3-2-1-5-97 · Riigikohus

3-2-1-5-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 13. jaanuaril 1997. a.

Uuno Vahtra kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri

1996. a. otsuse Uuno Vahtra hagis AS-i Marri vastu lõpparve ning hüvitise saamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse järgi töötas Uuno Vahtra alates 18. novembrist 1992. a. Remondi- ja

Ehitusvalitsuse nr. 6 (REV-6) juhatajana. 1994. a. detsembris ettevõte erastati. 6. detsembril 1994. a.

sõlmitud munitsipaalvara ostu-müügilepingu nr. 15 alusel ostis REV-6 vara AS Marri. 9. detsembril

1994. a. esitas U. Vahtra Tallinna Linnavolikogule avalduse töölepingu lõpetamiseks 15. detsembril

1994. a.

25. aprillil 1995. a. esitas U. Vahtra Tallinna Linnakohtusse hagi AS-i Marri vastu. Hagiavalduse

kohaselt hagejaga töölepingu lõpetamist ei vormistatud ning tööraamatut ja lõpparvet talle kätte ei

antud. Töösuhte lõppemisel jäi hagejal saamata osa 1994. a. novembrikuu palgast ja detsembrikuu

palk ning hüvitis kasutamata puhkuse eest. Täpsustatud nõudes palus hageja kostjalt välja mõista

lõpparve kogusummas 7950 krooni ja 15 senti, lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe kuupalga

suuruse hüvitise 4340 krooni ning tööraamatu kinnipidamise aja eest samuti 4340 krooni.

Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11235 krooni ja 35 senti.

Otsuse motiivide kohaselt jääb vastavalt TLS §-le 6 ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni

reorganiseerimisel, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumisel tööleping kehtima. Ettevõtte

erastamine iseenesest ei lõpeta ühtegi töölepingut, ka mitte juhi oma. REV-6 vara anti kostjale üle

8. detsembril 1994. a. ning samal päeval lõppes faktiliselt ka hageja töösuhe. Töölepingu lõpetamine

on senini vormistamata. Asjas on tõendatud, et hagejal on saamata lõpparve (1994. a. novembrikuu

palgast 1408 krooni, detsembrikuu palk 1212 krooni ja 35 senti ning hüvitis kasutamata puhkuse eest

4269 krooni), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seaduse järgi on tööandja kohustatud

maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval, selle vastuvõtmata jätmise korral aga viie

kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnevast päevast. TLS § 119 lg 2 alusel tuleb

kostjalt lõpparve maksmisega viivitamise eest hageja kasuks välja mõista hageja ühe kuu keskmine

palk, s.o. 4340 krooni. Hageja nõue tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks tuleb jätta

rahuldamata, sest asja arutamise käigus ei ole leidnud tõendamist, et hageja tööraamat dokumentide

üleandmise käigus kostja valdusse anti.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse kasutamata puhkuse ja lõpparve kinnipidamise

eest hüvitiste väljamõistmise osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis AS-lt Marri hageja kasuks

11235 krooni ja 35 sendi asemel 2620 krooni ja 35 senti. Ringkonnakohus leidis, et 6. detsembril

1994. a. sõlmitud munitsipaalvara ostu-müügilepinguga võttis kostja üle vara ostuga kaasnevad

kohustused, sealhulgas ka REV-6 töötajatele väljamaksmata töötasude osas. Hagejal jäi saamata

töötasu 1994. a. novembri- ja detsembrikuu eest kokku summas 2620 krooni 35 senti, mis kostjalt

õigesti välja mõisteti. Peale REV-6 vara kostjale üleandmist hageja kostja juures tööle ei asunud,

kuigi TLS § 6 kohaselt tööleping ei lõppenud. Töölepingut hagejaga lõpetatud ei ole ning ka

kohtuistungil pidas hageja end AS-i Marri töötajaks. Seetõttu ei ole alust kostjalt välja mõista hüvitist

kasutamata jäänud puhkuse ja lõpparve kinnipidamise eest.

Kassatsioonkaebuses palub U. Vahtra tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega

mõista kostjalt täiendavalt välja 8615 krooni kasutamata jäänud puhkuse ja lõpparve kinnipidamise

eest. Kassaator leiab, et apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud

protsessiõiguse norme. TLS §-de 117 ja 118 kohaselt lõpeb tööleping ka ebaseaduslikel alustel.

Kassaatori tegevusest tulenevalt - töölt lahkumine - on tööleping lõpetatud. Töölepingu lõppemine ei

sõltu selle lõpetamise vormistamisest. TLS § 119 lg 2 ja puhkuseseaduse § 26 sätted seavad vastavate

kohustuste tekke sõltuvusse töölepingu lõppemisest. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas

puuduvad otsuse üheselt mõistetavad põhjendused, mis on vastuolus TsKS § 232 ja 313 sätetega.

Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et 6. detsembril 1994. a. sõlmitud munitsipaalvara ostu-

müügilepinguga võttis kostja üle REV-6 varaga kaasnevad kohustused ning hagejaga sõlmitud

tööleping TLS § 6 kohaselt ei lõppenud.

Ebaõige on kassaatori seisukoht, et tema töölt ärajäämisega tööleping lõppes. TLS §-s 6 ei seostata

töölepingu kehtivust töötaja nõusolekuga ning hageja pidi ka pärast REV-6 vara üleandmist kostjale

8. detsembril 1994. a. jätkama tööd sõlmitud töölepingu alusel. Soovides omal algatusel töölepingut

lõpetada, pidi hageja juhinduma töölepingu seaduse sätetest ning teatama töölepingu lõpetamisest

tööandjale kirjalikult ette (TLS § 72 lg 1). Kuna hageja tööandjale AS-le Marri töölepingu

lõpetamisest ei teatanud ning töölepingut ei ole ka tööandja algatusel lõpetatud, siis hageja töölt

lahkumisega tööleping ei lõppenud. Töötaja omavoliline töölt lahkumine ei ole töölepingu lõppemise

iseseisvaks aluseks. Töölepingu lõppemise alused on sätestatud TLS §-s 71. Töötaja omavolilisel

töölt lahkumisel on tööandjal õigus lõpetada tööleping seaduses ettenähtud alustel, kuid tööandja ei

ole seda kohustatud tegema. TLS §-s 118 nähakse ette töötaja vastutus omavolilisel töölt lahkumisel,

selles ei sätestata töölepingu lõppemise aluseid.

Ringkonnakohus on õigesti jätnud kohaldamata TLS § 119 lg 2 ja puhkuseseaduse § 26 sätted, kuna

tööleping hagejaga ei lõppenud.

Apellatsioonikohus ei ole protsessiõiguse norme rikkunud. Otsuse põhjendused on selged ja üheselt

arusaadavad. Ringkonnakohus ei ole oma järeldusi sidunud töölepingu lõpetamise vormistamisega.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull