3-2-1-1-97 · Riigikohus

3-2-1-1-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 6. jaanuaril 1997. a.

Sindi Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

23. mai 1996. a. otsuse V. "lõkovi hagis Sindi Linnavalitsuse vastu üürniku perekonnaliikmeks

tunnistamiseks ja eluruumile üürilepingu sõlmimiseks.

Rudolf Nerling kasutas Sindis Kooli tänav 7a-39 asuvat munitsipaaleluruumi üürilepingu alusel.

14. veebruaril 1995. a. kirjutati samasse korterisse sisse tema õepoeg Valentin "lõkov. 21. mail

1995. a. lahkus R. Nerling Eesti Vabariigist ja asus elama Saksa Liitvabariiki. V. "lõkov esitas Sindi

Linnavalitsusele avalduse temaga üürilepingu sõlmimiseks vaidlusalusele korterile, kuid linnavalitsus

keeldus sellest.

Hagiavalduses Pärnu Maakohtule taotles V. "lõkov ES §-de 4, 10 lg 2 ja 40 alusel enda tunnistamist

R. Nerlingi perekonnaliikmeks ning palus kohustada Sindi Linnavalitsust sõlmima temaga üürileping

vaidlusalusele eluruumile. Kostja hagiga ei nõustunud.

Pärnu Maakohus, juhindudes ES § 35 lg 1 ja § 10 lg 2, jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste

kohaselt ei ole tõendatud, et hagejal oli R. Nerlingiga ühine majapidamine. Tegemist võis olla ainult

hageja poolt R. Nerlingi hooldamisega, mis annab küll hooldajale õiguse hooldatava juures elada,

kuid mitte iseseisvat õigust eluruumi kasutamiseks. Hagejal lõppes vaidlusaluse korteri

kasutamisõigus R. Nerlingi lahkumisega 21. mail 1995. a.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ES §-

de 10 lg 2 ja 40 alusel ning tunnistas V. "lõkovi R. Nerlingi perekonnaliikmeks ning kohustas Sindi

Linnavalitsust sõlmima temaga üürilepingu Sindis Kooli tänav 7a-39 eluruumi kasutamiseks.

Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendus, et hagejal kui hooldajal lõppes vaidlusaluse

korteri kasutusõigus R. Nerlingi lahkumisega 21. mail 1995. a., ei ole õige. R. Nerling töötas AS-s

Viisnurk elektrilaadurijuhina ning toimikus puuduvad tõendid tema haiguse ning kõrvalise abi

vajamise kohta. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et V. "lõkov oli R. Nerlingi perekonnaliige.

Vastustaja väide, et hagejaga üürilepingu sõlmimine oleks vastuolus Sindi Linnavalitsuse

13. detsembri 1994. a. määrusega kinnitatud munitsipaaleluruumide üürile andmise korraga Sindis, ei

ole asjakohane. Hageja ei taotlenud eluruumi üürile andmist järjekorra alusel, vaid palus end

tunnistada R. Nerlingi perekonnaliikmeks ning sõlmida vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks

üürileping. Peale selle saadeti R. Nerlingi lahkumise järel üüriteatised hageja nimele, kes ka üüri

tasus. Ka selgitas vastustaja esindaja kohtuistungil, et linnavalitsus luges hagejat üürnikuks.

Kassatsioonkaebuses palus Sindi Linnavalitsus tühistada ringkonnakohtu otsuse. Kaebuse kohaselt on

asjas esitatud kaks teineteisele vastukäivat asjaolu. 3. veebruari 1995. a. avalduses, millega

R. Nerling palus enda juurde sisse kirjutada õepoeg V. "lõkov, viitas ta tervislikele põhjustele. Sama

väitis kaV. "lõkov oma 27. septembri 1995. a. avalduses linnavalitsusele. Samas esitati

ringkonnakohtule õiend, et R. Nerling käis kuni ärasõiduni tööl. Ka ei pea kassaator põhjendatuks

nimetada kahe vallalise mehe kooselu perekonnaks, kui nad pole isa ja poeg. Üüriteatiste

väljastamisega V. "lõkovi nimele ei tunnistatud teda üürnikuks, sest V. "lõkoviga ei ole sõlmitud

üürilepingut, mis on üürnikuks tunnistamise aluseks.

Vastustaja kaebusega ei nõustu, leides, et ringkonnakohtu otsus on õige.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Sindi Linnavalitsus ei ole kaebuses viidanud apellatsioonikohtu poolt materiaal- või protsessiõiguse

normide rikkumisele, vaid on vaidlustanud kohtuotsuse hageja perekonnaliikmeks tunnistamise

tõendusliku osa. Tulenevalt TsKS §-st 349 lg 2 kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid.

Apellatsioonikohus on vastavalt hageja soovile viitega ES §-le 40 kohustanud Sindi Linnavalitsust

sõlmima hagejaga üürilepingu eluruumi kasutamiseks. Elamuseaduse § 40 sätestab alused

üürilepingu muutmiseks perekonnaliikme üürnikuks tunnistamise korral. Osundatud paragrahvi l.

lõike kohaselt üürniku surma, alatise lahkumise või väljatõstmise korral on ühel temaga koos elanud

perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks

esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Kohus, rahuldades hagi ES §-de 10 lg 2 ja

40 alusel, oleks pidanud tunnistama hageja üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud

üürilepingu järgi. Ringkonnakohtu järeldus ES §-de 10 ja 40 rakendamisel on õige selles mõttes, et

ringkonnakohus on samuti lähtunud hageja õigusest kasutada üürnikuna vaidlusalust eluruumi.

TsKS § 336 lg 1 kohaselt kassatsioonikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas

apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud

protsessiõiguse norme. Riigikohtul puudub alus kohtuotsuse muutmiseks, sest kassatsioonkaebust

materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise kohta ei ole esitatud ja puudub alus TsKS § 336 lg 4

kohaldamiseks.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa