3-1-3-2-97 · Riigikohus

3-1-3-2-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

T.K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 - § 811 lg 2 p 1 järgi ja

A.C. süüdistuses KrK § 811 lg 2 p 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

A.C. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 811 lg 2 p 1 järgi selles, et ta 21. jaanuaril 1995. a eelneval

kokkuleppel kaaskohtualuse T.K-ga ja koos kuueteistkümne Türgi Vabariigi kodanikuga ületas M kordoni

piirilõigus ebaseaduslikult Eesti Vabariigi riigipiiri, olles ühtlasi ka piiririkkumise organiseerijaks.

T.K. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 17 lg 6 - § 811 lg 2 p 1 järgi selles, et ta 21. jaanuaril 1995. a

eelneval kokkuleppel A.C-ga aitas tal ja kuueteistkümnel Türgi Vabariigi kodanikul ebaseaduslikult ületada

Eesti Vabariigi riigipiiri.

Võru Maakohtu 30. septembri 1996. a istungil, juhindudes KrMK § 215 lg-st 2 ja tuginedes

kriminaalseaduse muudatustele, esitas prokurör kohtualustele uue süüdistuse KrK § 812 lg 2 p 1 järgi.

Võru Maakohtu 7. oktoobri 1996. a korraldava istungi määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus A.C. ja

T.K. süüdistuses KrK § 812 lg 2 p 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohus jõudis järeldusele, et 17. aprillil 1996. a vastuvõetud ja 24. mail 1996. a kehtima hakanud

muudatusega kõrvaldati kriminaalvastutus EV riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise

eest ning sellest tulenevalt ja lähtudes KrK § 6 lg-st 2 puudub A.C. ja T.K. käitumises kuriteokoosseis ning

juhindudes KrMK § 5 lg 1 p-st 2 tuleb kriminaalasja menetlus lõpetada korraldaval istungil.

Võru Maakohtu 7. oktoobri 1996. a korraldava istungi määruse peale esitatud eriprotestis taotleti selle

määruse tühistamist ja kriminaalasja arutamiseks saatmist Võru Maakohtule alates kohtu alla andmise

staadiumist.

Protesti põhistati asjaoluga, et kuni selle esitamise hetkeni ei olnud vastu võetud seadust, mis kõrvaldaks

kriminaalvastutuse A.C. ja T.K. poolt toimepandud kuriteo eest. Samuti osutab prokurör oma protestis

sellele, et jättes kohtualused uues süüdistuses kohtu alla andmata rikkus kohus KrMK § 215 lg-s 3 sätestatut.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 1996. a määrusega jäeti Võru Maakohtu

7. oktoobri 1996. a määrus muutmata.

Avalduses kohtuvea parandamiseks taotleb prokurör Võru Maakohtu 7. oktoobri 1996. a määruse ja Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 1996. a määruse tühistamist ning kriminaalasja saatmist

arutamiseks Võru Maakohtule.

Avaldaja on seisukohal, et 17. aprillil 1996. a vastuvõetud seadusemuudatus ei kõrvaldanud A.C. ja T.K.

poolt toimepandud kuriteo karistatavust, kuna nad olid kohtu alla antud süüdistuses, milline vastas KrK

§ 812 lg 2 sisule ning nende kriminaalvastutusele võtmine selle paragrahvi järgi oleks igati põhjendatud. Veel

viitab prokurör oma avalduses KrMK § 215 lg 1 sätete ja kohtualuse kaitseõiguse rikkumisele. Samas ei

nõustu avaldaja ringkonnakohtu seisukohaga, et AKKS § 68 ei näe ette eriprotesti esitamise õigust KrMK

§ 5 lg 2 p 1 alusel ning viitab Riigikohtu lahendile 6. juunist 1995. a I.T. süüdistusasjas, mille kohaselt kõik

kriminaalasja terviklahenduseks olevad kohtulahendid kuuluvad edasikaebamisele.

Riigikohtu loakogu resolutsiooniga 13. novembrist 1996. a otsustati kohtuvea parandamise avalusele jätta

menetlusluba andmata.

Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber, tuginedes Riigikohtu reglemendi p-s 47 sätestatule, taotles menetlusloa

andmise küsimuse taasläbivaatamist loakogus.

Riigikohtu loakogu 18. detsembri 1996. a resolutsiooniga otsustati ülalnimetatud kohtuvea parandamise

avaldusele anda menetlusluba.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

milles toetati avalduses sisalduvat taotlust,

l e i d i s :

Võru Maakohtu 7. oktoobri 1 996. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri

1996. a määrus on seaduslikud ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele.

1. Väär on avalduses esitatav väide, et süüdistus A.C-le ja T.K-le inkrimineeritud teo toimepanemise ajal

kehtinud KrK § 81 1 lg 2 p 1 järgi on sisult samane süüdistusega KrK praegukehtiva § 812 lg 2 p 1 järgi. KrK

varemkehtinud § 81 1 lg 2 p 1 kohaselt kuulus kriminaalvastutusele isik, kes ületas ebaseaduslikult Eesti

Vabariigi riigipiiri isikute grupi eelneval kokkuleppel. See tähendab, et grupp moodustus riigipiiri

ületajatest. KrK praegukehtiva § 812 lg 2 p 1 kohaselt kuulub aga kriminaalvastutusele isikute grupp, kes

toimetab isiku ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone. See tähendab, et grupp

ei moodustu enam mitte piiri ületajatest, vaid üle selle toimetajatest.

2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu avaldaja väitega, nagu oleks A.C-le ja T.K-le varasemagi

süüdistuse järgi inkrimineeritud muuhulgas ka piiriületamise organiseerimine ning üle piiri toimetamine.

Esiteks tuleb rõhutada, et KrK varemkehtinud §-s 81 1 ei olnud sätestatud eraldi kriminaalvastutust ei

piiriületamise organiseerimine ega ka üle piiri toimetamise eest. Seega asjaolul, et varasemas süüdistuses

osundati A.C. organiseerijarollile piiriületamisel ei olnud mingit kriminaalõiguslikku tähendust.

Organiseerijarollil oleks sel ajal olnud kriminaalõiguslik tähendus vaid siis, kui varasem süüdistus oleks

sisaldanud viidet ka KrK § 17 lg-le 4. Samas oleks selline viide olnud mõeldamatu, sest A.C. tegevus

täideviijana hõlmas ka tema sisulise oraganisaatorirolli. Teiseks ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium

avaldaja seisukohaga, et terminitega "riigipiiri ületamise organiseerimine" ja " üle riigipiiri toimetamine"

saaks tähistada identseid õiguslikke mõisteid.

3. Eksitav on avaldaja väide, nagu oleks A.C. ja T.K. poolt isikute üle piiri toimetamine kvalifitseeritud

varem KrK § 81 1 lg 2 p 1 järgi vaid seetõttu, et nad ka ise ületasid riigipiiri. Tegelikult puudus sel ajal üldse

muu võimalus vastava tegevuse kvalifitseerimiseks, sel ajal oligi kriminaalõiguslikult relevantne vaid piiri

ületamine.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et 7. oktoobri 1996. a korraldavat istungit läbi viies ja selle

tulemina kriminaalasja menetlust lõpetades ei rikkunud Võru Maakohtu kohtunik kriminaalmenetluse

seadust. KrMK § 215 lg-s 3 sätestatakse, et kohus annab muudetud või uue süüdistuse järgi kohtualuse kohtu

alla. Selle sätte mõttest ei tulene ega saagi tuleneda kohtu siduvat kohustust igal juhul ja tingimusteta anda

kohtualune kohtu alla uues süüdistuses. Kõnealuse sätte mõte on selles, et prokuröri poolt kohtus süüdistuse

muutmine või uue süüdistuse esitamine on juriidiline fakt, mille tulemina kohus peab kordama ühte juba

varemläbitud kriminaalmenetluse staadiumi - kohtu alla andmise staadiumi. Sellest tulenevalt ning

kooskõlas KrMK § 185 lg-s 2 sätestatuga tuleb juhtudel, mil kohus ei nõustu prokuröri poolt kohtus

süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega, kohtu alla andmise küsimus lahendada korraldaval

istungil. Kui nimetatud põhjusel läbiviidud korraldava istungi tulemina ei pea kohus põhjendatuks kohtu alla

andmist uues või muudetud süüdistuses, peab ta, kooskõlas KrMK § 210 lg-s 4 sätestatuga, jätkama

kohtulikku arutamist süüdistuse alusel, milles isik oli varem kohtu alla antud. Sellist kohustust ei ole

kohtul aga juhul, mil ta, tuginedes KrMK § 189 p-s 3 sätestatule, loeb tuvastatuks kriminaalasjas menetluse

lõpetamise aluse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et lahendades korraldaval istungil uues- või muudetud

süüdistuses kohtu alla andmise küsimust, ei ole kohtule siduv KrMK § 5 lg-s 2 sätestatud piirang ja kohus

võib kriminalasjas menetluse lõpetada ka KrMK § 5 lg 1 p-des 1-4 sätestatud alustel.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium loeb põhjendatuks avaldaja väite, et kooskõlas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsustele 6. juunist 1995. a I. T. süüdistusasjas, on kõik kriminaalasja

terviklahenduseks olevad kohtulahendid edasikaevatavad.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Võru Maakohtu 7. oktoobri 1996. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri

1996. a määrused A.C. ja T.K. süüdistusasjas muutmata.

2. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 14. jaanuaril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher