3-2-1-3-97 · Riigikohus

3-2-1-3-97

M Ä Ä R U S

Tartus 6. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja T. Vernik,

pankrotihalduri esindaja vandeadvokaat A.-H. Raigi ning RE Tallinna Sadam ja Vabariigi Valitsuse

esindaja vandeadvokaat J. Raidla osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 27. jaanuaril 1997. a.

RAS-I Ookean pankrotihalduri Aivar Leismanni erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 5. septembri 1996. a. määruse hagi tagamise osaliseks tühistamises RAS

Ookean pankrotihalduri hagis RE Tallinna Sadam ja Vabariigi Valitsuse vastu Vabariigi

Valitsuse 7. jaanuari 1992. a. määruse nr. 2 "Tallinna Merekalasadama üleandmise kohta"

kehtetuks tunnistamiseks ja varade tagasivõitmiseks pankrotimenetluses.

RAS-i Ookean pankrotihalduri poolt Tallinna Linnakohtule RE Tallinna Sadam ja Vabariigi Valitsuse

vastu esitatud hagis nõuti Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a. määruse nr. 2 "Tallinna

Merekalasadama üleandmise kohta" kehtetuks tunnistamist ja RE Tallinna Sadam kohustamist

tagastama pankrotivõlgnikule RAS Ookean vara, mis oli RE-le Tallinna Sadam nimetatud määruse

alusel üle antud. Muude hagi tagamise abinõude hulgas paluti keelata RE-l Tallinna Sadam, Teede- ja

Sideministeeriumil ning Tallinna Linnavalitsusel toimingud, mis on suunatud RE-le Tallinna Sadam

Kopli sadama territooriumil üleantud hoonete ja rajatiste aluse ning teenindusmaa jätmisele riigi

omandisse. Tallinna Linnakohtu 12. juuni 1996. a. hagi tagamise määrusega keelati RE-l Tallinna

Sadam, Vabariigi Valitsusel ja Tallinna Linnavalitsusel kõik toimingud, mis on suunatud Kopli

sadama territooriumil asuvate hoonete ja rajatiste aluse ja teenindusmaa jätmisele Eesti Vabariigi

omandisse. Kohus leidis, et hageja taotlus hagi tagamiseks on põhjendatud. Hagi tagamata jätmine

võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. septembri 1996. a. määrusega tühistati Tallinna

Linnakohtu 12. juuni 1996. a. määrus hagi tagamise abinõuna eeltoodud keelu rakendamise osas ja

vastav taotlus jäeti rahuldamata. Apellatsioonikohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohus

küllaldaselt põhjendamata keelanud toimingud, mis on suunatud Kopli sadama territooriumil asuvate

hoonete ja rajatiste aluse maa ja teenindusmaa jätmisele riigi omandisse. Selline keeld on ka sisult

arusaamatu, kuna vaidlusalune maa on ka praegu riigi omandis ja ei selgu, milliseid toiminguid

sellega võib ja peab tegema. Samuti on kohus hagi tagamisel väljunud hageja taotluse raamidest:

hageja ei taotlenud keelu kehtestamist Vabariigi Valitsuse tegevuse suhtes. Samuti leiti, et kohus pole

kaalunud, kas kõik hageja nõuded kuuluvad läbivaatamisele tsiviilkohtupidamise korras ja vajavad

hagi tagamist.

Erikaebuses palutakse ringkonnakohtu määrus tühistada ja uue määrusega jätta Tallinna Linnakohtu

määrus muutmata. Kaebuses leitakse, et vaidlusaluse keelu rakendamine tuleneb materiaalõiguse

normidest, mis reguleerivad maa riigi omandisse jätmisel tekkivaid suhteid. Vaidlusaluse maa

jätmisel riigi omandisse muutuvad tagasivõidetavad ehitised maatüki oluliseks osaks

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 13 lg.1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 16

kohaselt ning nende käive vallasasjana pole enam võimalik. Hagi tagamise abinõu eesmärgiks oli

tagasivõidetava vara säilitamine vallasasjana, kuna kinnisasja tagasivõitmiseks pankrotivarasse

puudub alus. Samuti leitakse, et kuna Vabariigi Valitsus on tsiviilasjas protsessiosaline ja

kõrgemalseisev organ Teede- ja Sideministeeriumi suhtes, siis oli kohus õigustatud rakendama ka

keeldu Vabariigi Valitsuse suhtes. Sel asjaolul pole aga sisulist tähtsust hagi tagamise põhjendatuse ja

seaduslikkuse lahendamisel.

Vastustaja RE Tallinna Sadam esindaja palub erikaebuse rahuldamata jätta. Vastuses leitakse, et

riigile kuuluva maa jätmine riigi omandisse ei takista Kopli sadama vara võimalikku tagasivõitmist ja

pankrotimenetluses realiseerimist. Ehitiste tagasivõitmisel pankrotivarasse ja realiseerimisel on AÕS

RakS § 15 alusel ehitiste omanikul õigus nõuda enda kasuks hoonestusõiguse seadmist. Vaidlusalune

hagi tagamise abinõu on suunatud soodsate tingimuste loomisele tagasivõidetava vara müügiks

pankrotimenetluses. Vara realiseerimine pankrotimenetluses ei ole antud asjas kohtuotsuse täitmise

sisuks. Kohtuotsuse täitmise sisuks selles asjas on vara tagasivõitmine pankrotivarasse.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et hagi tagamiseks kohaldatud keeld on sisult arusaamatu, kuna vaidlusalune

maa on ka praegu riigi omandis ja ei selgu, milliseid toiminguid sellega võib või peab tegema.

Pankrotimenetluses tagasivõidetavaks varaks on antud juhul ehitised kui vallasasjad. Seega hagi

tagamise eesmärgiks on nende ehitiste säilitamine vallasasjana. Äriseadustiku §-s 507 lg 2 on

sätestatud, et enne käesoleva seadustiku jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud ettevõtetele,

mida pole ettevõtjana sätestatud selles seadustikus, kohaldatakse nende ettevõtete kohta käivates

õigusaktides sätestatut. Eesti Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1990. a. määrusega nr. 140 kinnitatud Eesti

Vabariigi Riigiettevõtte põhimääruse p. 3 kohaselt on riigiettevõte juriidiline isik, ta valdab, kasutab

ja käsutab talle antud Eesti Vabariigi omandit seadusandluses ettenähtud ja ettevõtte põhikirjas

kindlaksmääratud piires. Seega RE-le Tallinna Sadam üleläinud vaidlusaluste ehitiste omanikuks on

riik. Ehitise kui vallasasja õiguslikku saatust maareformi perioodil reguleeritakse AÕS RakS-s. Selle

seaduse §-i 13 lg 1 kuni 6. juunini 1996. a. kehtinud redaktsiooni kohaselt muutus riigile kuuluv

ehitis maatüki oluliseks osaks maa riigi omandisse jätmise otsuse jõustumisega. Sama sätte 7. juunil

1996. a. jõustunud redaktsiooni kohaselt muutub riigi omandisse jäetud maal asuv riigile kuuluv

ehitis maa oluliseks osaks maa riigi maakatastris registreerimisega. Seega riigi omandisse jäetud maa

registreerimisega riigi maakatastris muutuvad sellel maal asuvad riigile kuuluvad ehitised maa

oluliseks osaks. AÕS § 15 lg 2 kohaselt asi ja tema olulised osad ei või olla erinevate õiguste ja

kohustuste esemeks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses ei sätestata, et pärast ehitiste

muutumist riigile kuuluva maa oluliseks osaks saaks neid ehitisi vallasasjana maatükist eraldada.

Seega pärast vaidlusaluste ehitiste muutumist maatüki oluliseks osaks pole võimalik nende

tagasivõitmine pankrotivarasse vallasasjana. Ringkonnakohtu lahendi tegemise ajal reguleeris maa

riigi omandisse jätmise korda Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1995. a. määrusega nr. 94 kinnitatud "Maa

riigi omandisse jätmise kord" (edaspidi "kord"). Käesoleval ajal reguleerib seda Vabariigi Valitsuse

3. septembri 1996. a. määrusega nr. 226 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise kord". Selle korra

p.-s 14 ja 15 on sätestatud riigi omandisse jäetava maa riigi maakatastris registreerimise korraldaja.

Sama korra p.-s 4 on määratud maa riigi omandisse jätmise taotlejate ring ning p.-s 5 maa riigi

omandisse jätmise otsustajad.

Hageja taotles toimingute tegemise keelamist, mis on suunatud maa riigi omandisse jätmisele. Kuna

Vabariigi Valitsus oli vana korra ja on ka uue korra järgi teatud juhtudel maa riigi omandisse jätmise

otsustaja, siis on ringkonnakohus põhjendamatult tühistanud linnakohtu määruse motiivil, et hagi

tagamise taotluses ei nõutud keelu kehtestamist Vabariigi Valitsuse suhtes.

TsKS § 336 lg 4 kohaselt pole kassatsioonikohus seotud kaebuse piiridega, kui alama astme kohus on

rikkunud sama seadustiku §-i 318 lg 1 sätteid. TsKS §-i 318 lg 1 p. 1 rikkumisele võib viia

ringkonnakohtu määruses sisalduv suunis kaaluda, kas kõik hageja nõuded kuuluvad läbivaatamisele

tsiviilkohtupidamise korras. Tsiviilkolleegium peab selles osas vajalikuks selgitada järgmist. Hageja

leidis, et varade üleandmisega kahjustati teadlikult võlausaldajate huve PankrS §-s 43 lg 1 p. 3 toodud

asjaoludel. Pankrotimenetluses vara tagasivõitmise hagi lahendamine on tsiviilõiguslik vaidlus, mis

kuulub lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras maa- või linnakohtus. Seega HKS § 3 lg 2 p. 1

kohaselt on linnakohus tagasivõitmise hagi lahendamisel pädev võtma seisukohta ka Vabariigi

Valitsuse vaidlustatud määruse kohta.

Kolleegium jätab tähelepanuta vastustajate esindaja väite kohtuistungil, et kuna Vabariigi Valitsuse

11. oktoobri 1996. a. määrusega nr. 246 on kinnitatud eraõigusliku juriidilise isiku AS-i Tallinna

Sadam põhikiri, siis vaidlusalused ehitised on eraõigusliku juriidilise isiku omandis ja nende näol

pole tegemist enam riigile kuuluva varaga, mis AÕS RakS § 13 lg 1 kohaselt muutuks maatüki

oluliseks osaks maa riigi maakatastris registreerimisega. Nimetatud väide jääb tähelepanuta, sest

vastustaja pole tõendanud, et ümberkujundamisel moodustatav AS Tallinna Sadam oleks kantud

äriregistrisse ja riigile kuuluvad ehitised oleks üle antud nimetatud aktsiaseltsi omandisse.

Juhindudes TsKS §-st 346 p.2, kolleegium

m ä ä r a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. septembri 1996. a. määrus osas,

millega tühistati Tallinna Linnakohtu 12. juuni 1996. a. määrusega kehtestatud keeld

toimingute tegemiseks, mis on suunatud hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks

vajaliku maa jätmisele riigi omandisse ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule.

Erikaebus rahuldada.

Tagastada RAS-le Ookean 4. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada krooni).

Eesistuja H. Jõks

Liikmed A. Kull, T. Vernik