3-2-3-36-96 · Riigikohus

3-2-3-36-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 18. detsembril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja A. Kull, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 16. detsembril 1996. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari 1995. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi

hagis Urmas Püti vastu 29 532 krooni hüvitamiseks.

Võru-Väimela-Võru ringtee ristmikul toimus 6. detsembril 1993. a. liiklusõnnetus, milles sai

kannatada Mart Astele kuuluv sõiduk. Võru Liikluspolitsei õiendi ja liiklusõnnetuse protokolli

kohaselt tekitas Urmas Pütt liikluskahju süüliselt. U. Püti poolt juhitud sõiduki suhtes oli

liikluskindlustuse leping sõlmimata. Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) maksis M. Astele 29.

jaanuaril 1994. a. liikluskindlustuse hüvitise 25 680 krooni. Hagiavalduses Põlva Maakohtule palus

ELKF mõista U. Pütilt TsK §-de 448, 458 ja 460 alusel välja 25 680 krooni ja rahandusministeeriumi

25. augusti 1993. a. määruse nr. 121 kohaselt kindlustusjuhtumi käsitluskulusid 3 852 krooni.

Põlva Maakohus jättis 12. oktoobri 1994. a. otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et TsK §

460 lg. 1 näeb küll ette regressiõiguse isikule, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, kuid

LKS § 29 lg. 2 sätestab kindlustusandja regressiõiguse sõidukijuhi vastu, kes on tahtlikult tekitanud

liikluskahju. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse ettevaatamatuse tõttu ja tema süü on hooletuse vormis.

Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja ELKF-i apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt olid mõlemad liiklusõnnetuses kannatada saanud sõidukid kindlustamata ja

õnnetuses mitte süüdi olnud poolele hüvitas kahjud Liikluskindlustuse Fond. Ringkonnakohus leidis,

et LKS § 29 sätestab erinormi TsK § 460 suhtes. LKS § 29 2. lõikest ei tulene, et nimetatud säte

kehtestaks erandid regressinõude osas ainult kindlustatud sõidukijuhi vastu. LKS §-s 9 on sätestatud

kohustusliku liikluskindlustuse puudumise tagajärjed, mille kohaselt tuleb sõidukijuhil, olenevalt

liikluskahju tekitamisest, tasuda kolme või kuue kordses ulatuses kindlustusmakse. Käsitluskulude

osas hagi rahuldamata jätmine oli samuti põhjendatud, kuna rahandusministeeriumi määruse kohaselt

võib käsitluskulusid võtta isikult, kelle vastu tekib kindlustusjuhtumiga regressiõigus või teiselt

kindlustusandjalt.

Kohtuvea parandamise avalduses palub Liikluskindlustuse Fond tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Avaldaja leiab, et ringkonnakohus on valesti

tõlgendanud materiaalõiguse normi. TsK § 460 sätestab regressiõiguse kahju tekitanud isiku vastu

ning õnnetuse hetkel kehtinud LKS § 29 kindlustusandja regressiõiguse piiramise. LKS § 29 lg. 2 ei

ole laiendava tähendusega erinorm TsK § 460 suhtes lahus LKS § 29 1. lõikest. Koosvõetult jääb

LKS § 29 siiski kitsendavaks erinormiks TsK § 460 suhtes, kuid üksnes kindlustusvõtja osas.

Vastustaja kaebusega ei nõustu, pidades seda tõlgendust, mis ringkonnakohus andis LKS §-le 29,

õigeks.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel LKS § 29 väära

tõlgendamise tõttu. Kahju tekitamise ajal kehtinud LKS § 29 lg. 1 piirab kindlustusseltsi ja

liikluskindlustuse fondi regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki

kindlustusvõtja vastu. Isik kelle sõiduk oli kindlustamata, peab regressi korras vastutama

kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees kahju eest, mida ta põhjustas. Teda ei ole vabastatud

regressi korras kahju hüvitamise kohustusest, sest TsK § 460 kohaselt on kindlustusandjal, kes on

kahju hüvitanud, regressiõigus. Kahju tekitamises süüdiolev isik peab olenemata oma süü vormist

vastutama, kuna on jätnud oma vastutuse kindlustamata. LKS § 29 lg. 2 ei kuulu selle vaidluse puhul

kohaldamisele seepärast, et see on erinormina käsitletav LKS alusel kindlustatud isikute suhtes, kes

üldjuhul sama paragrahvi esimese lõike alusel ei vastuta, kuid neilegi laieneb regressi korras vastutus

LKS § 29 lg. 2 märgitud juhtudel. See lõige sätestab järelikult juhtumid, mille puhul kindlustatud

sõiduki kindlustusvõtja ei vabane regressi korras vastutusest kindlustusandja ees.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari 1995. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvea parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 17. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 295

(kakssada üheksakümmend viis) krooni 35 senti.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: L. Laarmaa, A. Kull