3-2-1-133-96 · Riigikohus

3-2-1-133-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 19. detsembril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E.

Petersoni esindaja vandeadvokaat L. Uiga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. detsembril

1996. a.

Elmar Petersoni kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6.

septembri 1996. a. otsuse Elmar Petersoni hagis Räpina Kõrgema Aianduskooli vastu 18 490

krooni keskmise palga nõudes.

Hageja töötas alates 16. jaanuarist 1989. a. töölepingu alusel Kutsekeskkoolis nr. 35. Alates 30.

juunist 1995. a. liideti Kutsekeskkool nr. 35 Räpina Kõrgema Aianduskooliga. 1. septembri 1995. a.

kirjaga teatas kostja, et töölepingut 1995/96 õppeaastaks ei ole võimalik sõlmida. Hageja sai kirja

kätte 5. septembril 1995. a. 7. septembril 1995. a. lõpetas kostja hagejaga töölepingu alates 31.

augustist 1995. a. ning andis kätte tööraamatu.

Hagis taotles E. Peterson kostjalt välja mõista keskmine töötasu 2 540 krooni lõpparve

väljamaksmisega viivitatud 21 päeva eest. Täiendavas hagiavalduses suurendas hageja nõuet,

taotledes lõpparvega viivitamise eest 3 824 krooni ja vähemmakstud koondamise kompensatsiooni 14

666 krooni, kokku 18 490 krooni väljamõistmist. Nõude suurendamist põhjendas hageja asjaoluga, et

kompensatsiooni määramisel pidi olema aluseks keskmine kuupalk 5 462 krooni 1995. a. mai- ja

juunikuu palgast lähtudes, mitte aga 3 362 krooni nagu arvestaskostja koondamishüvitise

väljamaksmisel, kuna mai- ja juunikuul lisandus 29. mai 1995. a. käskkirja nr. 10 alusel 4 200 krooni

(2 x 3362 = 6724 + 4200 = 10 924 : 2 = 5462).

Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja 2 648 krooni, lõpparve maksmisega

viivitamise eest ja jättes nõude täiendavalt koondamishüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsusest nähtuvalt ei ole

tõendatud hageja väide, et saadud preemiasumma tulenes II kvartali palgafondi kokkuhoiust ning on

vastuolus asjaoluga, et preemia maksti välja 29. mai 1995. a. käskkirja alusel, s.o. kuu aega enne teise

kvartali lõppu. Nimetatud käskkirjast ei nähtu palgafondi säästuperioodi, millise eest preemiat

maksti. Arvestades asjaoluga, et eelarveaasta algab jaanuarist, on õige järeldada, et preemia maksti 5

kuu palgafondi säästude arvel, mistõttu arvestuslikule maikuu palgale tuleb lisada 1/5 saadud

preemiast, s.o. 840 krooni.

Viivitushüvitise väljamaksmisel tuleb hageja keskmiseks kuupalgaks arvestada 3 782 krooni [3362 +

840 (4200 : 5) + 3362 = 7564 : 2 = 3782] ja sellest tulenevalt on hagejal õigus hüvitusele 2 648

krooni ulatuses (3782 : 30 = 126 x 21 = 2 646).

Täiendava koondamishüvitise nõue ei ole põhjendatud, kuna hagejal oli õigus hüvitisele 7 kuu

keskmise palga ulatuses, s.o. 26 474 krooni (7 x 3 782 = 26 474) ja hagejale maksti tegelikult 29 032

krooni, s.o. rohkem kui hagejal tegelikult õigus oli saada.

Kassatsioonkaebuses palus E. Peterson tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaatori väidete kohaselt oli apellatsioonkaebuses vaidlustatud

hüvise suurust. Kostja on küll arvestanud hüvise 8 kuu keskmise palga ulatuses, kuid arvestuse

aluseks võetud summa on vale, millest tulenevalt on ka hüvist makstud summaliselt valesti.

Apellatsioonikohus jättis täiendavad tõendid vastu võtmata, kuigi hageja põhjendas tõendite esimese

astme kohtus mitteesitamist. Kostja jättis need tõendid esitamata, kuigi talle see ettepanek korduvalt

tehti ning ka hagiavalduses taotleti kohtu kaudu tõendite väljanõudmist.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS §-le 347 p. 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

TsKS § 289 kohaselt võib apellant viidata uutele põhjendustele või tõenditele, mida ta ei esitanud

esimese astme kohtus, üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada

esimese astme kohtus või tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Apellatsioonkaebusest

nähtuvalt taotles apellant uute tõenditena Kutsekeskkool nr. 35 6. veebruari 1995. a. käskkirja nr. 9 ja

19. veebruari 1996. a. seletuskirja asja juurde võtmist, et tõendada preemia arvestusperioodi.

Apellandi põhjenduse kohaselt taotles ta hagiavalduses kohtu kaudu tema keskmise palga arvestamise

kohta tõendite väljanõudmist, kuid kostja neid ei esitanud. Maakohtu 26. jaanuari 1996. a.

protokollist nähtuvalt taotles kostja esindaja nimetatud tõendite esitamiseks kohtuistungi

edasilükkamist. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Apellandi väited, et tõendeid ei olnud

võimalik esitada esimese astme kohtus, jättis apellatsioonikohus tähelepanuta põhjendusi märkimata.

TsKS §-st 336 lg. 1 tulenevalt ei ole kassatsioonikohus pädev tõendeid hindama. Seetõttu tuleb

apellatsioonikohtul apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete alusel kontrollida, kas

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, võttes eelnevalt seisukoha hageja taotluse kohta uute

tõendite esitamiseks.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. septembri 1996. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Elmar Petersonile 4. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 340 (kolmsada

nelikümmend) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik