3-1-1-117-96 · Riigikohus

E R I A R V A M U S

T. E. süüdistusasjas

Tartus 11. detsembril 1996.a.

Riigikohtu üldkogu vaadates 11. detsembril 1996. a läbi T. E. süüdistusasja KrK § 110 ja 113 järgi tühistas

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996.a süüdimõistva otsuse ja mõistis T. E.

õigeks. Üldkogu asus seisukohale, et AKKS § 49 lg 3 sätted on kohaldatavad üksnes siis, kui süüdimõistetu

vabastatakse kriminaalvastutusest või kergendatakse tema olukorda. Mida üldkogu mõistab

kriminaalvastutusest vabastamisena, otsusest ei nähtu.

Mitte nõustudes Riigikohtu üldkogu õigeksmõistva kohtuotsusega ja otsuses sisalduva seisukohaga AKKS §

49 lg 3 kohaldamise võimatusest, pean vajalikuks osundada, et AKKS § 49 lg 3 sätestab: "Riigikohtul on

õigus väljuda kassatsioonkaebuse või -protesti piiridest, kui ta tuvastab käesoleva seadustiku §-s 39

sätestatud rikkumised, mida ei ole kaebuses ega protestis märgitud." Seega on AKKS § 49 lg 3 kohaldamisel

ainukeseks seadusejärgseks tingimuseks §-s 39 loetletud aluste olemasolu. Tuues juurde lisatingimused -

kriminaalvastutusest vabastamine või süüdimõistetu olukorra kergendamine, on Riigikohtu üldkogu asunud

seadusandja rolli. Seaduse kohaselt on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise või ka kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise tõttu kassatsiooni piiridest väljumise õigus antud üksnes riigi kõrgemale kohtule.

Seadusandja on andnud kohtule võimaluse, seda õigust kasutada või mitte. Kusjuures igal konkreetsel juhul

tuleb see küsimus ka lahendada. AKKS § 62 kohaselt on üldkogu otsus seaduse kohaldamisel kohustuslik

kolleegiumitele ja seega käsitletav otsus kitsendab oluliselt kriminaalkolleegiumi õigust AKKS § 49 lg 3

edaspidisel kohaldamisel. AKKS §-s 49 lg 3 sätestatus sisaldub kehtiva kriminaalmenetluse üks põhimõtteid,

mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt alamalseisvatelt kohtutelt nõudnud. Kriminaalkohus peab

otsustama, kas ja millist kuriteo koosseisu sisaldab endas kohtualuse tegevus. Vaadates läbi T. E.

kriminaalasja oleks pidanud Riigikohtu üldkogu minu arvates väljuma kassatsiooni piiridest ja tagastama

kriminaalasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Oma seisukohta põhistan alljärgnevalt:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Järva Maakohtu 22. detsembri 1995.a otsusega tunnistati T. E. süüdi

selles, et tema olles alkoholijoobes, 14. märtsi 1993.a öösel, X linnas Y tn 8 maja ees tänaval, tulistas

korduvalt Makarovi püstolist põgenevate noorukite suunas. Tulistamisega tekitas ta T. S. üliraske

kehavigastuse ning M. A., I. K. ja R. L. kerged kehavigastused. T. E. süü tuvastati üliraske kehavigastuse

tahtlikus tekitamises paljude inimeste elule ohtlikul viisil KrK § 107 lg 2 p 5 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 1996.a otsusega tühistati T. E. süüdimõistmine

KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja ta mõisteti selles osas õigeks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et T. E. tegutses

üksnes kurjategijate kinnipidamise ajendil. Tehiolude kohaselt olevat tal puudunud füüsiline võimalus muul

viisil kui üksnes tulirelva kasutades üksinda mitmes suunas põgenevate kurjategijate kinnipidamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et T. E. käitumises on formaalselt üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise

tunnused, mis aga KrK § 131 alusel pole kuritegu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kriminaalasja läbi 21. mail 1996.a prokuröri kassatsioonprotesti

alusel. Prokuröri kassatsioonprotestis leiti, et tegemist on T. E. poolt mitte kurjategijate kinnipidamisega vaid

omakohtuga ja seetõttu tuleb tema tegevus kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele KrK §-de 113 ja 107

lg 1 järgi. Riigikohus rahuldas prokuröri protesti, tühistas ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse T. E.

õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Käesoleva ajani seadusjõus olevas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses nenditakse, et kurjategija kinnipidamise mõiste KrK § 131 järgi hõlmab

konkreetseid isikuid. Kui isikut ei ole võimalik täpselt identifitseerida, on kurjategija kinnipidamine

välistatud. Neis tingimustes puudub alus isiku kinnipidamiseks, rääkimata tulirelva kasutamisest. Kurjategija

kinnipidamisel on tulirelva kasutamine õiguspärane üksnes konkreetse isiku suhtes, kelle puhul kinnipidajal

on kindel teadmine, et just see isik pani toime kuriteotunnustega teo, kusjuures tulirelva kasutatakse enda või

teiste kaitsmisel ohtliku kuritegeliku ründe vastu või juhul, kui tegu on raske kuriteoga. Riigikohtu

kriminaalkolleegium andis õiguslikud kriteeriumid, millest tuleks juhinduda tuvastamaks asjaolu, kas

tegemist on kurjategija kinnipidamisega või mitte. Lähtudes otuses toodud põhjendatud kriteeriumitest, saab

kriminaalasja tehioludest järeldada ainult üht - T. E. poolt ei toimunud kurjategijate kinnipidamist, sest

tulistades öisel ajal tänaval viibivate 13-14 nooruki suunas, T. E. ei eristanud ega võinudki eristada neid

kolme noorukit, kes lõhkusid tema korteri ukse taga. Samas otsuses anti aga ringkonnakohtule juhis, et KrK

§ 110 järgi tuleb kvalifitseerida ka üliraske kehavigastuse tekitamine kurjategija kinnipidamise piiride

ületamisel. Minu arvates on tegemist ebajärjekindla otsusega, sest kui ei olnud tegemist kurjategija

kinnipidamisega, siis on eksitav edaspidi rääkida kurjategija kinnipidamisel piiride ületamisest. Seda

otsuses sisalduvat juhist võib käsitleda ka kui üldist juhist edaspidises kohtupraktikas, mitte konkreetse asja

läbivaatamisel siduvat seisukohta. Viimatimärgitut kinnitab ka asjaolu, et kriminaalasi saadeti uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Vastavalt AKKS §-le 63 p 2 kuulub kriminaalasi

tagasisaatmisele sellele kohtule, kelle poolt kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine oli otsuse tühistamise

aluseks. Järelikult Riigikohtu kriminaalkolleegium, saates kriminaalasja uueks arutamiseks tagasi

ringkonnakohtule, möönis, et vea kriminaalseaduse ebaõigel kohaldamisel tegi ringkonnakohus, mitte

maakohus, kes mõistis T. E. üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises süüdi.

Kriminaalasja uuesti läbi vaadanud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996.a

otsuses aga sedastatakse, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et T. E. on ületanud

kurjategija kinnipidamise piire ja lähtudes Riigikohtu seisukohtade kohustuslikkusest uuel asja

läbivaatamisel ning kasutades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses sisalduvaid põhistusi, kvalifitseeris

ringkonnakohus T. E. tegevuse T. S. üliraske kehavigastuse tekitamises KrK § 110 järgi.

Riigikohtu üldkogu otsuses leitakse, et kurjategija kinnipidamisel piiride ületamine ei ole KrK § 110 järgi

kvalifitseeritav kuritegu. Järelikult tuvastas üldkogu, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996.a

otsuses on asutud ebaõigele seisukohale kriminaalseaduse kohaldamise suhtes. Jättes jõusse Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse, läheb üldkogu aga vaikides mööda tõsiasjast, et kui võtta aluseks Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses antud õiguslikud kriteeriumid, siis ei saa olla ega olegi tegemist kurjategijate

kinnipidamisega. Üldkogu otsuses sisalduv seisukoht, et üldkogul puudub kassatsiooni piiridest väljumata

õigus hinnata, kas T. E. käitumises esineb mõne muu kuriteo koosseis või kas sellist olukorda saab üldse

käsitleda kui kurjategija kinnipidamist, on väär. Kassatsioonkaebuses leiti, et T. E. pidas kinni kurjategijaid.

Seega puudus üldkogul igasugune takistus analüüsida kriminaalasja tehiolusid ja anda õiguslik hinnang, kas

oli tegemist kurjategijate kinnipidamisega või mitte ja selleks ei oleks pidanud väljuma kassatsioonkaebuse

piiridest. Otsustamaks aga, kas ja millise kuriteo koosseis on T. E. poolt üliraske kehavigastuse tekitamises T.

S., eeldanuks kassatsiooni piiridest väljumist. Kuna Riigikohtu üldkogu tuvastas, et nii Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt on toimunud kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamine, siis õige ja õiglase kohtulahendi saamiseks oleks üldkogul tulnud tühistada eelnevad

ringkonnakohtu ning Riigikohtu lahendid kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamise tõttu, ja saata

kriminaalasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Minu arvates on käsitletav Riigikohtu üldkogu otsus on ebaõiglane kogu ühiskonna suhtes tervikuna, aga

eelkõige kannatanu T. S. suhtes. Alkoholijoobes T. E., tulistades korduvalt, avalikus kohas tänaval, kuuli

tappekauguselt mitmekordselt lähemal asuvate noorukite grupi poole, kusjuures tabades suvaliselt nelja

noorukit, ründas inimese ühte põhiõigust - õigust elule ja tervisele. Igaühele peab olema tagatud

võõrandamatu õigus liikuda tänaval, kartmata saada vigastada tulistamise tagajärjel. Igaühe põhiõiguste

tagamine peab olema ka kohtu, kaasaarvatud Riigikohtu kohustus, mida AKKS § 49 lg 3 sätet kohaldades

oleks Riigikohtu üldkogu saanud ka käesoleva kriminaalasja läbivaatamisel täita.

Riigikohtu liige Lea Kalm