3-1-1-4-97 · Riigikohus

3-1-1-4-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. A. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ja § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. A. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Pärnu Maakohtu 18. septembri 1996.a otsusega mõisteti V. A. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja

karistati kaheaastase vabadusekaotusega ning KrK § 195 lg 2 järgi ja karistati samuti kaheaastase

vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja karistuseks kuritegude

kogumi eest loeti kolm aastat vabadusekaotust. Selle kohtuotsusega käsitletud kuritegude eest mõistetud

karistusele liideti Pärnu Maakohtu 17. märtsi 1995.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1 järgi tingimisi mõistetud

karistus - neli kuud vabadusekaotust - KrK § 40 lg 3 alusel, seejuures loeti kergem karistus kaetuks

raskemaga ning lõplikuks karistuseks mõisteti V. A.-le mitme kohtuotsuse järgi kolm aastat vabadusekaotust

noortevanglas.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka K. I., kes kohtulahendit vaidlustanud ei ole.

KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati V. A. süüdi selles, et ta varastas salaja kannatanu M. P. Kilingi-

Nõmme linnas U. tn. X. asuvast korterist mitmesuguseid esemeid. Esimesel korral koos K. I.-ga 560 EEK

väärtuses ning teisel korral üksi 877 EEK väärtuses.

KrK § 195 lg 2 järgi mõisteti V. A. süüdi selles, et ta 26. augustil 1995.a kella 15 ajal Pärnu maakonnas S.

vallas R. baari juures tungis huligaansetel ajenditel kallale V. J.-le ning tekitas peksmisega kannatanule

kerged terviserikkega kehavigastused. Tema tegevus hinnati eriti jõhkraks, toimepanduks avalikus kohas

ning ühiskonna vastu ilmset lugupidamatust väljendavaks.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas V. A. kohtuotsuse ja taotles selle tühistamist KrK § 195 lg 2 järgi käsitletud

osas ning palus end selles osas õigeks mõista väites, et kakluse algatas kannatanu ja tema vaid kaitses ennast.

Vandeadvokaat Avo Pärmann kaitsjana taotles apellatsioonkaebuses V. A. õigeksmõistmist KrK § 195 lg 2

järgi, väites samuti, et kakluse algatajaks ei olnud V. A. ning et selline seisukoht ei ole vastuolus asjas

kontrollitud tõenditega. KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistusest tuleks V. A. kaitsja arvates

tingimuslikult vabastada.

Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti kohtuotsuse tühistamist V. A.-le lõpliku karistuse mõistmise osas

mitme kohtuotsuse järgi ning temale lõpliku karistuse mõistmist KrK § 40 lg 3 ja KrK § 41 sätestatud korras.

Sel alusel taotleti V. A.-le lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust noortevanglas.

Taotlust motiveeriti sellega, et kohus on lõpliku karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust

ja nimelt - kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et kuritahtliku huligaansuse pani V. A. toime katseaja kestel,

s.o. pärast kohtuotsuse tegemist esimeses asjas. Seega pidanuks kohus prokuröri arvates mõistma lõpliku

karistuse ka KrK § 41 alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1996.a otsuses antud hinnangute järgi on

apellatsioonkaebustes esitatud väited paljasõnalised ja ümber lükatud kriminaalasja uurimise käigus kogutud

ning kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditega. Tõendite kogum ei kinnita väidet, et V. A.

huligaansusena käsitletud sündmuse puhul tegutses hädakaitseseisundis. Küll aga leidis kriminaalkolleegium,

et Pärnu Maakohus V. A. lõpliku karistuse mõistmisel jättis põhjendamatult käsitlemata KrK § 41 sätted ja

mõtestas ebatäpselt kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi õiguslikke tagajärgi. Pärnu Maakohtu

18. septembri 1996.a otsus tühistati A. A.-le KrK § 40 lg 3 järgi mõistetud karistuse osas ja, kuna 2. oktoobril

1978. a. sündinud V. A. oli saanud täisealiseks, muudeti otsus ka karistuse kandmise koha osas. Talle

mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel kohtuotsuste kogumi eest kolm aastat ja kaks kuud

vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Kassatsioonkaebuses taotleb V. A. jätkuvalt enda õigeksmõistmist huligaansusena käsitletud kakluse osas ja

talle mõistetud karistuse kergendamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära V. A. seletuse

kassatsioonkaebuse põhjendamiseks ja prokuröri seletuse, kes ei toetanud kassatsioonkaebuse väiteid,

l e i d i s :

Pärnu Maakohtu 18. septembri 1996. a. otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

5. novembri 1996. a otsuses on KrMK § 50 nõuetele vastavalt käsitletud kõiki tõendeid nende kogumis ja

kõrvutatud kassaatori jätkuvalt korratud väiteid muude asjas kogutud tõenditega. V. A. kuritegudele

eeluurimisel antud õiguslikku hinnangut on kohtumenetluse käigus põhjendatult korrigeeritud ja tõenditele

vastavalt on selgitatud hädakaitseseisundi puudumist. Nende järeldustega Riigikohtu kriminaalkolleegium

nõustub.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti tühistanud Pärnu Maakohtu 18. septembri 1996. a

otsuse V. A.-le KrK § 40 lg 3 järgi mõistetud lõpliku karistuse ja karistuse kandmise koha osas, kuid on

eksinud kriminaalseaduse kohaldamisel mitme kohtuotsuse järgi § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmise

osas.

Käesolevas asjas moodustavad kohtuotsuste kogumi Pärnu Maakohtu 17. märtsi 1995. a otsus ja sama kohtu

18. septembri 1996. a otsus.

V. A. pani katseajal toime ühe tahtliku kuriteo - kuritahtliku huligaansuse, mille eest teda karistati

vabadusekaotusega kaheks aastaks. Kui tingimisi süüdimõistetu paneb katseajal tahtlikult toime uue kuriteo,

mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, siis kohaldatakse tema suhtes KrK § 41 sätteid ja kohus peab

liitma eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud

karistusega. Mõistes V. A.-le lõplikku karistust KrK § 41 järgi, oli kohtul võimalik liita kaheaastasele

vabadusekaotusele kas osaliselt või täielikult neli kuud vabadusekaotust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et V. A. karistamisel on võimalik liita kandmata

karistus osaliselt. Seega ei saa lõplik karistus kahe kohtuotsuse järgi olla kolm aastat ja kaks kuud, vaid peab

olema osalise liitmise korral väiksem, kui kaks aastat ja neli kuud.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja 65 lg-st 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. TühistadaTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1996.a otsus V. A.-le KrK § 41

alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista V. A.-le lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel kohtuotsuste konkurentsi alusel kaks aastat ja

kaks kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. V. A. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 14. jaanuaril 1997.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja : Jüri Rätsep

Liikmed : Lea Kalm, Peeter Vaher