3-1-3-6-97 · Riigikohus

3-1-3-6-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. jaanuaril 1997. a.

Riigkohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja

Oleg Svinarenkovi süüdistuses KrK § 100 ja § 207 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tartu Linnakohtu 17. aprilli 1996. a otsusega tunnistati O. Svinarenkov süüdi KrK § 100 järgi selles,

et ta 16. aprillil 1995. a kella 01.00 paiku tappis tahtlikult 5 püstolilasuga Tartus Anne tn 86 maja ette

pargitud sõiduautos VAZ-2109 istunud Andrei Ivanovi. Karistuseks KrK § 100 järgi mõisteti

O. Svinarenkovile kaheksa aastat vabadusekaotus. Veel tunnistati O. Svinarenkov süüdi KrK § 207

lg 1 järgi tulirelva ebaseadusliku hoidmise ja kasutamise eest ning karistati kaheaastase

vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks vabadusekaotus üheksaks

aastaks kinnises vanglas.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 1996. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu

17. aprilli 1996. a otsus muutmata ning kohtualuse ja tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saare

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et O. Svinarenkovi

tegevus on kriminaalõiguslikult õigesti kvalifitseeritud ja talle mõistetud karistus on põhjendatud.

Riigikohtu loakogu resolutsiooniga 27. novembrist 1996. a otsustati jätta O. Svinarenkovi ja temaga

kokkuleppel kaitsjaülesandeid täitnud vandeadvokaat A. Saare kassatsioonkaebusele menetlusluba

andmata.

11. detsembril 1996. a esitatud avalduses kohtuvea parandamiseks osundab süüdimõistetu

O. Svinarenkov sellele, et ringkonnakohus, rikkudes AKKS § 45 lg-s 2 sätestatut, ei saatnud talle

tema kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebuse ärakirja, mistõttu tal polnud võimalust kasutada sama

paragrahvi kolmandas lõikes sätestatud õigust: esitada kassatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja

vastuväiteid.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kohtuvea parandamise

avalduses sisalduvat ning, tuginedes AKKS § 39 lg-le 4, taotles AKKS § 45 lg-s 2 sätestatud nõude

rikkumise tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Väljudes kohtuvea

parandamise avalduses sisalduvast taotlusest, osutas kaitsja ka reale teistele ringkonnakohtu

käsitletava otsuse tegemisel väidetavalt aset leidnud õigusrikkumistele ning taotles O. Svinarenkovi

õigeksmõistmist tema süü tõendamatuse tõttu.

Prokuröri seletuses taotleti Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 1996. a otsuse

muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 1996. a otsus on seaduslik ja põhjendatud

ega kuulu tühistamisele.

Keeldudes 27. novembri 1996 a resolutsiooniga andmast menetlusluba süüdimõistetu

O. Svinarenkovile ja temaga kokkuleppel kaitsjaülesandeid täitnud vandeadvokaat A. Saarele on

Riigikohtu loakogu asunud seisukohale, et puudub kassatsiooni alus - kriminaalõiguse ebaõige

kohaldamine või kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

Käesolevas - kohtuvea parandamise menetluses - tuleb kõigepealt lahendada küsimus sellest, kas

ringkonnakohtu poolt vandeadvokaat A. Saare kassatsioonkaebuse ärakirja saatmata jätmine tema

kaitsealusele kujutab endast AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumist. Kõnealuses seadusesättes on

otsesõnu fikseeritud, et kohtualusele, kelle huvisid esitatud kaebus või protest puudutab,

saadetakse koos teatega ärakiri esitatud kaebusest või protestist. Mõistetavalt ei saa olla kahtlusi

selles, et kaitsja kaebus puudutab alati tema kaitsealuse huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

siiski seisukohal, et seadusandja tahe AKKS § 45 lg 2 sõnastamisel oli suunatud sellele, et

kohtualusele tuleks saata vastaspoole esindaja poolt esitatud kassatsioonkaebus või -protest. Kaitse

instituudi olemusest lähtuvalt, eriti aga kokkuleppelise kaitsja puhul ei tohiks olla lubatav, et

kohtualune on oma kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebuse kohta sunnitud esitama seletusi ja

vastuväiteid. Kummatigi ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitseõiguse küsimustes

võimalikuks lähtumist seadusandja mõttest juhul, mil seaduse tekstis otseselt nõutakse kaebuse või

protesti ärakirja saatmist kõigile kohtualustele, keda see kaebus või protest puudutab.

Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohus peab kohtualusele

saatma ka tema kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebuse ärakirja.

Siinjuures peab aga Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et vandeadvokaat A. Saar ei

ole astunud kõiki vajalikke samme tagamaks ringkonnakohtu poolt AKKS § 45 lg-s 2 sätestatud

nõude täitmist. Nimelt, eirates AKKS § 41 p-s 5 sätestatut, ei ole A. Saar oma kassatsioonkaebusele

lisanud kassatsioonkaebuse ärakirju.

Lahendamaks küsimust sellest, kas AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumine on käsitatav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

märkida järgmist. Teadupärast ei kuulu AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumine AKKS § 39 lg-s 3

loetletud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste hulka. Seega juhul, mil Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustuks süüdimõistetu kaitsja seisukohaga ja loeks seda rikkumist

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg-st 4 lähtuvalt, tuleks seejuures ka

näidata, kuidas kõnealune rikkumine takistas kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset

uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Ainus menetlusotsustus, mis järgnes AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumisele ja mida see rikkumine

võis põhimõtteliselt mõjustada, on Riigikohtu loakogu 27. novembri 1996. a resolutsioon, mis aga

ei saa olla käsitatav ei kohtuotsuse ega ka mistahes muu kohtulahendina AKKS § 777 lg 1 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et AKKS § 777 lg-s 1 sätestatu mõtte

kohaselt peab kohtuvea parandamise menetluse esemeks lõppkokkuvõttes alati olema küsimus

mingi kohtulahendi seaduslikkusest. O. Svinarenkovi poolt esitatud avalduses kohtuvea

parandamiseks aga mingit kohtulahendit ei vaidlustata.

Sellises olukorras ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks rahuldada vandeadvokaat

A. Saare poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud taotlust ja väljuda kohtuvea

parandamise avalduse raamidest ning vaadata läbi Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

25. septembri 1996. a otsuse seaduslikkuse küsimust, sest selliseks menetluseks puudub Riigikohtu

loakogu luba.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 , Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Jätta süüdimõistetu Oleg Svinarenkovi avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 28. jaanuaril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Rätsep

Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg