3-1-1-134-96 · Riigikohus

3-1-1-134-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. detsembril 1996.a

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. T. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. T., kannatanu Adolf Erik ja Riigiprokuratuuri

prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli A. T. antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 195 lg 2 järgi selles, et ta

05. juulil 1995. a kell 21.00 Ida- Viru maakonnas V. asulas S. karjääri tehnilise osakonna "V."

administratiivhoones, ilma mingi põhjuseta, huligaansel ajendil, rikkudes jämedalt avalikku korda ja

väljendades ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, peksis A. E., tekitades kannatanule kerged

terviserikkega kehavigastused- näo ja rinnakorvi põrutuse, ninaluu murru.

Ida-Viru Maakohus kvalifitseeris oma 28. veebruari 1996. a otsusega A. T. tegevuse ümber ja tunnistas ta

süüdi KrK § 113 järgi ning mõistis karistuseks 2000 krooni rahatrahvi.

Võrreldes kohtualuse ja kannatanu kohtueelsel uurimisel ning kohtuliku arutamise käigus antud ütlusi tegi

kohus järelduse, et tegemist ei ole kuritahtliku huligaansusega, vaid konfliktiga, mis toimus isiklike suhete

pinnalt, avalikku korda rikkumata.

Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu A. E.

Kaebuses taotleti kuriteo kvalifitseerimist KrK § 195 lg 2 järgi ning A. T. rangema karistuse mõistmist.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1996. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu

28. veebruari 1996. a otsus ning apellatsioonkaebus rahuldati. A. T. mõisteti süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja

karistati vabadusekaotusega 2 aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimisi karistusest, kohaldades 2-aastast

katseaega.

Ringkonnakohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et A. T. ütlused toimunu kohta on ümber lükatud teiste

asjas kogutud tõenditega. Seetõttu luges ringkonnakohus usaldusväärseks kannatanu ütlused 5. juuli 1995. a.

õhtul toimunud sündmuste kohta. Kuna A. T. kasutas tähtsusetut ajendit, et jõhkralt peksta oma töökohal

viibinud kannatanut ning häirida sellega töörütmi, leidis ringkonnakohus, et tema käitumine tuleb

kvalifitseerida KrK § 195 lg 2 järgi .

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu A. T.

Kassatsioonkaebuses palutakse Viru Ringkonnakohtu 26. augusti 1996. a otsus ja Ida-Viru Maakohtu

28. veebruari 1996.a otsus tühistada ning kriminaalasi lõpetada kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kassaator väidete kohaselt andis A. E. eeluurimisel ütlusi, et tundis A. T, kuna nad töötasid mõnda aega ühes

kohas. 1990. aastal oli nende vahel konflikt. See kinnitab kassaatori arvates võimalust, et A. E. võis kaklust

algatada. Samuti pole kohtu poolt ümber lükatud ülusi, et A.E. teda solvas. Kassaatori arvates on tema

süüdimõistmise aluseks kriminaalmenetluse seaduse rikkumine juurdluse läbiviimisel, kuna juurdluse käigus

mõjutati juurdleja objektiivsust A. E. ülemuse saadetud kirjaga.

Kassatsioonkaebusele esitas kannatanu A. E. oma kirjalikud vastuväited, milles ta ei nõustu kaebuses toodud

motiividega. Samas viitab ka A. E. eeluurimisel tehtud vigadele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdimõistetu A. T.,

kes palus kassatsioonkaebus rahuldada, kannatanu A. E., kes palus saata kriminaalasi täiendavale

eeluurimisele, et esitada A. T. raskem süüdistus, ning prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata

jätmist,

l e i d i s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis,

nagu seda nõuab KrMK § 50 ning tuvastanud, et kallaletungijaks oli A. T. Riigikohtu kriminaalkolleegium

nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ja nendib, et kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole

tuvastatud menetlusnormide olulisi rikkumisi, mis AKKS § 39 lg 3 alusel tooksid kaasa kohtuotsuse

tühistamise. Samuti ei ole kriminaalasja läbivaatamisel tuvastatud asjaolusid, mis tooksid kaasa sama

paragrahvi 4. lõike kohaldamise.

Rõhutame siinkohal veelkord, nagu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu otsuses nr.3-1-1-32-

96 A. K. süüdistusasjas, et kolmandate isikute puudumine peksmise sündmuskohal ei ole iseenesest asjaolu,

mis välistaks süüdlase käitumise kvalifitseerimise KrK § 195 järgi. Kui süüdlane tühisel ajendil peksab

kannatanut avalikus kohas ning näitab seejuures üles ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, nagu see on

tuvastatud kasseeritavas kohtuotsuses, esineb tema käitumises huligaansuse koosseis.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus 26. augustist 1996.a jätta muutmata, kassatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 10. detsembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Eerik Kergandberg

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep