3-2-1-17-97 · Riigikohus

3-2-1-17-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, hageja esindaja

vandeadvokaat K. Kägi, kostja esindaja vandeadvokaat T. Bekkeri ja kolmanda isiku esindaja

vandeadvokaat J. Aule osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 3. veebruaril 1997. a.

AS-i PÕZ kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri

1996. a. otsuse Harju Teedevalitsuse hagis AS-i PÕZ vastu 44976 krooni saamiseks.

10. jaanuaril 1996. a. esitas Harju Teedevalitsus Tallinna Linnakohtusse hagi AS-i PÕZ vastu.

Hagiavalduse kohaselt toimus 4. jaanuaril 1995. a. Harju maakonnas Rae vallas Jüri asula juures

asuval ringteel liiklusõnnetus, milles osalesid kostjale kuuluv veoauto ZIL-130-76 ning AS-le

Alexela kuuluv kütuseveok VOLVO F-1225. Liiklusõnnetuse põhjustas kostja autojuht Ivan Salii, kes

läbis kurvi liiga suure kiirusega, mille tagajärjel tema juhitud veoautole paigutatud mittevastavalt

kinnitatud treipink kukkus AS-i Alexela veoki kabiini ja haagise vahele. Saadud löögist paisuks

haagis ümber ning sellest voolas välja 10907 kg naftat. Tuginedes TsK §-le 458, nõudis hageja

õlireostuse ja teekahjustuste likvideerimise kulude hüvitamist 44976 krooni suuruses summas.

Kohtumenetluse käigus vähendas hageja oma nõuet ning palus kostjalt välja mõista 16549 krooni ja

80 senti. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et I. Salii ei ole süüdi liiklusõnnetuse tekitamises ning

seetõttu ei kuulu hagi rahuldamisele. Samal põhjusel palus jätta hagi rahuldamata I. Salii, kes oli

asjasse kaasatud kolmanda isikuna kostja poolel.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt kuulub kahju suurema ohu allika valdaja poolt

hüvitamisele osas, mis on tõendatud. Kohustus tõendada kahju olemasolu ja suurust lasub kannatanul.

Hageja poolt esitatud kirjalikud tõendid - kalkulatsioonid kui esialgsed arvutused eeldatava kahju

suuruse kohta - ei saa olla tõenditeks, mis kinnitavad, et hagejale tekitati 4. jaanuaril 1995. a.

toimunud liiklusõnnetusega kahju hagetavas suuruses. Peale selle ei ole hageja tõendanud

põhjuslikku seost tekitatud kahju ja suurema ohu allika toime vahel ning suurema ohu allika valdaja

õigusvastast käitumist.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 16549 krooni ja 80 senti ning riigilõivu. Ringkonnakohus leidis, et TsK § 458

kohaselt järgneb suurema ohu allika valdaja vastutus ka kahe suurema ohu allika poolt ühiselt

tekitatud kahju eest ning TsK § 459 kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu ees

solidaarselt. TsK § 188 lg 1 võimaldab hagejal esitada nõuet ka ühe võlgniku vastu. Asjas on

tõendatud, et Jüri asula juures asuval ringteel põhjustasid reostuse ühiselt veoauto ZIL-130-76 ning

kütuseveok VOLVO F-1225. Linnakohtu seisukoht, et hageja poolt esitatud kalkulatsioon on

eeldatava kahju arvestus, on ekslik. Selline järeldus ei tulene kalkulatsioonist ega muudest tsiviilasja

materjalidest. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid kahju suuruse kohta ega tõendeid, millest nähtuks, et

tegelikud kulutused oleksid olnud väiksemad. Kostja on omaks võtnud, et liiklusõnnetuse tagajärjel

kütus teele voolas.

Kassatsioonkaebuses palub AS PÕZ tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et apellatsioonikohtu otsusega on kogu vastutus

pandud AS-le PÕZ, kuigi liiklusõnnetuses osales kaks suurema ohu allikat ning kummagi valdaja süü

ei ole leidnud tuvastamist. AS-i Alexela kui teise liiklusõnnetuses osalenud suurema ohu allika

valdajat ei ole protsessi kaasatud, tema varalise vastutuse ulatust ei ole määratletud ning tal ei ole

olnud võimalust vaidlustada kahju suurust ja tekkimise põhjusi. Kassaator leiab, et kuna tegemist on

kahe suurema ohu allika poolt tekitatud kahjuga, oleks kohus pidanud lahendama ka süü küsimuse,

sest ühe valdaja süü puhul hüvitab tekitatud kahju süüdlane, mõlemapoolse süü korral aga määratakse

hüvitise suurus vastavalt igaühe süüle.

Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegiumi istungil palusid kostja ja kolmanda isiku esindajad kassatsioonkaebuse rahuldada, hageja

esindaja aga palus jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks. TsKS § 336 lg 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse

alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning

järginud protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuses ei vaidlustata protsessiõiguse normide järgimist

apellatsioonikohtu poolt faktiliste asjaolude tuvastamisel ning kassaator möönab, et kahju tekitati

kahe suurema ohu allika poolt. Suurema ohu allika poolt tekitatud kahju hüvitamist reguleerib TsK

§ 458. Nimetatud sätte kohaselt organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema

ohuga lähikonnale, on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei

tõenda,et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega kuulub suurema ohu

allika poolt tekitatud kahju suurema ohu allika valdaja poolt kannatanule hüvitamisele valdaja süüst

olenemata. Kostja ei tõendanud, et kahju tekkis vääramatu jõu või hageja (kannatanu) tahtluse

tagajärjel. Seetõttu ei olene AS-i PÕZ vastutus hageja ees sellest, kas ka kütuseveoki VOLVO F-1225

valdaja oma õigusvastase käitumisega põhjustas hagejale kahju. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt

tekkis kannatanul kahju kahe suurema ohu allika koosmõjul. Tulenevalt TsK §-st 459 kannavad koos

kahju tekitanud suurema ohu allikate valdajad kannatanu ees solidaarset vastutust. Lähtudes TsK §-st

188 lg 1, on kannatanul õigus nõuda kahju täielikku hüvitamist ka ainult ühelt kahju tekitanud

suurema ohu allika valdajalt. Seega on apellatsioonikohus kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti.

Hagi oli esitatud AS-i PÕZ kui ühe ühiselt kahju tekitanud suurema ohu allika valdaja vastu. Kostja

kütuseveoki VOLVO F-1225 valdaja kaasamist asjasse ei taotlenud. Kohtul puudus kohustus omal

algatusel kütuseveoki VOLVO F-1225 valdaja asjasse kaasamiseks, kuna tema õiguste ja kohustuste

üle ei otsustatud ning selles asjas kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ja õigussuhted ei mõju tema

õigustele ja kohustustele kummagi poole suhtes. See, et teise suurema ohu allika valdajal ei olnud

võimalust vaidlustada kahju suurust ja tekkimise põhjusi, ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamisele.

TsKS § 91 lg 2 kohaselt asjaolud, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei vaja

tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Kütuseveoki VOLVO F-

1225 valdaja ei ole selles asjas protsessiosaline ning tal on võimalik vaielda kahju suuruse ja

tekkimise põhjuste üle siis, kui tema vastu nõue või kohtusse hagi esitatakse.

Väär on kassaatori seisukoht, et kuna asjas on kannatanule tekitatud kahju kahe suurema ohu allika

poolt, oleks kohus pidanud lahendama suurema ohu allikate valdajate süü küsimuse, sest ühe valdaja

süü puhul hüvitab tekitatud kahju süüdlane, mõlemapoolse süü korral aga määratakse hüvitise suurus

vastavalt igaühe süüle. Kahe suurema ohu allika koosmõjul tekkis kahju Harju Teedevalitsusel, kes

ise ei olnud kummagi kahju tekitanud suurema ohu allika valdaja ning seetõttu vastutavad temal

tekkinud kahju eest mõlema suurema ohu allika valdajad solidaarselt, olenemata nende süüst. Kahju

tekitanud suurema ohu allikate valdajate süü omab tähtsust nende omavahelises vaidluses.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, A. Kull