3-2-3-35-96 · Riigikohus

3-2-3-35-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 16. detsembril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 9. detsembril 1996. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi

hagis Viljandi Valvekeskuse vastu 19 882 krooni 90 sendi nõudes.

28. septembril 1994. a. toimus Tallinnas Luise tänava ja Toompuiestee ristmikul liiklusõnnetus,

milles sai kannatada Linda Krintalile kuuluv sõiduk. Viljandi Liikluspolitsei poolt väljastatud õiendi

kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse Voldemar Tehu sõiduautoga M-2141, mis kuulus Viljandi

Valvekeskusele. V. Tehu tsiviilvastutus oli kindlustamata. Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF)

maksis 8. veebruaril 1995. a. L. Krintalile liikluskindlustuse hüvitist 17 289 krooni 50 senti.

Hagiavalduses Viljandi Maakohtule palus ELKF mõista Viljandi Valvekeskuselt välja hüvitis 17 289

krooni 50 senti ja käsitluskulu 2 593 krooni 40 senti. Kostja hagiga ei nõustunud, leides, et asjas ei

ole kindlaks tehtud, kes oli liiklusõnnetuse põhjustajaks ning seetõttu oli liikluskindlustuse hüvitise

väljamaksmine ennatlik.

Viljandi Maakohus rahuldas hagi. Otsuse kohaselt hüvitab ELKF liikluskindlustuse seadust rikkudes

kindlustamata jäetud sõidukitega tekitatud liikluskahjud. Viljandi Liikluspolitsei komissar karistas2.

detsembri 1994. a. otsusega V. Tehu HÕS § 99 lg. 1 järgi. V. Tehu vaidlustas karistuse määramise,

kuna rikutud oli halduskarituse määramise tähtaega. Halduskohtunik tühistas komissari otsuse

arutamata haldusõigusrikkumise toimepanekut, mida keegi ei vaidlustanud ning seetõttu jäi otsus

muus osas jõusse.

Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis ELKF-i hagi

Viljandi Valvekeskuse vastu rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et liikluspolitsei 13. juuni 1995. a.

õiendit ei saa käsitleda tõendina, millega on tuvastatud V. Tehu süü liiklusõnnetuse tekitamises.

Õiendis on märgitud, et liikluspolitsei 24. novembri 1994. a. otsuse kohaselt põhjustas õnnetuse

sõiduk M-2141, mida juhtis V. Tehu. Asjas ei ole liikluspolitsei 24. novembri otsust ning puuduvad

tõendid, mille kohta nimetatud otsus on tehtud. Komissar A. Pajumägi tegi 28. septembril 1994. a.

toimunud avarii kohta otsuse 2. detsembril 1994. a., mille Viljandi Maakohtu halduskohtunik tühistas

7. veebruaril 1995. a. Maakohtu seisukoht, et halduskohus ei arutanud haldusõigusrikkumise

toimepanekut ning seetõttu jäi liikluspolitsei otsus muus osas jõusse, ei ole õige. Viljandi

Liikluspolitsei komissari 2. detsembri 1994. a. otsus V. Tehu karistamise kohta tühistati tervikuna

ning menetlus asjas lõpetati. Järelikult puudub asjas ametiisiku või kohtu otsus liikluskahju tekitanud

juhtide liiklusõnnetuses süüdi tunnistamise kohta ning olemasolevad tõendid ei kinnita, et

liikluskahju põhjustas valvekeskuse autot juhtinud V. Tehu.

Kohtuvigade parandamise avalduses palus ELKF tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Avaldaja leidis, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud

materiaalõiguse normi. TsK § 460 sätestab, et isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud

kahju on õigus esitada regressinõue. LKS § 29 sätestab kindlustusandja regressiõiguse piiramise.

LKS § 29 lg. 2 on laiendava tähendusega erinorm sama paragrahvi 1. lõike suhtes ning teda ei saa

rakendada erinormina TsK § 460 suhtes lahus LKS § 29 lg. 1.

Vastustaja leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige, sest puuduvad tõendid, millega oleks tuvastatud V.

Tehu süü liikluskahju tekitamises. Avaldaja viide LKS § 29 lg. 2 ei ole asjakohane, kuna seaduses

nimetatud tunnuseid antud juhul ei ole.

Kolleegium leidis, et kohtuvigade parandamise avaldus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht, et avarii ajal 28. septembril 1994. a. kehtinud liikluskindlustuse seaduse

(kehtis kuni 30. juunini 1995.a.) § 29 oli vaadeldav erinormina TsK § 460 suhtes, ei ole õige. LKS §

29 lg. 1 kohaselt piiratakse kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust üksnes

liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. Seega isik, kelle sõiduk

oli kindlustamata, peab regressi korras vastutama kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees

kahju eest, mida ta põhjustas, kuna teda ei ole vabastatud regressi korras kahju hüvitamise

kohustusest, sest TsK § 460 lg. 1 kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku tekitatud kahju, on

tagasinõudeõigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole

kehtestatud teistsugust määra. Osundatud materiaalõiguse norm polnud aga aluseks

apellatsioonikohtu otsustusele, sest apellatsioonikohus leidis, et asjas puudub ametiisiku otsus või

kohtuotsus liikluskahju tekitanud juhtide liiklusõnnetuses süüdi tunnistamises ning asjas olevate

tõendite alusel ei ole tõendatud, et liikluskahju põhjustas valvekeskuse autot juhtinud V. Tehu ning

puudub isik, kelle vastu tekkis regressiõigus. TsKS § 349 lg. 2 kohaselt ei või kassatsioonikohus

tuvastada faktilisi asjaolusid.

Juhindudes TsKS §-dest 357 , 354 lg. 3 kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 1996. a. otsus muutmata ja Eesti

Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avaldus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik