3-2-1-135-96 · Riigikohus

3-2-1-135-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 19. detsembril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja A. Kull, AS-i Põlva

KEK ja AS-i Tego esindaja vandeadvokaat S. Musta osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 16.

detsembril 1996. a.

Põlva Tarbijate Ühistu kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 1996. a.

otsuse Põlva Tarbijate Ühistu hagis AS-i Tego ja AS-i Põlva KEK vastu omandiõiguse

tunnustamiseks ja tehingu kehtetuks tunnistamiseks.

Põlva KEK ehitas aastatel 1985-1987 oma vahendite arvel kauplus-söökla hoone Põlvas Lao tänav 5

(end. Jaama tänav). 2. veebruari 1988. a. kirjaga nr. 168 teatas Põlva KEK ETKVL Vabariiklikule

juhatusele ja Põlva Tarbijate Kooperatiivile soovist hoone müüa. Otsuse hoone müümiseks võttis

Põlva KEK-i volinike koosolek vastu 30. märtsil 1988. a. ETKVL-i juhatuse 29. aprilli 1988. a.

määrusega nr. 195 eraldati Põlva Tarbijate Kooperatiivile 200 000 rubla kauplus-söökla hoone

kaupluse osa ostmiseks. Põlva Tarbijate Kooperatiiv tasus 2. juunil 1988. a. maksekorraldusega nr.

339 Põlva KEK-ile 200 000 rubla, mille ülekandmist kinnitab ka Põlva Tarbijate Kooperatiivi

raamatupidamise kontoandmik nr. 86/2. 2. novembril 1989. a. esitas Põlva KEK Põlva TK-le arve nr.

29-4 hoone maksumuse ülekandmiseks. Põlva TK arvet ei tasunud. 10. märtsil 1993. a. müüs AS

Põlva KEK kauplus-söökla hoone AS-le Tego.

Põlva TÜ esitas 19. septembril 1995. a. hagi omandiõiguse tunnustamiseks kauplus-söökla hoone

(kaupluse) reaalosale ja hoone aresti alt vabastamiseks, hiljem ta täiendas hagi ning palus tunnistada

kehtetuks 10. märtsil 1993. a. sõlmitud AS-i Põlva KEK ja AS-i Tego vaheline kauplus-söökla ostu-

müügileping.

15. veebruaril 1996. a. esitatud täiendavas hagiavalduses leidis hageja, et pooled olid oma

tahteavalduse suunanud ostu-müügilepingu sõlmimisele, lähtudes hageja poolt oferdi aktsepteerimise

faktist ja järgitud oli kohustuslikku lihtkirjalikku vormi ning palus tunnustada tema omandiõigust

kauplus-söökla hoonele ja tunnistada kehtetuks kostjate vahel sõlmitud ostu-müügileping. Nõude

alusena märkis hageja TsK §-d 51, 165, 166, AÕS §-d 68, 80 lg. 2, 81, 90.

Põlva Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja nõuded pole aegunud. Kohtule

esitatud tõendite kohaselt oli kauplus-söökla maksumus 452 240 rubla. Põlva Tarbijate Kooperatiivile

eraldati kauplus-söökla kaupluse osa ostmiseks 200 000 rubla. Puudub alus tunnustada hageja

omandiõigust vaidlusalusele kauplus-söökla hoonele, kuna ei ole tõendatud ostu-müügilepingu

sõlmimine poolte vahel. Põlva KEK-i väidete kohaselt jäi tehing sõlmimata, kuna kostja tahtis müüa

hoone tervikuna, kuid hageja ei soovinud söökla osa osta. Asjas olevad tõendid näitavad ühe poole

tahteavaldust, mida teine pool ei ole aktsepteerinud. Vastavalt sel ajal kehtinud TsK § 138 sätetele

tekib lepingu järgi vara omandajal omandiõigus asja üleandmise momendil, kui seaduse või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja kasutuses on olnud hoone kaupluse osa, söökla osa ei ole

kunagi olnud Põlva Tarbijate Kooperatiivi valduses, üleandmise-vastuvõtmise akti ei ole vormistatud.

TsK § 242 kohaselt ei ole vara üleandmine lepingu sõlmituks tunnistamise tingimuseks, vaid

kohustuse täitmine, mis tekib müüjal juba sõlmitud lepingust. Kuna lepingut ei sõlmitud, ei tekkinud

Põlva KEK-il kohustust vara üle anda. AS-i Põlva KEK ja AS-i Tego vahel sõlmitud ostu-

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ei ole alust. Lepingu sõlmimisel on järgitud tehingu tegemise

ajal kehtinud lihtkirjalikku lepinguvormi, poolte tahteavaldus on lepingus selgelt väljendatud, lepingu

subjektideks on kaks juriidilist iskut ja on täidetud nõuded lepingu sisu osas. Asjaolu, et müüja ei

andnud ostjale kogu lepingu objektiks olevat vara üle lepingu allakirjutamisel, ei ole lepingu

kehtetuks tunnistamise aluseks, vaid on müüja ja ostja vaheline probleem. Väide, et üks ja sama vara

on müüdud kaks korda, ei ole põhjendatud, sest ei ole tõendatud, et hoone ei kuulunud müümise ajal

AS-le Põlva KEK ega ka seda, et Põlva Tarbijate Ühistu ostis hoone Põlva KEK-ilt. AS Põlva KEK

on järginud TsK § 246 nõudeid ning kolmanda isiku Põlva Tarbijate Ühistu 20 000 kroonisest

nõudmisest ostjale AS-le Tego teatanud.

Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja Põlva Tarbijate Ühistu

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja

seaduslik ning ei pidanud vajalikuks otsuse põhjendusi korrata. Ringkonnakohus leidis, et kohus on

ebapiisavalt käsitlenud kohaldamisele kuuluva asjaõigusseaduse sätteid. AÕS § 80 lg. 1 ja lg. 2 ning

§ 81 sätetest tulenevalt pidi hageja tõendama, et tema on hoone omanik ning et kostja AS Tego

valdab tema asja. Apellant ei ole tõendanud, millal, mis vormis ja millistel tingimustel tema ja AS

Põlva KEK leppisid kokku ostu-müügilepingu eseme - kauplus-söökla hoone - omandiõiguse

üleandmises ostja omandusse. Asjast ei nähtu, et apellandile oleks üle antud hoone tehnilist

dokumentatsiooni, mistõttu apellandil võis küll olla valdamis- ja kasutamisõigus hoone mõnede

ruumide osas üürilepingu või mõnel muul alusel, kuid tal puudus vara käsutamisõigus. Samas on AS

Tego täitnud AÕS § 83 lg. 1 nõude ning tõendanud, et ta on asja omanik. AS-i Tego ja AS-i Põlva

KEK vahel 10. märtsil 1993. a. sõlmitud ostu-müügilepingu p. 3 kohaselt lepiti kokku, et hoone

antakse ostjale üle lepingu allakirjutamise momendist ning AS Tego on hooneregistris vaidlusaluse

hoone omanikuna arvel. Kuna Põlva TÜ ei ole tõendanud, et ta on vaidlusaluse asja omanik, siis ei

ole tähtsust ka asjaolul, kas AS Tego on hoone omandanud hea- või pahauskselt.

Põlva Tarbijate Ühistu palus kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse tühistada asjas esitatud

tõendite ebaõige hindamise ning materiaalõiguse normide ebaõige tõlgendamise ja rakendamise tõttu.

Kohus on juhatuse esimehe suusõnalist seisukohta volinike koosolekul pidanud Põlva TK ametlikuks

tahteavalduseks. 02. novembri 1989. a. Põlva KEK-i esitatud arve mittetasumist on loetud Põlva TK

poolt hoone ostmise aktsepti puudumiseks. Ostu-müügilepingu sõlmimisel väljendab arve üksnes

kokkulepitud hinda ja on teisejärguline, kauplus-söökla üleandmist ühistule pole keegi vaidlustanud.

Vastavalt TsK § 138 ja 242 lg. 1 tekkis Põlva TÜ omandiõigus kauplus-söökla hoonele selle

üleandmise momendist ja ostu-müügileping kauplus-söökla kui terviku osas oli sõlmitud, osa hoone

maksumusest oli tasutud ja valdamist tõendab rendileping. AS-i Põlva KEK ja AS-i Tego vaheline

leping on kehtetu TsK § 51 alusel, sest kostja Põlva KEK ei olnud õigustatud otsustama teisele isikule

kuuluva vara üle.

Vastustajad leidsid, et kassatsioonkaebuses osundatakse ainult väidetavale tõendite ebaõigele

hindamisele apellatsioonikohtu poolt. Kaebus on kassaatori subjektiivne hinnang ega sisalda

konkreetseid viiteid seaduse ebaõigele kohaldamisele ning sellest ei selgu, milles seisnes kohtu

väidetav materiaalõiguse normide ebaõige tõlgendamine ja rakendamine.

Kolleegiumi istungil jäi vastutajate esindaja oma vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, etkassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Kohus on õigesti jõudnud järeldusele, et poolte vahel toimus vaidlusaluse hoone müügi osas

kirjavahetus, kusjuures Põlva KEK soovis hoonet müüa ja Põlva TK soovis hoonest osta kaupluse

osa. TsK § 166 lg. 2 kohast kirjade vahetamise teel lepingu sõlmimist ei toimunud, sest pooled ei

jõudnud kokkuleppele lepingu eseme suhtes. Kohus leidis, et lepingut poolte vahel ei sõlmitud ja

seega ei tekkinud Põlva KEK-il kohustust vara üle anda. TsK § 138 säte, mille kohaselt lepingu järgi

vara omandajal tekib omandiõigus asja üleandmise momendil, kui seadusega või lepinguga ei ole ette

nähtud teisiti, ei ole seepärast asjas kohaldatav. Kui ei ole asja võõrandamise tehingut, ei saa olla ka

täiendavat asjaõiguslikku kokkulepet asja omandiõiguse üleandmise kohta. Kassatsioonkaebuse väite

tõendite ebaõige hindamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, sest tulenevalt TsKS § 349 lg. 2

kassatsioonikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid. Apellatsioonikohus ei ole vääralt tõlgendanud

materiaalõiguse normi. Apellatsioonikohus on otsuse põhjendustes ekslikult viidanud AÕS § 80 lg. 1

ja 2 sätetele, kuna hageja alles nõudis omandiõiguse tunnustamist ja ta ei soovinud asja kelleltki välja

nõuda. Seega pole tegemist vindikatsioonihagiga ja hageja pole nõuet selliselt esitanud.

Vastavalt TsKS § 58 lg. 1 tuleb kassaatorilt välja mõista vastustajate vajalikud kulud advokaadi abi

eest Riigkohtus.

Juhindudes TsKS § 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. septembri 1996. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Välja mõista Põlva Tarbijate Ühistult AS-i Põlva KEK kasuks 2000 (kaks tuhat) krooni ja AS-i

Tego kasuks 2000 (kaks tuhat) krooni advokaadi abi eest .

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa