevanne tõele mittevastavaks.

J. Estam, V. Müüripeal ja E. Parder esitasid Tallinna Linnakohtule avalduse tunnistada Lennart Meri

poolt Vabariigi valimiskomisjonile antud süümevanne tõele mittevastavaks. Linnakohus keeldus

TsKS § 148 lg 1 p. 1 alusel avalduse menetlusse võtmisest, kuna see ei kuulu kohtu pädevusse. TsKS

§ 1 lg 1 ja 2 kohaselt lahendavad linna ja maakohtud tsiviilasju, tsiviilasjadena mõistetakse aga

tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu määruse muutmata, täpsustades, et vaidlus ei kuulu

tsiviilkohtupidamise korras asju läbivaatava kohtu pädevusse. Määruse kohaselt ei kujuta

süümevande vaidlustamine endast varaliste suhetega või nendega lähedalt seotud iseloomuga

vaidlust. Ta ei ole ka perekonna- või tööõigussuhetest tulenev või erimenetluse korras läbivaadatav

asi. Seadus süümevande andmise korra kohta ei näe ette selle vaidlustamist tsiviilkohtupidamise

korras. TsKS §-i 1 tekstist tulenevalt ei saa kohus tsiviilkohtupidamise korras lahendada asju, mille

kohta seadus seda otseselt ei sätesta. Ebatäpne on väide, et vaidlus ei kuulu kohtu pädevusse. Praegu

ei ole neid vaidlusi antud tsiviilkohtupidamise korras asju läbivaatavate kohtute pädevusse. Tegemist

on seaduse puudulikkusega ning maa- ja linnakohtul ning apellatsioonikohtul ei ole õigust ise seda

lünka täita.

Erikaebuses palutakse ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega erikaebus

rahuldada. Kaebuse kohaselt on vastavalt põhiseaduse §-le 15 igaühel õigus oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral pöörduda kohtusse. Linnakohtu ja apellatsioonikohtu määrustega on kassaatoritelt

võetud võimalus vaidlustada kohtus isiku poolt antud süümevannet. Ringkonnakohtu viide TsKS §-le

1 ei ole põhjendatud. TsKS § 1 lg 2 ei anna arutatavate asjade ammendavat loetelu ning lg 4 ei keela

mistahes vaidluse menetlusse võtmist. Kassaatorid leiavad, et eraldi menetluskord ei ole vajalik, kuna

süümevande vaidlustamise käigus on tõendamise menetlus sama, mis igas tsiviilasjas, aga ka haldus-

või kriminaalasjas. Ringkonnakohus ei ole sisuliselt motiveerinud, miks ei saa süümevannet

vaidlustada tsiviilkohtupidamise seadustiku kohaselt.

Vastustaja leiab, et põhiseaduse kohaselt kuulub menetluskorra sätestamine üksnes Riigikogu

pädevusse.

Kolleegiumi istungil palus avaldajate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada. Vastustaja esindaja

leidis, et süümevande vaidlustamise lahendamine kuulub kohtu pädevusse, kuid esitatud kujul ei ole

erikaebus ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus on õige ja alus selle tühistamiseks puudub.

Süümevande andmise kohustus on seaduses nimetatud isikutele pandud Eesti Vabariigi põhiseaduse

rakendamise seaduse §-s 6. Samas nähakse ette võimalus kohtus tuvastada, et süümevandega

kinnitatu ei vasta tõele. Eesti Vabariigi seadus süümevande andmise korra kohta reguleerib

süümevande andmise korda ja süümevandega kinnitatu sisu ning annab võimaluse vaidlustada

süümevannet kohtus. Millises kohtus ja millises menetluskorras süümevande vaidlustamine toimub,

seda seadus ei reguleeri.

TsKS § 1 lg 1 kohaselt lahendavad maa- ja linnakohtud tsiviilasju. Sama sätte lg 2 kohaselt on

tsiviilasjadeks selle seadustiku tähenduses tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlused.

Süümevande andmise kohustus ja selle vaidlustamise võimalus ei tulene tsiviil- ega tööõigussuhtest.

TsKS § 1 lg 4 kohaselt lahendab kohus - maa- ja linnakohus - ka teisi seadusega kohtu pädevusse

tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Eesti Vabariigi seadus süümevande andmise

korra kohta ei anna süümevande vaidlustamise asja lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kuna

TsKS §-s 148 lg 1 p. 1 mõeldakse kohtu all maa- ja linnakohut, siis on ringkonnakohus õigesti

leidnud, et süümevande vaidlustamise avaldus ei kuulu kohtu - maa- ja linnakohtu - pädevusse ning

osundatud alusel keeldunud selle menetlusse võtmisest ja tagastanud.

Ringkonnakohus pole aga järginud TsKS §-s 148 lg 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt keeldudes

avalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et see ei kuulu maa- ja linnakohtu pädevusse, tuleb määruses

märkida, kuhu avaldaja peab pöörduma.

Süümevande andmise kohustus tuleneb otse seadusest. Seadused, mis panevad isikule kohustuse anda

süümevanne, kuuluvad avaliku õiguse valdkonda. Süümevande andmise kohustus ja ka õigus selle

vaidlustamiseks on kehtestatud avalikes, mitte aga erahuvides. Seega on tegemist avalik-õigusliku

vaidlusega. Kuna HKS § 4 lg 2 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse ka muu avalik-õigusliku

vaidluse lahendamine, siis süümevande vaidlustamise lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

Kuna vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, siis pole asjakohased kassaatorite väited,

et neilt on võetud põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigus pöörduda kohtusse.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. oktoobri 1996. a. määrus jätta muutmata ja

erikaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull