3-1-1-1-97 · Riigikohus

3-1-1-1-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

K. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja läbivaatamisest osa kannatanu M. J., K. K. kaitsja vandeadvokaat

Margo Normann ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Viljandi Maakohtu 12. septembri 1996. a otsusega tunnistati K. K. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi, karistati

vabadusekaotusega üks aasta ja kuus kuud ning KrK § 47 alusel vabastati kaheaastase katseajaga

tingimuslikult vabadusekaotusliku karistuse kandmisest. Lisakaristusena võeti temalt üheks aastaks ära

mootorsõiduki juhtimise õigus.

K. K. tunnistati KrK § 204 lg 1 järgi süüdi selles, et ta 21. juunil 1994. a kella 00.30 paiku, juhtides joobnuna

Viljandi maakonnas X teel registrimärgiga Y sõiduautot M-412, ei valinud tee- ja ilmastikuoludele ning

juhtimisoskustele vastavat sõidukiirust ja sõitis teelt välja. Avarii tagajärjel kukkus parempoolsel esiistmel

kinnitamata turvavööga istunud T. J. näoga vastu auto esiklaasi. Kukkumise tagajärjel sai T. J. peaaju

põrutuse ning silma ja näo vigastusi, mis põhjustasid järgmisel päeval tema surma. K. K. lahkus

sündmuskohalt, teatamata juhtunust politseisse ja jättis raskestivigastatud T. J. abitusse seisundisse.

Eelpool kirjeldatud tegevusega rikkus K. K. kohtuotsuse kohaselt liikluseeskirjade punktide 43. 3; 45; 46. 1

ja 8 nõudeid.

Apellatsioonkaebuses taotles K. K. kaitsja vandeadvokaat M. Normann oma kaitsealuse õigeksmõistmist

tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kannatanu M. J. taotles oma apellatsioonkaebuses kohtualusele mõistetud karistuse raskendamist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a otsusega tühistati osaliselt Viljandi

Maakohtu 12. septembri 1996. a otsus K. K.-le mõistetud karistuse osas ja teda karistati üheaastase

vabadusekaotusega avavanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate poolt

antud ütlusi, eksperdi arvamusi ning teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis ja tulnud õigele

järeldusele, et K. K. kuritegelik käitumine põhjustas kannatanu T. J. surma. Samas leidis ringkonnakohus, et

maakohtu otsuses on ebaõigesti kohaldatud KrK § 20 sätteid.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses

taotleb süüdimõistetu kaitsja M. Norman ringkonnakohtu otsuse tühistamist seoses kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamisega, kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavusega, kriminaalmenetluse seaduse

olulise rikkumisega ning kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavusega süüdimõistetu isikule.

Kassaator leiab, et kuna KrK § 204 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu obligatoorseteks elementideks on

alternatiivselt kas kannatanu surma põhjustamine, talle üliraske kehavigastuse tekitamine või raske

kehavigastuse tekitamine, siis ei saa üliraske kehavigastuse tekitamine, millega põhjustatakse kannatanu

surm, olla kõnealuse kuriteokoosseisu elemendiks. Kassaator rõhutab, et K. K. süü T. J. surma põhjustamises

ei ole maakohtu otsuses otseselt tõendatud ja seega on ringkonnakohtu otsuses ebaõigesti väidetud, et

maakohus on kuriteo õigesti kvalifitseerinud.

Kassaator on seisukohal, et esma- ja täiendekspertiisi tulemina esitatud eksperdiarvamused T. J. vigastuste

ning surma saabumise põhjuste kohta on puudulikud ja vastuolulised. Liiati ei ole ekspert kassaatori arvates

vastanud kohtu poolt esitatud kahele küsimusele.

Veel väidab kassaator, et ringkonnakohtu otsuses sisalduva väitega "mingeid tõendeid selle kohta, et K. K. ei

olnud sõidukiroolis teelt väljasõidu hetkel, kaitsjal esitada ei ole" on tõendamiskoormis pandud kaitsjale.

Ning lõpuks leiab kassaator, et tunnistades K. K. süüdi LE p 33 rikkumises, on ringkonnakohus ise rikkunud

KrK § 6 lg-s 2 sätestatut.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluse juurde. Prokurör ja

kannatanu taotlesid oma seletustes vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega

kuulu tühistamisele.

Vastavalt KrK § 204 lg-le 1 võidakse isik kriminaalkoodeksi selle sätte järgi süüdi tunnistada siis, kui kohus

tunnistab tõendatuks, et see isik põhjustas mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega

kannatatanule kas raske kehavigastuse, üliraske kehavigastuse või kannatanu surma. Seega võib isiku

kriminaalkoodeksi käsitletava sätte kohaselt süüdi tunnistada siis, kui tema poolt põhjustatakse vähemalt

raske kehavigastuse tekitamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et puudub alus rääkida

kriminaalseaduse ebaõigest kohaldamisest juhul, mil kohus on lugenud tuvastatuks, et näiteks

mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade rikkumisega põhjustati kannatanule kõigepealt üliraske

kehavigastuse ja hiljem ka surm. Kriminaalõiguslikult relevantne KrK § 204 lg 1 kohaldamiseks on vaid see,

et oleks tuvastatud kannatatanule kas raske kehavigastuse, üliraske kehavigastuse või kannatanu surma

põhjustamine. Küsimus sellest, kas põhimõtteliselt on võimalik sama teoga põhjustada nii ülirasket

kehavigastust kui ka surma ei ole aga mitte õiguslik vaid faktiline, tõendamisega tuvastatav asjaolu, mis

iseenesest ei saa olla kassatsioonimenetluse esemeks.

Küll aga võib antud juhul kassatsioonimenetluse esemeks - ja seda kriminaalmenetluse seaduse võimaliku

olulise rikkumise selgitamiseks - olla antud juhul küsimus sellest, kas üht või teist liiki kahju tekitamine

kannatanule on kohtuotsuses motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et nii maakohtu

kui ka ringkonnakohtu otsuses on tõenditele tuginedes piisavalt motiveeritud, et K. K. poolt mootorsõiduki

ohutu liiklemisega põhjustati T. J.-le vahetult üliraske kehavigastus, mis osutus hiljem T. J. surma saabumise

vajalikuks tingimuseks.

Erinevalt kassaatorist on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et põhimõtteliselt ei ole midagi

taunitavat selles, kui esmaekspertiisi tulemina antav eksperdi arvamus on teatud osas täiendekspertiisi

tulemina antava eksperdi arvamusega võrreldes mittetäielik või ebaselge. Just esmaekspertiisi tulemina

antava eksperdiarvamuse mittetäielikkus või ebaselgus ongi vastavalt KrMK §-le 59 lg 7 täiendekspertiisi

määramise aluseks. Kassaatori seisukohta, nagu oleks esma- ja täiendekspertiisi tulemina esitatud

eksperdiarvamused T. J. vigastuste ja surma saabumise põhjuste kohta vastuolulised ning nagu poleks

ekspert vastanud kohtu poolt esitatud viiendale ja seitsmendale küsimusele, on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates põhjendamatu.

Kassaatori seisukoht, nagu oleks ringkonnakohtu otsuses sisalduva väitega "mingeid tõendeid selle kohta, et

K. K. ei olnud sõidukiroolis teelt väljasõidu hetkel, kaitsjal esitada ei ole" pandud tõendamiskoormis

kaitsjale, ei peegelda adekvaatselt ringkonnakohtu otsuses sisalduvat. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud,

et ka ringkonnakohus loeb tunnistaja ütlustega tõendatuks, et liiklusõnnetuse ajal oli sõidukiroolis K. K.

Sellisele konstateeringule on lisatud, et kaitsja vastupidise seisukoha kinnituseks ei ole kaitsja esitanud

mingeid tõendeid. Oluline on siinjuures korrata Riigikohtu kriminalkolleegiumi 8. märtsi 1995. a otsuses V.

S. süüdistusasjas rõhutatut, et in dubio pro reo põhimõttest ei tulene, et kohus, tunnistades mingi

kuriteokoosseisu või ka selle elemendi tõendatuks, peaks samaaegselt tõendama ka kõigi teiste

kuriteokoosseisude puudumist.

Kassaatori väide selle kohta, nagu oleks K. K.-le LE p 33 rikkumise inkriminaarimisega tema suhtes rikutud

KrK § 6 lg-s 2 sätestatut, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjalikult kummutatud

ringkonnakohtu otsuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a

otsuse tegemisel ei ole rikutud karistuse mõistmist reguleerivaid kriminaalseaduse sätteid ja et karistust

mõistes on arvestatud kannatanu arvamust võimaliku karistuse liigi osas.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a otsus K. K. süüditunnistamises KrK

§ 204 järgi ja karistamises üheaastase vabadusekaotusega jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 7. jaanuaril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Herbert Lindmäe, Eerik Kergandberg