3-1-1-12-97 · Riigikohus

3-1-1-12-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E. M. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 ning § 114 järgi;

P. S. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi;

T. T. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi;

A. T. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 142 lg 3 p 2 järgi;

I. L. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi

süüdimõistetu Erki Müüri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mart Missiku, süüdimõistetu P. S.,

süüdimõistetu T. T. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Tõnu Meidra ning süüdimõistetu A. T. kaitsja

vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuste alusel.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

I. L., E. M., P. S., T. T. ja A. T. olid KrK § 142 lg 3 p 1 ja 2 järgi antud kohtu alla süüdistatuina selles, et nad

19. märtsi 1995. a õhtul X linnas Y 7-1 asuvas korteris eelneval kokkuleppel ja koos joobnutena nõudsid M.

Ü. 5000 krooni, kusjuures peksid teda raha saamise eesmärgil eriti piinaval ja julmal viisil rusikatega,

saabastatud jalgadega, plekkkausiga läbi märja käterätiku, lõikasid pussnoaga ja lihatükeldamise kirvega

kannatanu seljale haavu, puistasid haavadele soola ja valasid üle äädikaga, kõrvetasid tema selga põlevate

tuletikkudega ning piirasid kannatanu vabadust, sidudes teda ööseks pliidi soemüüri konksu külge. Seejuures

T. T. peksis kannatanut rusikatega, tõi tema kinnisidumiseks pesunööri, valvas, et kannatanu ei saaks

põgeneda, kusjuures A. T. takistas kannatanu põgenemist. Selle tulemusena saadi M. Ü. 20. märtsil 1995. a

1448.50 krooni ja 21. märtsil 1995. a 3500 krooni.

Järva Maakohtu 12. juuni 1996. a otsusega kvalifitseeriti E. M., P. S., T. T. ja I. L. tegevus ümber KrK § 1243

lg 2 järgi, A. T. tegevus aga KrK § 1243 lg 1 järgi. Maakohus põhjendas kuriteo ümberkvalifitseerimist

sellega, et kannatanu oli huvitatud T. juures viibimisest ja oli seal pikemat aega olnud, võttis meelsasti osa

ühisest joomisest ja vahel oli tülide algatajaks ning põhjustajaks. Kannatanu oli ise joobnuna kaaslastele raha

pakkunud, jättes aga lubaduse täitmata. Kannatanul oli võimalusi lahkumiseks või põgenemiseks. Kohtu

arvates ei olnud kannatanu suhtes rakendatud vägivald ja lühiajaline vabaduse võtmine seotud

väljapressimisega.

P. S. mõisteti KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi veel selles, et ta eelneval kokkuleppel koos J. E. võttis

23. jaanuaril 1995. a AS-st A.P. CO asukohaga Rakveres Näituse 20 välja 1370 karpi teenustööna

valmistatud lihakonservi, jättes tasumata teenustasu 4795 krooni.

Samuti mõisteti P. S. süüdi selles, et ta 17. veebruaril 1995. a võttis ebaseaduslikult AS VALGUS nimel

Järva maakonnas Roosna-Allikul AS Baltazar Traiding laost kaupu 33965.75 krooni väärtuses, jättes selle

eest tasumata.

E. M. mõisteti süüdi KrK § 1243 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks, KrK § 114

järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks, KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

P. S. mõisteti süüdi KrK § 1243 lg 2 järgi ja karistati ühe aasta ning kuuekuulise vabadusekaotusega, samuti

KrK § 143 lg 2 p 1 ja 2 järgi ning karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks, KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti

talle kuritegude kogumi eest kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

T. T. mõisteti süüdi KrK § 1243 lg 2 järgi ja karistati ühe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega kinnises

vanglas.

I. L. mõisteti süüdi KrK § 1243 lg 2 järgi ja karistati kaheaastase vabadusekaotusega, samuti KrK § 114 järgi

ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks, KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust, KrK § 41 alusel loeti lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi

kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

A.T. mõisteti süüdi KrK § 1243 lg 1 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega; KrK § 41 alusel loeti

lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi üks aasta ja kaks kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega on mõistetud süüdi J. E., kelle suhtes kohtulahendit vaidlustatud ei ole.

Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras Järva prokurör Kaarel Ilus, kannatanu M. Ü. ja

süüdimõistetud P. S. ja A. T.

Apellatsioonprotestis taotleti Järva Maakohtu 12. juuni 1996. a otsuse tühistamist E. Müüri, P. Soa, T. Tohvi,

I. Lainevoolu ja A. Tali osas põhjendamatu leebuse tõttu ja nende süüdimõistmist KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2

järgi.

