3-1-1-2-97 · Riigikohus

3-1-1-2-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. T. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. T., tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ning

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tartu Maakohtu 9. septembri 1996. a otsusega mõisteti M. T. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja teda karistati 6-

kuulise vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati 1-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse

kandmisest. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 12 kuuks.

M. T. mõisteti süüdi selles, et ta 22. juulil 1995. a alkoholijoobes põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel

sai raskeid kehavigastusi J. T. ja kergeid kehavigastusi M. V.

Esitatud apellatsioonkaebuses palus M. T. kaitsja Ann Saar lõpetada kriminaalasja menetlus, kuna

liiklusõnnetuses raskeid kehavigastusi saanud J. T. soovis kriminaalasja menetluse lõpetamist leppimise

tõttu. Apellant oli seisukohal, et maakohus, mõistes M. T. süüdi kannatanule raske kehavigastuse tekitamise

eest, on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Samas leidis apellant, et kergeid kehavigastusi saanud M.

V. tuleb tunnistada kannatanuks HÕS § 99 lg 1 ja § 244 alusel, mitte aga KrK § 204 lg 1 järgi.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 9. septembri

1996. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et liiklusõnnetuses kergeid kehavigastusi saanud ja moraalset kahju

kandnud M. V. on vastavalt KrMK § 40 lg-le 1 õigesti tunnistatud kannatanuks ning sellest tulenevalt oli tal

KrMK § 5 lg 4 alusel õigus leppimisele vastu vaielda. Ringkonnakohus leidis, et KrMK § 5 lg 4 pole

imperatiivne norm ja kohus ei ole kohustatud leppimist vastu võtma ka juhul, kui keegi menetlusosalistest

seda ei vaidlusta.

Kriminaalkolleegium pidas alusetuks apellandi väidet, et M. V. on kannatanu HÕS § 99 lg ja § 244 mõtte

kohaselt, sest sellisel juhul tuleks M. T. võtta vastutusele ühe ja sama teo eest nii haldus- kui ka

kriminaalkorras, mis aga on ebaseaduslik.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu M. T. kaitsja A. Saar.

Esitatud kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste

mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kriminaalmenetluse seaduse rikkumise tõttu, mis on viinud

kohtu kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele.

Kassaator leiab, et Tartu Ringkonnakohus on rikkunud KrMK § 5 lg 4 ja KrMK § 220 lg 1 nõudeid ning

ebaõigesti tõlgendanud KrMK § 40 lg 1 sätteid, mis lõppkokkuvõttes tõi kaasa M. T. ebaõige süüdimõistmise

KrK § 204 lg 1 järgi kannatanu M. V.-le kergete kehavigastuste tekitamise eest. Kassaator leiab, et KrMK

§ 40 lg 1 sätestab kannatanu legaaldefinitsiooni üldiselt, kuid liiklusõnnetuse puhul on KrK § 204 lg 1 alusel

kannatanuks ainult see isik kes sai selle tagajärjel raske või üliraske kehavigastuse või suri.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära M. T. ja vandeadvokaat

A. Saare, kes palusid kassatsioonkaebus rahuldada ning prokuröri, kes taotles kasstasioonkaebuse

rahuldamata jätmist,

l e i d i s :

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole asjas osalenud prokurör nõustunud leppimismenetluse

kohaldamisega. Prokuröril menetlusosalisena on KrMK § 5 lg 4 alusel õigus leppimisele vastu vaielda ning

juba ainuüksi see asjaolu välistab kriminaalasja lõpetamise leppimise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium

osutab siinkohal asjaolule, et prokuröri motiivid leppimisega mittenõustumisel, samuti nagu teiste

menetlusosaliste motiivid, ei ole vaidlustatavad.

Riigikohus nõustub täielikult Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga ja peab vajalikuks

veelkord rõhutada, et KrMK § 5 lg 4 ei ole imperatiivse iseloomuga ning kohus võib, kuid ei ole kohustatud

poolte leppimise korral kriminaalasja lõpetama. Ka selline kohtu otsustus ei ole kassatsiooni korras

vaidlustatav, kuna vaidluse objektiks ei ole siin erinevalt erasüüdistusasjadest seaduse kohaldamise või

mittekohaldamise õiguslikud alused vaid otstarbekus.

Tulenevalt Eesti kriminaalõiguse teooria üldtunnustatud seisukohast on kuriteoks süüline tegu või

tegevusetus, mis toob kaasa teatud negatiivseid tagajärgi ühiskonnas õigusega kaitstud suhetes. KrK eriosa

paragrahvide dispositsioonid kirjeldavad minimaalset vajalikku tagajärge, mis teiste kuriteo elementide

olemasolul moodustavad üleastumises või haldusõigusrikkumises seisneva teo uue kvaliteedi - kuriteo. Kui

ühele subjektile tekitatud kahju on suurem kuriteokoosseisuks vajalikust minimaalsest tagajärjest, on muude

obligatoorsete tunnuste esinemisel tegemist kuriteoga ning kõik sama teoga vahetus põhjuslikus seoses

olevad tagajärjed on kuriteo tagajärgedeks. KrMK § 40 kohaselt on kannatanuks isik, kellele kuriteoga on

tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju. Seega on M. V. selles kriminaalasjas õigesti kannatanuks

tunnistatud.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996.a otsus jätta muutmata, kassatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 7. jaanuaril 1997.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed: Eerik Kergandberg , Herbert Lindmäe