3-1-1-13-97 · Riigikohus

3-1-1-13-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

D. Z. süüdistuses KrK § 107 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D. Z. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Narva Linnakohtu 2. septembri 1996. a otsusega tunnistati D. Z. süüdi

KrK § 107 lg 1 järgi ja teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega. Lugedes karistusaja hulka

eelvangistusaja, mõisteti D. Z. lõplikuks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 20 päeva vabadusekaotust

poolkinnises vanglas.

D. Z. tunnistati süüdi selles, et ta 21. augustil 1995. a kella 1.30 paiku lõi kohalekutsutud turvamehena E.

baaris Narvas X tn 1 R. P. rusikaga pähe ning peksis põrandale kukkunud kannatanut jalaga. D. Z. tekitas

seeläbi R. P. kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt üliraske kehavigastuse: koljupõhimiku ja koljuvõlvi

luude murru oimu piirkonnas ning peaajupõrutuse.

Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid kohtualune D. Z. ja tema kaitsja Albert Kazikov apellatsioonkaebuse.

Kaebustes taotleti D. Z. süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 111 järgi.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 1996. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu

2. septembri 1996. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid süüdimõistetu D. Z. ja tema kaitsja

vandeadvokaat A. Jaroslavski kassatsioonkaebused.

Süüdimõistetu D. Z. väidab kassatsioonkaebuses, et tal puudus tahtlus tekitada kannatanu R. P. üliraskeid

kehavigastusi. Kuna kehavigastused tekitati ettevaatamatult, taotleb D. Z. talle süüksarvatud teo

ümberkvalifitseerimist KrK § 111 järgi.

D. Z. ei pea õigeks, et tema süüdimõistmisel on nenditud vastutust kergendavate asjaolude puudumist, kuigi

ta ilmus süü ülestunnistamisele. Samuti ei ole arvestatud vastutust kergendavate asjaoludena tema positiivset

iseloomustust töökohalt ja asjaolu, et ta on varem kohtulikult karistamata.

Süüdimõistetu D. Z. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski kassatsioonkaebuses väidetakse, et

ringkonnakohtu otstuses puuduvad motiivid, mille alusel saab teha järelduse selle kohta, et D. Z. on süüdi

üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises. Ringkonnakohtus kuulati vastavalt KrMK §-le 250 üle

kohtumeditsiiniekspert Oleg Panov, kelle ütluste kohaselt on kannatanu R. P. kehavigastused tingitud tema

kehakasvu kõrguselt kukkumisest ning tema poolt kriminaalasjas varem antud arvamus on ekslik. Samuti

väidab kaitsja, et ringkonnakohus ei ole järginud KrMK § 59 lg 6 sätteid ja on jätnud kehavigastuse

tekkemehhanismi kohta kohtus antud eksperdiarvamusega mittenõustumise kohtuotsuses motiveerimata ning

ei ole hinnanud sama eksperdi vastakaid arvamusi. Kassatsioonkaebuses taotletakse D. Z. süüksarvatud teo

ümberkvalifitseerimist KrK § 111 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

milles ta ei toetanud kassatsioonkaebusi,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et vastavalt KrMK § 58 lg-le 2 on kohtueelsel uurimisel korraldatud

kohustusliku ekspertiisina R. Põldaasale tekitatud kehavigastuse iseloomu tuvastamiseks

kohtumeditsiiniekspertiis. Kohtumeditsiiniekspert O. Panovi arvamuse järgi (tl 87) oli R. P. tekitatud

koljupõhimiku ja koljuvõlvi luude murd vasaku oimu piirkonnas, peaajupõrutus, pealae ja kukla piirkonna

vasaku poole põrutushaav. Nende vigastuste tüsistusena tekkis kannatanul vasaku näopoole närvihalvatus ja

traumajärgne otiit. See kehavigastuste kompleks on kõva, nüri ja kaarjaservalise esemega pealae ja vasaku

oimu piirkonda antud hoobi tagajärjeks ning kuulub eluohtlike, st üliraskete kehavigastuste hulka.

Kriminaalasja arutamisel Viru Ringkonnakohtus esitas kohtualuse D. Z. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski

kohtuistungile kutsutud kohtumeditsiinieksperdile O. Panovile küsimusi, mis puudutasid kannatanule

tekitatud kehavigastuste raskusastet ja vigastuste tekkemehhanismi. Kuigi nende küsimuste lahendamisel oli

vaja rakendada kohtumeditsiinieriteadmisi ekspertiisi vormis, ringkonnakohus ekspertiisi ei määranud ja

piirdus eksperdi ülekuulamisega.

Ülekuulamisel kinnitas kohtumeditsiiniekspert O. Panov, et kannatanu R. P. kehavigastused on tingitud tema

kehakasvu kõrguselt kukkumisest ning tema poolt kohtueelsel uurimisel kriminaalasjas esmaekspertiisi

tegemisel antud arvamus on ebaõige. Eksperdi väiteid kehavigastuse tekkemehhanismi kohta on

ringkonnakohus ja kaitsja lugenud ekslikult eksperdi arvamuseks või ütluseks ja pidanud neid tõenditeks.

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 1995. a otsusega A. H. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et eksperdi järeldusi ei ole õige pidada kohtulikeks tõenditeks,

kui ekspertiisi korraldamisel kohtus on rikutud KrMK § 223 lg-tes 1 ja 3 ning §-s 251 esitatud nõudeid.

Ekspertiisi tegemiseks kohtus peab kohus koostama nõupidamistoas motiveeritud ekspertiisimääruse ja

vormistama selle toimikusse eraldi võetava dokumendina, millele kirjutab alla kogu kohtukoosseis.

Kohtulikul arutamisel tehtud määrus avaldatakse kohtuistungil.

Kuna ekspert saab olla KrMK § 48 lg 2 järgi üksnes eksperdiarvamuse kui tõendi isikuliseks allikaks, ei ole

eksperdi ülekuulamine menetlustoiminguna ise ega eksperdi ülekuulamisel saadud andmed tõenditeks.

Seetõttu on väär kasutada tõenditena ka eksperdilt tema ülekuulamisel saadud vastuseid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et D. Z. tegudele õige ja põhjendatud kriminaalõigusliku

kvalifikatsiooni andmiseks on vaja selgitada kohtumeditsiiniekspertiisiga kehavigastuse tekkemehhanism.

Kuna kohtumedistiiniekspert O. Panov kinnitas ülekuulamisel varem antud arvamuse vigasust, peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kriminaalasjas kohtumeditsiiniekspertiisi korraldamist

komisjoniekspertiisina, selgitamaks kehavigastuste raskusaste ja tekkemehhanism.

Süüdimõistetu D. Z. kassatsioonkaebuses esitatud väide, et talle karistuse mõistmisel ei ole arvesse võetud

mitmeid vastutust kergendavaid asjaolusid, on süü ülestunnistamisele ilmumise osas põhjendatud.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelsel uurimisel on koostatud D. Z. süü ülestunnistamisele

ilmumise kohta protokoll (tl 45). Samas on Narva Linnakohus D. Z. karistuse mõistmisel nentinud, et

puuduvad vastutust kergendavad asjaolud, jättes seejuures motiveerimata, mispärast ta ei ole süü

ülestunnistamisele ilmumist käsitatud vastavalt KrK § 37 lg 1 p-le 8 vastutust kergendava asjaoluna.

Ringkonnakohus ei ole sellele puudusele tähelepanu pööranud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et süü ülestunnistamisele ilmumine KrK § 37 lg 1 p-s 8

sätestatud vastutust kergendava asjaoluna eeldab omal algatusel, ilma kutset saamata vabatahtlikku ilmumist

uurimisasutusse, enda süüdioleku tunnistamist toimepandud kuriteos ja selle tehiolude avaldamist, mis

hõlbustavad tõendamiseseme asjaolude selgitamist, samuti süü ülestunnistamise kohta KrMK § 91 sätetele

vastava protokolli koostamist. Süü ülestunnistamisel kuriteo toimepanemise mõne üksikasja esitamata

jätmine ei tähenda, et tegemist ei ole KrK § 37 lg 1 p-s 8 sätestatud vastutust kergendava asjaoluga. Seetõttu

ei ole kriminaaltoimiku materjalidest lähtudes alust vaidlustada D. Z. süü ülestunnistamisele ilmumist ja selle

arvestamist tema vastutuse kergendamisel.

KrK § 37 lg 2 järgi võib kohus karistuse mõistmisel arvestada ka muid vastutust kergendavaid asjaolusid,

mida ei loetleta KrK § 37 lg-s 1, kuid nende arvessevõtmine ei ole kohtule kohustuslik ning nende

kõrvalejätmist ei pea kohus motiveerima.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8.novembri 1996.a otsus D. Z. süüdistusasjas

KrK § 107 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 4. veebruaril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep