3-2-1-9-97 · Riigikohus

3-2-1-9-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 20. jaanuaril 1997. a.

AS Holm kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. septembri

1996. a. otsuse AS GPZ-Baltic hagis AS Holm vastu viivise 206 330 krooni nõudes.

AS GPZ-Baltic hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Holm 15. detsembril 1994. a.

laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 121 000 krooni ja tselluliidi aparaadi

maksumusega 98 500 krooni. Kostja kohustus laenu ja tselluliidiaparaadi maksumuse tagastama

15. veebruariks 1995. a. ning tasuma igakuiselt intresse 5%. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud,

sõlmisid pooled kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus viivise ja intressid tasuma hiljemalt

20. maiks 1995. a. Selle kohustuse täitis kostja osaliselt, tagastades laenu ja intressid, kuid jättes

tasumata viivise. Seisuga 20. mai 1995. a. oli tasumata viivis 206 330 krooni ja hageja palus TsK

§ 272 kohaselt selle kostjalt välja mõista. Kohtuistungil vähendas hageja esindaja viivise nõuet ja

palus kostjalt välja mõista 184 740 krooni. Kostja hagiga ei nõustunud.

Lääne Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja viivise 184 740 krooni ja riigilõivu. Kohus

leidis, et 15. detsembril 1994. a. sõlmitud laenulepinguga on pooled vormistanud 11. oktoobril

1994. a. hageja poolt kostjale ülekantud rahalise laenu ja tselluliidiaparaadi üleandmise. TsK § 272 ei

keela laenulepingu sõlmimist peale raha ja vara üleandmist laenusaajale, leping loetakse sõlmituks

raha ja asjade üleandmise momendist. Kostja on laenu saamist tunnistanud aktiga 10. mail 1995. a.,

samuti lepingu täitmisega, mida kinnitavad kohtule esitatud tõendid. Lenulepingu p. 5 kohaselt

kohustus kostja lepingu täitmisega viivitamisel tasuma viivist.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja AS-i Holm apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohustus kostja 15. detsembril 1994. a. koostatud laenulepingu järgi

tasuma laenusummalt intressi ja viivist. Sama kinnitab ka 10. mai 1995. a. akt. Viivise nõue ei ole

seadusega vastuolus, kui pooled selles kokku leppisid. Ka ei nähtu asjast, et kohus oleks rikkunud

protsessiõigusnorme, mis tingiksid otsuse tühistamise.

Kassatsioonkaebuses palub AS Holm tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on rikkunud protsessiõiguse ja

materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus on tõendeid ühekülgselt hinnanud ning pole võtnud

seisukohta 15. detsembril 1994. a. sõlmitud laenulepingu rahatuse kohta, kuigi apellandi esindajad

sellele korduvalt viitasid. Ka on kaheldav, kas nimetatud lepingut saab tervikuna pidada

laenulepinguks. Kuna ei esimese astme kohus ega ringkonnakohus ei tuvastanud kelle oma on

tselluliidiaparaat, jäeti kohaldamata TsÜS § 66 lg 4, mille kohaselt tühist tehingut ei pea täitma ja

selle mittetäitmise eest ei saa viivist nõuda.

Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kohtuotsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassaator osundab järjekindlalt, et kohus pole võtnud seisukohta tema väite osas 15. detsembri

1994. a. laenulepingu rahatuse kohta. See kassaatori väide on ekslik. Apellatsioonikohus on võtnud

seisukoha 15. detsembri 1994. a. lepingu rahatuse osas, nõustudes Lääne Maakohtu seisukohaga

tõendite hindamisel. Lepingu rahatust väitis AS Holm. Lääne Maakohus hindas tõendeid selliselt, et

poolte kirjaliku kokkuleppega (aktiga) 10. maist 1995. a., mis selle kokkuleppe p. 5 järgi on

15. detsembri 1994. a laenulepingu nr. 2 lahutamatu osa, luges tõendatuks raha saamise selle lepingu

järgi. Seega on põhjendamatu kassatsioonkaebuse motiiv, et kohus on jätnud tähelepanuta

apellatsioonkaebuse väited. Tegelikult ei ole kassaator nõus sellega, kuidas kohus on tõendeid

hinnanud ja soovib tõendite ümberhindamist. TsKS § 349 lg 2 kohaselt ei või kassatsioonikohus

tuvastada faktilisi asjaolusid ega anda tõenditele teistsugust hinnangut kui alama astme kohus seda on

teinud.

Kassaator märgib, et kohus on ületanud hagi piire sellega, et kumbki pool pole väitnud, et

15. detsembril 1994. a. toimus laenulepingu alusel tselluliidiaparaadi kostjale üleandmise

vormistamine. Kohus on otsuses märkinud, et 15. detsembri 1994. a. laenulepinguga on pooled

vormistanud tselluliidiaparaadi üleandmise kostjale. Tegemist ei ole hagi piiride ületamisega, sest

juba hagiavalduses on märgitud tselluliidiaparaadi üleandmist ja tuginetud 15. detsembri 1994. a.

laenulepingule. Kohus ongi laenulepingut kui tõendit hinnanud ja tuvastanud selle alusel

tselluliidiaparaadi üleandmise. See ei ole vastuolus TsKS §-ga 230 lg 3, mis ei luba tugineda

kohtuotsuses asjaoludele, millele pool ise ei ole viidanud.

TsKS § 117 lg 1 nõuet ei ole ole rikutud, kuna kohus on ise algdokumentide alusel tõestanud toimikus

oleva lepingu ärakirja, mille sisu originaalile vastavuse vastu pooled ei vaielnud.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et TsK § 193 lg 1 alusel ei saa viivist välja mõista, kuna selles

räägitakse kahjude hüvitamisest. TsK § 193 lg 1 sätestab lisaks viivise väljamõistmisele kahju

hüvitamise võimaluse. Pooled leppisid viivise osas kokku.

Kassaator peab ebaõigeks ka hagi rahuldamist TsK § 272 alusel, kuna selle paragrahvi esimese lõike

järgi kohustub laenaja tagastama laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama

kvaliteediga asju, kuid 15. detsembri 1994. a. lepingu p. 3 kohaselt kuulus hagejele tagastamisele

tselluliidiaparaadi maksumus. Kassaatori väide ei ole põhjendatud, kuna TsK § 272 lg 3 kohaselt

võivad pooled iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest,

vormistada laenulepinguna. Laenulepingus on kõrvuti lepingu objektiga näidatud ka selle rahaline

maksumus. Kassaatori viide tehingu tühisusele on samuti eelmärgitud põhjusel ekslik.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 1996. a. otsus muutmata ja AS Holm

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull