3-1-1-11-97 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

3-1-1-11-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. veebruaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Arunas Mitckeviciuse süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 1151 lg 1 järgi; Andres Lehestiku süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 1151 lg 1 järgi; K. M. süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 1151 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu K. M., süüdimõistetu

A. Mitckeviciuse kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu 5. juuli 1996. a otsusega:

1. tunnistati A. Mitckevicius süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks ning KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest viis aastat vabadusekaotust.

2. tunnistati A. Lehestik süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks ning KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust.

3. tunnistati K. M. süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistati, lähtudes KrK § 37 lg-s 2 ja §-s 39 sätestatust, vabadusekaotusega üheks aastaks ning KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest üks aasta vabadusekaotust.

4. mõisteti õigeks Marge Raitma süüdistuses KrK § 181 järgi.

KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati A. Mitckevicius, A. Lehestik ja K. M. süüdi selles, et nad, eelneval kokkuleppel ja koos 26 augustil 1994. a kella 3 paiku öösel, viisid alaealised A ja B vägistamise eesmärgil Tallinnas X elamu sauna, kus kasutades psüühilist vägivalda – ähvardades tapmisega – panid toime kannatanute A ja B vägistamise. KrK § 115 1 lg 1 järgi tunnistati A. Mitckevicius, A. Lehestik ja K. M. süüdi selles, et nad, eelneval kokkuleppel ja koos 26 augustil 1994. a kella 3 paiku öösel X elamu saunas, kasutades psüühilist vägivalda – tapmisähvardust, samuti füüsilist vägivalda, rahuldasid alaealiste A ja B suhtes ebaloomulikul viisil oma sugulist kirge.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1996. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 5. juuli 1996. a otsus muutmata.

Ringkonnakohtu ülalnimetatud otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused süüdimõistetu

K. M., süüdimõistetu A. Mitckeviciuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, süüdimõistetu A. Lehestiku kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin ning kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

K. M. kahetseb toimunut ning taotleb enese tingimuslikku vabastamist vabadusekaotusliku karistuse kandmisest.

Süüdimõistetu

A. Mitckeviciuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergsoni kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus viitega kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele ja kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Kassaator leiab, et linnakohtu otsuses puuduvad motiivid ning märgib, et seetõttu on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatu rikkumisega. Samuti leiab kassaator, et Tallinna Linnakohtu 5. juuli 1996. a otsuses ei ole järgitud KrMK § 274 p-des 1, 3 ja 4 sätestatut ning seetõttu ei oleks ringkonnakohus tohtinud oma otsuse tegemisel lähtuda AKKS § 29 lg-s 5 sätestatust. Kassaator osundab sellelegi, et vastavalt AKKS § 39 lg-le 4 võib Riigikohus tunnistada oluliseks ka selliseid kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi, mis ei sisaldu AKKS § 39 lg-s 3. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kassaatori arvates selles, et tema kaitsealusele on inkrimineeritud tegu, mida ta ei ole toime pannud.

Süüdimõistetu A. Lehestiku kaitsja vandeadvokaat A. Gorkin osundab kassatsioonkaebuses järgmistele kriminaalmenetluse seaduse olulistele rikkumistele. Kõigepealt leiab kassaator, et kuna linnakohtu otsuses puudusid motiivid, ei oleks ringkonnakohus tohtinud oma otsuse tegemisel lähtuda AKKS § 29 lg-s 5 sätestatust. Teiseks kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks loeb kassaator asjaolu, et tema arvates “kumbki A. Lehestiku tarbeks koostatud süüdistatavana vastutusele võtmise määrus ei sisalda kausaalse seose kirjeldust vägivallaga ähvardamise ja väidetavalt järgnenud seksuaalkontakti vahel…”. Ning kolmandaks väidab kassaator, et nähtuvalt kannatanu A ütlustest ei teadnud ükski süüdimõistetutest käsitletava sündmuse ajal kannatanute vanust.

Kassatsioonprotestis vaidlustatakse K. M. karistuse mõistmisel lähtumist KrK §-s 39 sätestatust – st karistuse mõistmist alla alammäära.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas A. Mitckeviciuse kaitsja vandeadvokaat R. Kiviloo vandeadvokaadi vanemabi R. Bergsoni poolt A. Mitckeviciuse huvides esitatud kassatsioonkaebust, kinnitades, et kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust ja seeläbi ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust. Tuginedes AKKS § 56 lg-s 3 sätestatule osutas R. Kiviloo sellele, et Tallinna Linnakohtu 5. juuli 1996. a otsuses on suurendatud A. Mitckeviciuse süüdistuse mahtu. Kõigepealt ei ole vandeadvokaat R. Kiviloo väite kohaselt A. Mitckeviciusele kunagi esitatud süüdistust (ega antud teda kohtu alla süüdistatuna) selles, et temapoolne vägivalla kasutamine oleks loonud tingimused ka K M. poolt vägistamise toimepanekuks. Samuti väitis vandeadvokaat R. Kiviloo, et A. Mitckeviciusele ei ole kunagi esitatud süüdistust A vägistamises.

K. M. toetas oma kassatsioonkaebuses esitatud taotlust, kuid lisas samas, et tegelikult ei tunnista ta end süüdi.

Prokuröri seletuses toetati kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, l e i d i s :

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub vandeadvokaadi vanemabi R. Bergsoni poolt kassatsioonkaebuses esitatud ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil vandeadvokaat

R. Kiviloo poolt toetatud seisukohaga, et A. Mitckeviciuse süüdimõistmisel KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on tema süüdistuse mahtu alusetult suurendatud. Nii loetakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1996. a otsuses Tallinna Linnakohtu 5. juuli 1996. a otsusega tuvastatuks, et “võimaldamaks kaaskohtualustel kannatanute vägistamist, lükkas kohtualune

A. Mitckevicius, eelneva kokkuleppe kohaselt, kannatanu B sauna leiliruumi, kus kohtualune

A. Lehestik astus vägivaldsesse suguühtessse kannatanu B-ga. Kannatanu A-ga astus vägivaldsesse suguühtesse kohtualune K. M..” Sellise konstateeringu pinnalt, kogumata täiendavaid tõendeid ja tuginedes AKKS § 29 lg-s 5 sätestatule ei olnud ringkonnakohus õigustatud tunnistama

A. Mitckevicust süüdi A vägistamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub vandeadvokaat

R. Kivilooga ka selles, et A. Mitckeviciusele ei olekunagi esitatud süüdistust (ega antud teda kohtu alla süüdistatuna) selles, et temapoolne vägivalla kasutamine oleks loonud tingimused ka K. M. poolt vägistamise toimepanekuks. Seega tuleb A. Mitckevicius lugeda KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi tunnistatuks vaid selles, et lõi väguvalda kasutades võimaluse A. Lehestiku poolt B vägistamiseks. Lugedes A. Mitckevicuse süüdistuse mahu suurendamise KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks vähendada talle ka selle kuriteo eest mõistetud karistust, samuti lõplikku karistust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et muus osas tuleb kassatsioonkaebused ja kassatsioonprotest jätta rahuldamata põhjusel, et neis on sisuliselt korratud vastavates apellatsioonkaebustes ja apellatsioonprotestis esitatud väiteid ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1996. a otsuses on need väited kummutatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaadi vanemabi

R. Bergsoni kassatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega, mille kohaselt kohtuotsuse vaidlustamine sisuliselt tõendamatusele viidates saaks samaaegselt olla käsitatav ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisena ja seega ka kassatsiooni alusena. Aktsepteerides sisuliselt tõendamatuse vaidlustamist kassatsiooni alusena AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes, peaks Riigikohus paratamatult asuma tuvastama faktilisi asjaolusid, mis aga oleks vastuolus AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1996. a otsus Arunas Mitckeviciuse karistamise osas KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, samuti talle lõpliku karistuse mõistmise osas KrK § 40 lg 1 järgi.

2. Mõista Arunas Mitckeviciusele KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks kolm aastat vabadusekaotust.

3. Lõplikuks karistuseks Arunas Mitckeviciusele KrK § 40 lg 1 alusel mõista neli aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1996. a otsus muutmata.

5. Vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergsoni kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Süüdimõistetu K. M. ja süüdimõistetu Andres Lehestiku kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin kassatsioonkaebused ning Riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 4. veebruaril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja

Lea Kalm

Liikmed

Eerik Kergandberg

Peeter Vaher