P. S. taotles apellatsioonkaebuses leebemat karistust, kelmusena käsitletud episoodide osas aga asja

läbivaatamist, väites, et tegemist on tsiviilvahekorraga. A. T. taotles enda õigeksmõistmist. Kannatanu M. Ü.

taotles oma apellatsioonkaebuses A. T. suhtes leebemat, P. S. suhtes karmimat kohtlemist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 1996. a otsusega korrigeeriti oluliselt Järva

Maakohtu 12. juuni 1996. a otsuses väljendatud seisukohti. Leiti, et kohtuotsuses toodud järeldused ei vasta

kriminaalasjas tuvastatud faktilistele asjaoludele, mis omakorda on toonud kaasa kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise.

Asjaolu, et kannatanu lubas raha, kuid hiljem ei täitnud lubadust, võib olla omavahelise tüli tekkimise

põhjuseks, kuid kuidagi ei saa see asjaolu õigustada kohtualuste edasist tegevust, mis oli suunatud sellele, et

kannatanu võtaks hoiupangast välja raha ja annaks üle kohtualustele. Kolleegium asus põhjendatult

seisukohale, et kannatanu andis raha vaid seoses temale esitatud nõudmistega, millele kaasnes tema elule ja

tervisele ohtliku vägivalla kasutamine ning temalt vabaduse võtmine. Kohtualuste käitumise sisuks oli

kannatanu kui raha omaniku sundimine endale kahju tekitama. Esitatud nõudmiste ja sellega kaasnenud

vägivalla eesmärgiks oli saada varalist kasu.

Samas leiti, et A. T. poolt kannatanule kehavigastuste tekitamine või vahetu viibimine kannatanule

kehavigastuste tekitamise juures ei ole tõendatud, kuid olenemata asjaolust, et A. T. ei osalenud M. Ü.

esmakordsetes rahanõudmistes ja vägivalla kasutamises, oli tema tegevus - kannatanu saatmine, kui viimane

läks koju passi järele, et hoiupangast raha saada - selline, mille eesmärgiks oli võõra vara tegelik üleandmine.

Järelduvalt võttis A. T. väljapressimisest osa kaasaaitajana KrK § 17 lg 6 ja § 142 lg 3 p 2 mõttes. Kuna

M. Ü. nõuti raha üleandmist ning nõudmisega kaasnes kannatanu suhtes elule ja tervisele ohtliku vägivalla

kasutamine ning kannatanult vabaduse võtmine, siis kvalifitseeriti kohtualuste E. M., P. S., I. L.ja T. T.

tegevus KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi.

Maakohtu otsus tühistati ka P. S. süüdimõistmises KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja J. E. süüdimõistmises

KrK § 143 lg 2 p 1 järgi. Pettuse olemust esitatud süüdistus ei ava, kirjeldatakse tsiviilõiguslikke suhteid.

Kelmuse toimepanemist käsitlevat süüdistust ei ole kummalegi esitatud.

Jätkates esinemist maakohtu poolt osaliselt aktsepteeritud positsioonil taotlevad E. M. ja T. T. kaitsjad oma

kasssatsioonkaebustes kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Süüdimõistetu S. S. taotleb vabadusekaotuse asenamist tingimisi karistusega, süüdimõistetu T. T.

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. A. T. kaitsja taotleb oma kaitsealuse

õigeksmõistmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, kes ei toetanud kassatsioonkaebuste rahuldamist,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 14. novembri 1996. a otsuses põhjendatult

seisukohale, et Järva Maakohtu 12. juuni 1996. a otsuse järeldused ei ole sisukohases vastavuses

kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis omakorda tõid kaasa kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi põhjendatud hinnangutele lisaks on oluline väljapressimise

koosseisu mõtestamiseks rõhutada, et kannatanuks osutunud isiku eelnev lubadus raha anda ei tekita

iseenesest tsiviilõiguslikku kohustist. Suuline leping raha andmiseks laenu või kingina loetakse sõlmituks

vaid raha üleandmise momendist. Lubadus kellelegi raha üle anda ei too lubajale kaasa mingeid õiguslikke

kohustusi ega loo teistele isikutele õigust seda summat nõuda.

Väljapressimise tehiolude hindamisel on apellatsioonikohus õigesti hinnanud süüdlaste tegevuse ja sellega

kaasnenud vägivalla seost tagajärje taotlemisega. Samuti on tõenditele vastavalt käsitletud kuriteolise

eesmärgi saavutamise viisi ja selle saabumist.

Süüdimõistetute kriminaalõiguslik kohtlemine, mille aluseks on Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 14. novembri 1996. a otsus, on kooskõlas asjas tuvastatud tehiolude ja süüdlase isikut

iseloomustavate andmetega.

Sellest lähtudes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14 novembri 1996. a otsus jätta muutmata.

Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 4. veebruaril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep