3-2-3-1-97 · Riigikohus

3-2-3-1-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 16. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 6. jaanuaril 1997. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 1994. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi

hagis Aivo Püüdingu vastu 43228 krooni nõudes.

6. detsembril 1994. a. maksis Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) Andres Uustalule välja

kindlustushüvitise 37 590 krooni seoses 20. novembril 1993. a. toimunud liiklusõnnetusega.

Liiklusõnnetuses oli süüdi Aivo Püüding, kelle tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekitamisega oli

kindlustamata. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse §-le 18 lg 3, hüvitab ELKF kindlustamata

sõidukiga tekitatud liikluskahju. Hageja taotles kostjalt regressi korras liikluskahju 37 590 kr. ja

käsitluskulude 5638 kr. väljamõistmist TsK §-de 448, 458 ja 460 alusel.

Lääne Maakohtu 16. septembri 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt sätestab LKS-e § 29 kindlustusandja regressiõiguse piiramise. LKS § 29 lg 2 toob ära juhud,

millal on liikluskindlustuse fondil õigus esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu. Sellest loetelust ei

ilmne, et fondil oleks õigus esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu, kes kindlustamata sõidukiga on

tekitanud liikluskahju. Hageja viide TsK §-le 460 kahju väljamõistmiseks ei ole asjakohane, sest

liikluskahjud hüvitatakse liikluskindlustuse seaduse alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 1994. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Otsuse

põhjenduste kohaselt jagunevad kõik liikluskahju tekitanud juhid nendeks, kes on oma sõiduki

kindlustanud ja nendeks, kes seda teinud ei ole. LKS-e § 29 lg 2 kehtestab normi sõiduki juhi kohta,

täpsustamata, kumba kahest liigist on silmas peetud ja sellest tuleb järeldada, et see säte käib kõigi

liikluskahju põhjustanud sõidukijuhtide kohta. Küll võib seaduse § 29 lg 1 tõlgendada kui erinormi,

mille kohaselt kindlustatud sõiduki juhtidelt ei saa tekitatud liikluskahju sisse nõuda ühelgi juhul.

Seaduses on kindlustuse puudumise tagajärjena sätestatud üksnes, et sel juhul tuleb sõidukijuhil

tasuda kolme- või kuuekordne kindlustushüvitis (LKS § 9).

Kohtuvigade parandamise avalduses palus ELKF apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja leidis,

et TsK § 460 on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on

tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu, väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole

kehtestatud teistsugust määra. Õnnetuse ajal kehtinud LKS-e § 29 sätestas kindlustusandja

regressiõiguse piiramise isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellekohane

regressiõiguse piiramine ei olnud absoluutne, kuna seadusandja piiras regressiõigust vaid

liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, mitte aga muude

kahjutekitajate vastu. LKS-e § 29 lg 2 kehtestas omakorda eelneva lõike suhtes erandid, mis andsid

kindlustusandjale ja LKF-le õiguse esitada regressinõudeid kahju tekitaja vastu, sõltumata

tsiviilvastutuse kindlustamisest. Lõige 2 kehtestas, et kindlustusseltsil ja LKF-l oli õigus esitada

regressinõudeid sõidukijuhi vastu, kes oli tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi-

või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole LKS-e § 29 lg 2 TsK § 460 suhtes erisäte.

Puudub mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki omanik või juht olema vabastatud

regressikohustusest juhul, kui kahju hüvitajaks on ELKF või kindlustusselts, kui muudel juhtudel ei

ole regressiõigust piiratud. Kindlustusvõtja vastase regressiõiguse piiramine on aga õigustatud, kuna

regressiõigus välistatakse tasulise kindlustuslepinguga. Seega omab ELKF regressiõigust

kindlustamata kahjutekitaja vastu, kelle eest on hüvitatud kannatanule tekitatud materiaalne kahju.

Kolme- või kuuekordne kindlustushüvitise maksmine ELKF-le on trahv kindlustamata sõiduki

kasutamise eest, aga mitte kahju hüvitamine ELKF-le.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise

tõttu.

Liikluskahju tekkimise ajal kehtinud LKS § 29 lg 1 kohaselt ei olnud ELKF-il regressiõigust

kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, pidi

regressi korras vastutama ELKF-i ees tekitatud liikluskahju eest üldistel alustel TsK § 460 järgi, mille

kohaselt ELKF-il, kes hüvitas kostja poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus kostja vastu. LKS

§ 29 lg 2 sätestab vastutuse erandid sama paragrahvi lõikest 1 seoses autojuhi õigusvastase

käitumisega, aga mitte erandi sellest, kas auto oli kindlustatud või mitte.

Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 1994. a. otsus ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 17. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 432 (nelisada

kolmkümmend kaks) krooni 30 senti.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik