3-4-1-4-96 · Riigikohus

3-4-1-4-96

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. detsembril 1996. a.

Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1996. a. taotluse, tunnistada kehtetuks Vabariigi

Valitsuse detsembri 1994. a. määruse nr. 486 "Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a.

määruse nr 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad

muudatused" punkt 2 ja lisa nende vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 87 p 6, läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 6. detsembri 1996. a. istungil õiguskantsler Eerik-Juhan

Truuvälja ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Riigikohtu halduskolleegiumi

taotluse 11. novembrist 1996. a.

Justiitsminister ja Vabariigi Valitsuse esindaja istungil ei osalenud.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub, et Riigikohtu

halduskolleegiumi 11. oktoobri 1996. a. määrusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 3-3-1-30-96 jäeti

kohaldamata Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 ,,Vabariigi Valitsuse

21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi

korralduses tehtavad muudatused" punkt 2 ja lisa nende vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 87 p 6.

Riigikohtu halduskolleegium esitas 13. novembril 1996. a. Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 5 kohaselt taotluse, millega käivitus järelevalvemenetlus Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis.

Halduskolleegiumi taotlusest ja lisatud materjalidest nähtub, et I. Kutsarevat ja S. Kutsarevi karistati

Haldusõigusrikkumiste seaduse (HÕS) § 1374 lg 1 p 2 järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud

viina ,,Magic Crystal" ning piirituse ,,Royal American Spirits" ja piirituse toidukompositsiooni

,,Troopilised viljad" hoidmise eest. Karistuse määramise põhjuseks loeti Vabariigi Valitsuse

21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 rikkumist. Selle määruse punktiga 2 peatati alates

15. jaanuarist 1995. a. ajutiselt, kuni vastavate andmete andmepanka kandmiseni, valge viina

sissevedamiseks antud tegevuslitsentside kehtivus, välja arvatud sama määruse lisas loetletud viinad.

Faktiliselt keelati sellega määruse lisas nimetamata viinade kaubanduslikes kogustes Eestisse

sissevedu. Keelatud viinade hulgas oli selle määruse kohaselt ka viin ,,Magic Crystal".

Halduskolleegium leidis, et Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina hoidmise eest karistamine

eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina Eestisse

sisseveo.

Halduskolleegium osundas, et Põhiseaduse § 87 p 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab seaduse

alusel ja täitmiseks määrusi. Samasisuline oli ka 10. oktoobril 1992. a. vastu võetud Vabariigi

Valitsuse seaduse § 5 esimene lause, mis kehtis Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse

nr. 486 andmise ajal. Need sätted eeldasid, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui

seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm.

Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 preambulas märgitakse, et see määrus

tugineb Tarbijakaitseseadusele, täpsustamata seaduse sätet, mis volitab valitsust määrust andma.

15. detsembril 1993. a. vastu võetud Tarbijakaitseseaduses polnud 28. detsembril 1994. a.

halduskolleegiumi arvates ühtegi sätet, mis volitanuks Vabariigi Valitsust andma sellesisulist määrust.

26. juunil 1996. a. võeti vastu ,,Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide

muutmise seadus". Selle seaduse §-ga 30 muudeti Tarbijakaitseseaduse paragrahvi 11.

Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 3 esimene lause sätestab: ,,Käesoleva seadusega sätestatud tarbija

õiguste tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad,

toiduainete ja muude toodete märgistamise eeskirjad, alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja

väljaveo, tootmise ja müügi eeskirjad, tervisekaitse eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel,

vedamisel ja müümisel, samuti seaduses sätestatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste

tagamiseks."

Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus jõustus

26. juulil 1996. a. ega omanud tagasiulatuvat jõudu. Selle seaduse §-ga 30 ei sätestatud, et

Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 3 sanktsioneerib tagasiulatuvalt varem antud Vabariigi Valitsuse määrusi.

Halduskolleegium leidis, et demokraatlikus õigusriigis ei saa seadusandja tagasiulatuvalt

sanktsioneerida halduse üldakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse

karistustega. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 3, 26. juuni 1996. a. redaktsioonis, annab Vabariigi

Valitsusele õigusliku aluse anda alkoholi Eestisse sissevedamist reguleerivaid määrusi üksnes pärast

seaduse selle redaktsiooni jõustumist. Seega ei legaliseeritud Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle

rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a.

määruse nr. 486 punkti 2 ja lisa Põhiseaduse § 87 p 6 mõttes.

Halduskolleegium leidis samuti, et ka Tolliseaduse § 21 lg 3 ja HÕS § 2 lg 1 ei saa antud juhul olla

delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p 6 mõttes.

Halduskolleegium osundas samuti, et HÕS § 2 lg 1 sisalduv norm, mille kohaselt ,,Eeskirjad, mille

rikkumise eest on käesoleva seadustikuga ette nähtud haldusvastutus, kehtestatakse seadusega, Eesti

Vabariigi Valitsuse määrusega või Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras". See norm ei ole

aga halduskolleegiumi arvates delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p 6 mõttes, sest

demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Halduskolleegium leidis, et

sellise delegatsiooninormi lubatavuse tunnustamine tähendaks võimaluse möönmist, et Riigikogu

võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni

teostamisest Vabariigi Valitsuse või ministri kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude

lahususe põhimõttest, ei saa HÕS § 2 lg 1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p 6 mõttes.

See norm on käsitatav nn abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadusest, Vabariigi

Valitsuse määrusest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrusest eeskirju, mille rikkumise

eest HÕS kehtestab vastutuse. Seega on Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486

punkt 2 ja määruse lisa antud pädevust ületades.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, ära kuulanud õiguskantsleri sõnavõtu, kes

toetas halduskolleegiumi taotlust, ning tutvunud esitatud materjalidega,

l e i d i s :

Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 11. novembri 1996. a. haldusasjas nr. 3-3-1-30-96 tehtud taotluse

põhistus on kokkulangev haldusasjas nr. 3-3-1-29-96 esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse

põhistusega. Viimase suhtes võttis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukoha 20. detsembri

1996. a. otsuses nr. 3-4-1-3-96. Kolleegium ei pea vajalikuks selles otsuses esitatud motiive korrata.

Seega leiab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a.

määrus nr. 408 punkt 2 ja lisa on vastuolus Põhiseaduse §-ga 3 lg 1, 4 ja 87 p 6 ning juba eelmärgitud

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega kehtetuks tunnistatud.

Eeltoodu alusel ning juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1

p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1996. a. taotlus haldusasjas nr. 3-3-1-30-96

rahuldatuks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri otsusega nr. 3-

4-1-3-96.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

Rait Maruste